SATTUSIN TÄNA LUGEMA,
et uue trendina minnakse ilukirurgi juurde sooviga sarnaneda nutitelefoni selfie "nunnufiltriga" üle tõmmatud iseendale (allpool on link artiklile). Ma ei tea, mulle tulid kohe need jänese- või kiisukõrvad silme ette, mida see või teine äpp fotodele juurde keevitatab. Kõrvamure korral oleks ilukirurgist vist vähe abi, pigem tuleks pöörduda taksidermisti poole?

Nali naljaks, aga teinekord tahaks tõesti käsi ringutada ja "maailm on hukas" soiguda. Sest ma olen värskelt lennujaamades viibinud, ja see, kuidas 90% reisijaist oma telefonis nokkapidi kinni on, tundub mulle õõvastav. Ausalt. Esiteks näevad nad oma tegevuses kuidagi… kuidas nüüd öeldagi… töllakad välja. Köögakil helendavate ekraanide kohal, näpud kompulsiivselt siblimas. Teiseks – turvalisus. Ollakse kusagil hoopis teises reaalsuses, ümbrust tajumata. Aga vat kui tuleb terrorist?

Teisest küljest, ega näiteks (hea) raamatu lugemine ju parem pole. Samamoodi oled ülepea asjas sees, muust maailmast välja lülitatud. Ma muide sattusin viietunnise rannikult rannikule lennu ajal täiesti haruldases, raamatulugejate reas istuma. Kolm naist, kõigil köited, mitte telefonid näpus. Akna all hallipäine matroon, keskel mina, vahekäigu kõrval minust umbes poole noorem proua. The Book Club, nagu stjuuardess meid tituleeris.

SNAPCHAT DYSMORPHIA: people are desperate to resemble their filtered selfies 
August 07/2018
Image: Internet 
“The surgeons' market is imaginary, since there is nothing wrong with women's faces or bodies that social change won't cure; so the surgeons depend for their income on warping female self-perception and multiplying female self-hatred.”― Naomi Wolf, The Beauty Myth