A ROOM WITH A VIEW
Kui teile südatalvine meelerahu oluline on, ärge parem fotot vaadake. Mis, juba vaatasite? Kargas näkku enne teksti? Ai kui mõtlematu minust... väga vabandan. Tänage õnne, et ma teisi rakursse üles ei riputanud, 200 kraadist rõduvaadet ookeanile ja troopikarohelusele. Pildil on me magamistuba. Kas see lohutaks teid, kui kinnitaksin, et voodis pikali olles aknast laineid ei näe? Nojaa, magamistoa ning Pacificu poole avaneva balkoni vahel on küll klaassein, mida saab soovi korral tervenisti lahti lükata, rõdu ja tuba ühendada, aga sein, kullakesed, isegi see kui on maast laeni läbipaistev, ei lähe mu meelest aknana arvesse. Ja ilm täna kah sihuke vastik, pilvine. (Oleks ma parem inimene, jätaksin siinkohal ilmselt lisamata, et sooja on igapäevaselt ca 25 kraadi.)
 
Mäletate, eelmises postituses kirjeldasin, kuidas lennukis esimesse klassi sattudes kultuurishoki sain. Ma polnud majutuskohta jõudes veel korralikult toibunudki, kui käis järgmine upgrade-latakas. Mis, nagu lennureisi omagi, põhjustet Pauli eksklusiiv-kliendi staatusest X hotelliketis. Jätame siinkohal delikaatselt (minu tuju ülalhoidmiseks) mainimata pisiasja, et antud staatust on võimalik omandada vaid arvestatav hulk päevi/öid kodunt eemal viibides, naisukest Oregoni kanjoniservale üksi jättes, olgugi et perele elatise teenimise üllal eesmärgil.

Kus ma olingi? Ühesõnaga, üleeile kohvritega hotellituppa sisenedes avanes Vaade. Sõna 'tuba' tundub muidugi räige understatement, sest meil on igavesti lahmakas avatud köögiga eluruum, lisaks magamistuba ja kaks vannituba. Neljandal, katusekorrusel. (Kauail ei lubata täiskasvanud palmipuudest kõrgemaid hooned ehitada.) Eile näiteks silmasime omaenda balkonilt seekordse talvise komandeeringu esimest vaala. Puhkis ja purskas teine mis hirmus, hüpet kahjuks ei teinud. No, küll neid veest väljakargamisi ka tuleb, vaja vaid kannatlik olla, binokkel käeulatuses hoida.
 
Et siis jah, taas tabas meid lojaalsele kliendile ette nähtud upgrade. Normaalse hotellitoa ja väikese kompaktse köögi asemel on me käsutuses ülalkirjeldatud apartement. Resideerume armsaks saanud lõunakaldal, Koloa linnakese külje all. Rõdult paistab „keelatud saar“ Niihau – oih, lubasin saarest ju juba eelmise Kauai-käigu ajal kirjutada! Paistab ka Kauai kõrgeim tipp Kawaikini, seda sain eelmisel aastal kaeda küll ja veel. Balkon vaatab meil muide päikeseloojaku suunas. Ma mõni õhtu teen loojangust pilti ja panen üles, ja püüan seekord siis teid ikka viisakalt ette hoiatada. 
January 15/2019
"The smell of the carpet in a hotel room is the same everywhere." ― Linda Ronstadt