KLAMBER.
Ma ei pane pahaks, kui te järgnevat ei usu või liialduseks peate. Mul endal oleks kah kangesti hea meel, kui tegemist oleks väljamõeldisega. Aga vaadake, reaalsus on teinekord sürreaalsem kui fiktsioon, ja seesinane on üks noist puhkudest.

Mäletate, käisin Washingtonis Eesti passi uuendamise taotlust sisse andmas. Sõrmejälgede võtmisest on üle viie aasta möödas, mistap ei olnud võimalik lihtsamat teed minna ja isikut tõendav dokument Eestist posti teel taotleda. Lisaks uuendan passis ka perekonnanime. Selleks tuleb Eesti Politsei- ja Piirivalveametile esitada abielutunnistuse apostillitud originaal. Apostilli väljastab USA osariik, kus abielu registreeritud - meie puhul New Mexico. Ühesõnaga, Eesti saatkond võttis mult sõrmejäljed ja nõutavad dokumendid ning saatis kogu krempli üle ookeani teele. Jäin õndsalt ootama, millal Seattle’i Eesti konsulaati uue passi järele kutsutakse.

Lepime kokku, et kulude üle (edasi-tagasi lennukipilet Oregon-Washington D.C. pluss autoga Seattle'sse ja tagasi) ma siinkohal oigama ei hakka. Kesse käsib välismaal elada, eks ole. Ütleme nii, et reis Tallinnast, Nõmmelt Mustamäele Tammsaare teele - või kus iganes need PPA teeninduspunktid praegusel ajal asuvad - oleks oluliselt odavam tulnud. Ei hakka oigama ka fakti üle, et PPA saatis mulle paar päeva tagasi meili, et olla mu dokumendid kätte saanud, kuid apostill ei ole nende arvates originaal. Selle asja me lahendasime ära. Peale dokumendi lähemalt uurimist teatati armulikult, et “ilmselt on tegemist originaaliga”. Aga. (Nüüd algab oigamine.) Sellega osutatud puudused ei piirnenud. PPA: “Tegemist ei ole tervikliku dokumendiga. Apostill ei ole kinnitatud abielutunnistuse külge. Teie edastatud abielutunnistusel ja apostillel on mõlemal klambrijäljed, seega näha on, et need on olnud omavahel kinnitatud, kuid keegi on mingil põhjusel need eraldanud ja dokumendi rikkunud.”

Asja iroonia seisneb selles, et see “keegi” olin mina isiklikult. Kahjuks ei saa süüd kellegi teise kaela ajada, aga väga raske on ka ennast süüdi tunda. Sest vaadake, abielutunnistus ja apostill olid üksteise külge kinnitatud KLAMBRIGA. Kõige labasema metallklambriga. Ma tegelikult ootasin neid kahte dokumenti mingil peenemal kujul kokku köidetuna, no näiteks nagu notaritel - augukesed, peen nöörikene jne. Aga ei. KLAMBER. Mul ei tulnud uneski pähe, et seda eemaldada ei tohi. Kangutasin klambri kenasti ettevaatlikult lahti, dokumente rikkumata, et apostill oma arhiivi tarbeks kopeerida. Oleks ma uneski arvanud, et see on AMETLIK KLAMBER, ma oleks ta kenasti samadesse aukudesse tagasi nikerdanud, peale kopeerimist. Või kui mitte selle klambri, siis mõne teise täpselt samasuguse, kodus klammerdaja olemas ju, issand jumal. Ja ega mul koopia tarvis tegelikult neid kahte lahutada polnudki vaja. Tegin enda arust lausa teene, eemaldades labase metallitüki tähtsate paberite küljest. Saatkond ei pilgutanud kah silmagi, võttis abielutunnistuse ja apostilli eraldi vastu, ilma et need KLAMBRIGA ühendatud oleks olnud. Kusjuures, mis ametlikesse dokumentidesse puutub, siis minu puhul pole tegemist amatööriga. Olen Ühendriikide immigratsiooniprotsessi leegitsevast rõngast läbi hüpanud, nii et kui kellelgi on põhjalikud teadmised, mismoodi bürokraatiamasinad töötavad, olen see mina. Aga seda näen küll esimest korda, et KLAMBER, õigemini selle puudumine, on asjaajamisel risti tee peal ees.

Siiski pean PPA auks ütlema, et nad on e-maili suhtluses sõbralikud ja vastutulelikud. Saadavad mulle abielutunnistuse tagasi, mina selle teistkordselt New Mexicosse. Secretary of State of New Mexico kantselei apostillib, saadab omakorda mulle, misjärel lähetan dokumendid taas Eestisse (KLAMBRIGA!). Juhul kui PPA klambri ametlikuks tunnistab, saadavad nad mu uue passi Seattle’i konsulaati, meie Pauliga võtame ette road tripi, et dokument kätte saada. Ja abielutunnistuse saan kah tagasi. Oot, peaks lausa kokku lugema, mitu korda minu ja Pauli Marriage Certificate nüüd siis üle ookeani edasi-tagasi reisida saab, küll klambriga, küll ilma. 
Image: Internet
August 17/2018
“Every revolution evaporates and leaves behind only the slime of a new bureaucracy."― Franz Kafka