LOST IN THE WILDERNESS.
Õnneks hoiatas Eesti saatkonna sekretär ette, et parkimine saab probleemne olema, kuna seesinane Washingtoni piirkond on diplomaatilisi asutusi tihkelt täis (vaata kaarti). Soovitas parkimiskoha leidmiseks varuda vähemalt tund aega. Me Pauliga võtsime sõnast, varusime oluliselt rohkem. Rachel juhatas meid kenasti saatkonna juurde, viskasime pilgu peale, asusime vaba koha leidmiseks ümbruskonnas ringi tiirutama. Plaanis oli auto ära parkida ja siis mõnes läheduses asuvatest kohvibaaridest aega parajaks teha, enne mu saatkonnavisiidiks ette nähtud kellaaega.
Hmm, ma pole Rachelist vist rääkinudki? Niimoodi kutsume naisehäält Pauli nutitelefonis, seda, kes teed juhatab: “In three quarters of a mile, take exit 128A. Continue on Whatsitsname Road for one mile. At the fork, stay right. In two hundred feet, your destination is on your left. You have arrived." Ma Rachelit tegelikult eriti ei usalda. Teinekord lõikab ta ebaviisakalt minu ja Pauli vestluse vahele, justkui oleks armukade või miskit. Kui Paul koheselt ei kuuletu või instruktsioone eirab ning Rachel peab teda õigele teele tagasi suunama, väljendub ta teinekord üsnagi nipsakalt mu meelest. Ja on juhtumeid, kus tal on Pauli üle suurem võim kui minul, nii et tegelikult oleks hoopis mul põhjust armukade olla. Yep, Rachel on mõnikord tõeline bitch, aga arvestades, et ilma temata olnuks me näiteks Washingtoni liikluses üsna abitud, kannatan ära.
Ühesõnaga, kus ma olingi? Ahjaa, kohvikuplaan. No, pika pusimise peale leidsime tänaval parkimiskoha, jätsime mu passidokumendid autosse (mis neist kaasa tassida, enne saatkonda minekut tuleme ja võtame ühes) ning suundusime jalgsi sinnapoole, kus mööda sõites söögipaiku näinud olime. Paar tänavanurka hiljem tuli meelde ka tänavasilte vaadata, et tagasitee leiaks. Kohvi joodud, auto poole tagasi. Kuum, päikeseline, niiske, tuuletu. Ümberringi auväärsed, eakad telliskivimajad, lokkav rohelus, täpselt nagu vana hea Inglismaa. Jõudnud sinnakanti, kus masina arvasime olevat, vaatasime teineteisele kõhklevalt otsa. “Kas sa mäletad, kust me kõndimist alustasime?” küsisin Paulilt ettevaatlikult. Enne kui ta vastatagi jõudis, lugesin näoilmest välja, et mees ei mäleta. Mina kah mitte. Ainuke, milles mõlemad kindlad olime, oli seesinane mällu talletatud tänavanurk. Aga sellest nurgast läks mitu hargnemist, neist omakorda veel mitu, ja kõik need kuramuse tänavad nägid täpselt ühtemoodi välja. Vähe sellest. Ühtemoodi nägid välja ka kõik need kuramuse kõnniteeveertesse pargitud sajad autod. Ebamäärast värvi, ebamäärast marki, just nagu meie rendiautogi.
Tol hetkel ei tundunud olukord veel sugugi lootusetu. Mu appointmentini jupp aega, jõuame auto üles otsida, nii suur see maa-ala nüüd kah pole, mida läbi kammida tuleb. Hakkasime astuma. Alguses normaalse kõnniga, aga mida veerandtund edasi, seda kiiremaks käik muutus. Paar korda läksime tagasi tuttavale tänavanurgale, alustamaks nö. nullpunktist. Tulemusetult. Kell liikus, lootus õigeks ajaks kohtumisele jõuda hakkas mus tasapisi kustuma. Olin enne reisi saatkonnaga telefoni teel rääkinud (vastuvõtuaeg tuleb 2 nädalat ette broneerida) ja uurinud, kas saaksime kivisse raiutud kellaaja asemel nö. “akna”, et meil kaugelt tulla ja puha, maainimesed linnas jne. Sain sõbraliku, kuid eitava vastuse. Diplomaadid olla hõivatud rahvas. Anyway. Selles staadiumis asendus kiire kõnd juba sörgiga. Higi voolas ojadena. Parkivaid autosid murdu, meie oma ei kusagil. Paul suutis optimismi säilitada, vähemalt pealtnäha, mul aga keerlesid peas plaanid, mismoodi järgmist Oregon-Washington DC passireisi organiseerida, sest käesolev tundus aia taha minevat. Oli isegi silmapilk, kus kahtlustasin, et näen halba und. Mul on säärast sorti unenägusid ette tulnud - võõras linn, tean, et kusagil seal on hotellituba, kuhu pagasi jätsin, kuid ei suuda meenutada, kus täpselt see peatumiskoht asub, ja aadressi kah ei mäleta.
Mis siis lõpuks sai, küsite? No lõpuks oli happy end, leidsime oma Toyota üles, haarasin dokumendid, jõudsime saatkonda, asi sai aetud. Õppetund? Suurlinnas on lihtsam ära eksida kui looduses. Me olime oma arust nii kõvad ja kogenud looduses orienteerujad, et heitsime kõrvale ellujäämise A ja B, mis ka suurlinnatingimustes vajalik: jäta alati meelde, millisest punktist alustad. Pööra aeg-ajalt ümber, tee endale ajju märge, mismoodi tagasitee välja näeb. Või siis kasuta oma nutiseadet sihipäraselt, salvesta matka algpunkt. Kusjuures kummaline kokkusattumus: mul oli reisi eel lugemisel Laurence Conzalesi Deep Survival: Who Lives, Who Dies, and Why. Ta kirjeldab seal ülihästi äraeksimise psühholoogilisi põhjusi. Oleksin ju võinud loetust miskit kõrva taha panna? :-)
------------
EMBASSY ROW, WASHINGTON D.C.
"Considered Washington's premier residential address in the late 19th and early 20th centuries, Massachusetts Avenue became known for its numerous mansions housing the city's social and political elites. The segment between Scott Circle and Sheridan Circle gained the nickname "Millionaires' Row". The Great Depression caused many to sell their homes. The expansive old estates proved well-suited for use as embassies, and also as lodges of social clubs, giving Embassy Row its present name and identity." Wikipedia
August 07/2018
Fotol üks neist Embassy Row tänavaist, mida oma autot otsides läbi kammisime.
“Go somewhere you know nothing about and see what happens.”― Karl Ove Knausgård, Min kamp 5