THERE IS A FIRST TIME FOR EVERYTHING.
Lendasin elus esimest korda esimeses klassis. San Fransiscost Kauaile, Lihuesse. Ega ma ka ei tea, paljude jaoks võib first class olla business as usual, aga mina, lihtne inimene, ei ole siiani turistiklassist kaugemale saanud. Poleks ka seekord, kui Paul poleks töökohustustuste tõttu tihedasti X lennufirma teenuseid kasutanud, mistap ta on nimetet teenusepakkuja hüper-super-hõbe-kuld-plaatina-eksklusiivkliendi staatusesse tõusnud. Kuigi lennupiletid on alati odavamast otsast - tööandja maksab, kulutades arusaadavalt nii vähe kui võimalik - on lennukiga tööl käimine Paulile hea hulga lennumiile ja boonuspunkte kogunud. Nii ta sinna first class istmele maanduski. See, et check in'is silmagi pilgutamata ka mind tema kõrvale maandati, oli suuremat sorti ootamatus.
Ühesõnaga, sain kultuurishoki. Cattle class’is istub kolm inimest säärase pinna peal, kus meie kahekesi laiutasime. Iste oli nii ruumikas, et minusuguseid paneks kaks tükki ühte tooli. Jalasirutamise ruumi jäi isegi Paulil üle, minust rääkimata. Kasinat kuueteistkümmet esimese klassi istekoha teenindas kaks, puhuti koguni kolm lennuteenindajat. Peagi peale õhkutõusmist hakkas kambüüsist imehead kohvilõhna imbuma, väga erinevat sellest, mida tagapool, turistiklassis istudes ninna tõmbad. Stjuuardess alustas hommikusöögi tellimuse võtmist nimelise pöördumisega. Kummardus diskreetselt Pauli kõrva suunas ning siristas naeratades: „Mister and Missis Harmon, what would you like to have for a breakfast? We offer...“ ning järgnes muljetavaldav menüüloetelu. Ei mingeid plastmassnõusid kusjuures. Päris taldrikud, tassid, klaasid, noad-kahvlid. Wow. Viimati nägin lennukis metallusikat millalgi krooniaja alguses - mäletan, et paljureisinud sõpradel oli kena suveniirkollektsioon lennukitest pihta pandud söögiriistadest.
See selleks. Kogu kraam serveeriti Lihue lennul ta-su-ta. Ka alkohol. Ei, ma saan muidugi aru, et me tegelikult maksime selle eest, piletihinna sees ju, aga ikkagi. Veinivalik oli kena, kusjuures valati normaalsest pudelist, mitte noist pisikestest plastmassjunnidest. Juurde kallati küsimata. Lasin korra silma kinni, kui lahti tegin, oli mu Pinot Grigio klaas imeväel uuesti täitunud. Hmm, eks sellest ka peavalu lennujärgsel päeval... Ahjaa, ja servjetid olid tekstiilist, mitte paberist. Uskumatu.
Ma ausalt öelda ei üritanudki end tagasi hoida ning teeselda, et olen esimeses klassis reisimises vana kala. Kõik need viis tundi püsis totakalt õnnis naeratus näol. Ilmselt seetõttu, et oskasin tänulik olla, hoolitsesid stjuuardessid mu eest ekstra sõbraliku tähelepanuga. Näiteks meie ees istus paarike, kelle käitumisest võis arvata, et nad on vähemasti Universumi Direktorid ning esimeses klassis lendamine on mitu miili allpool nende latti. Tüütasid teenindajaid erisoovidega, tänan ja palun polnud sõnavaras, neile pidi ekstra meelde tuletama, et turvavööd oleksid kinni või iste õiges asendis vms, sest kogu kabiinile edastatavad korraldused ei paistnud nimetet härra ja proua kohta käivat. Paarike oli korralikult vaeva näinud, et Väga Rikaste Inimestena välja paista. Ehk olidki miljardärid. Samas, minu teada lendavad Väga Rikkad Inimesed üldiselt eralennukitega.
Ma olengi nüüd pisut mures. Äkki oleks parem olnud, kui see kogemus saamata oleks jäänud? Kuidas ma nüüd edaspidi lihtinimestega koos lendan, ah? Sest ega ei tasu loota, et Paul iga kord turistiklassi piletiga esimesse klassi pääseb.
January 15/2019
Image: Internet