TÄNANE WASHINGTON POST ANNAB TEADA, et Donald ja Melania, olles võtnud nõuks veidike kodu kaunistada, esitasid Guggenheimi muuseumile palve laenata mõned tapeediga sobivad pildid. Teil van Goghi on? Tore. Andke mõni maastik või midagi (foto 2). Guggenheimi kuraator aga leidis, et presidendi jaoks pole millesti kahju. Unustame selle van Goghi. Vaadake, me pakume teile midagi palju säravamat ja pilkupüüdvamat: kaasaegse kunstniku Maurizio Cattelani interaktiivset  taiest “Ameerika”. Elusuuruses, 18-karaadise kullaga kaetud WC potti (foto 1).
Aastajagu oli pott osa Guggenheimi ekspositsioonist, avalikus tualettruumis külastajatele kasutamiseks. Tänaseks on kuninglik iste väljanäituselt  maha võetud ning muuseum nõus selle lahkelt loovutama, kui president ja esimene leedi soovivad kunstiteost Valgesse majja paigaldada, kirjutas muuseumi kuraator oma emailis presidendi kantseleile. Täiesti loogiline pakkumine, kuna Trumpi kirg ehtsa kullaga kaetud sanitaartarvikute vastu on üldteada. Washington Posti järelpärimisele, kas pakkumine ka vastu võetud ja pott väärilise koha leidnud, pole Valgest Majast tänase seisuga vastatud. 

-----------
 
WASHINGTON POST: THE WHITE HOUSE ASKED TO BORROW A VAN GOGH. THE GUGGENHEIM OFFERED A GOLD TOILET INSTEAD.
The emailed response from the Guggenheim’s chief curator to the White House was polite but firm: The museum could not accommodate a request to borrow a painting by Vincent van Gogh for President and Melania Trump’s private living quarters. Instead, wrote the curator, Nancy Spector, another piece was available, one that was nothing like “Landscape With Snow,” the 1888 van Gogh rendering of a man in a black hat walking along a path in Arles, France, with his dog. The curator’s alternative: an 18-karat, fully functioning, solid gold toilet — an interactive work titled “America” that critics have described as pointed satire aimed at the excess of wealth in this country.
Read more:
January 25/2018
Images: Internet 
“The flush toilet, more than any single invention, has 'civilized' us in a way that religion and law could never accomplish.”― Thomas Lynch, The Undertaking

KOKKUSATTUMUSED…
Eile pärastlõunal liikusid mu mõtted sõna patriotism ning selle erinevate tõlgenduste ümber. Sõnastik ütleb: kodumaa-armastus. Ometigi väljendub patriotism sageli mitte armastuses, vaid (võõra)vihas. Olin just värskelt lugenud paari siinset sellekohast uudist, paari Eestimaa oma, lisaks mõned arvamusartiklid, kui millegipärast meenus patriotismiteemaline kahekõne Ursula Le Guini suurepärasest science fictionist "Pimeduse Pahem Käsi". (Olen vist juba maininud, et Le Guin on mu armastatumaid sci-fi autoreid.) Loomulikult ei olnud meeles, millisel leheküljel otsitav katkend asub, aga riiulist raamatu toonud, lõin selle kummalisel kombel lahti täiesti õigelt kohalt. Jaa, oligi nii, nagu mäletasin. Kellele on patriotism armastus, kellele hirm ning sellest tulenev viha, kirjutab Le Guin.

Mõned tunnid hiljem sain teada, et Ursula Le Guin suri selsamal pärastlõunal oma Portlandi kodus, kaheksakümne kaheksandal eluaastal. Oleks muidugi liiga müstiline mõelda, et ta lahkus siit maailmast hetkel, mil mina tema raamatu käes hoidsin. Kuid selline väheke kummaline tunne on praegu küll.

Ja nüüd siis see patriotismi-katkend. Originaalkeeles. Eestikeelne “Pahem Käsi” jäi Eestimaale maha. Väga ebapatriootlik minust.

“Let me ask you this, Mr. Ai: do you know, by your own experience, what patriotism is?"
"No," I said, shaken by the force of that intense personality suddenly turning itself fully upon me. "I don't think I do. If by patriotism you don't mean the love of one's homeland, for that I do know."
"No, I don't mean love, when I say patriotism. I mean fear. The fear of the other. And it's expressions are political, not poetical: hate, rivalry, aggression."
Ursula Le Guin, The Left Hand of Darkness

-----------------------------------------------------

Tänane New York Times Le Guin'ist: The immensely popular author who brought literary depth and a tough-minded feminist sensibility to science fiction and fantasy with books like “The Left Hand of Darkness” and the Earthsea series, died on Monday at her home in Portland, Oregon. She was 88.
January 23/2018
Image: Internet

YEAR ONE OF MAKING AMERICA GREAT AGAIN! THANK YOU, TRUMP AND PENCE! seisis loosungil, mida käputäis punastes trumpmütsides kodanikke täna Madrase kesklinnas ristmikul lehvitas. Pigistasin kätega rooliratast, nii et sõrmenukid valged. Sest mitte ühe, vaid lausa mõlema käe keskmised sõrmed tahtsid demonstrantide poole püsti tõusta. Pingutusega suutsin end siiski vaos hoida, kimasin külma kalanäoga mööda. Sest tegelikult tuleb neile vist kaasa tunda. Pigem varem kui hiljem on nad sunnitud tolle fooliumiga vooderdatud punamütsikese peast võtma – no näiteks kui arsti juurde lähevad, kus selgub, et neil või nende lastel tänu Trumpile enam tervisekindlustust pole. Sest kõik, mis on andnud peesse keerata, on Trumpi administratsioon aasta jooksul ka keeranud: juba ennegi logisenud tervishoiusüsteem, keskkonnahoid, välissuhted - kui nimetada vaid mõnda. Rääkimata  tõsiseltvõetava globaalse liidri positsiooni kaotamisest ning igapäevaseks muutunud, Valgest Majast lähtuvatest skandaalidest. Vene värgiga ärme üldse hakkamegi. Oh ja siis see pisiasi ka veel, et eilsest on meil government shutdown. Ühesõnaga, hoolimata faktist, et republikaanide käes on nii Valge Maja kui ka Kongressi mõlemad kojad (senat ja esindajatekoda), ei suuda nad riiki funktsioneerivana hoida. Aga eks see kõik ole muidugi demokraatide süü. Ja Obama. Ja Hillary.

/Pärast rahustavat hingamist/
Tegelikult pole traagika niivõrd Trumpis, kuivõrd tema valijates. Sest ega Trump tühjast ei tekkinud. Needsamad tänased mütsikandjad ning miljonid nendesarnased andsid oma hääle. Kurb tõde on aga, et tagajärjed ei jää ainult nende kanda, vaid eranditult kõikide ameeriklaste.  

----------------

THE SECOND YEAR OF TRUMPS PRESIDENCY BEGAN WITHOUT FULLY FUNCTIONING GOVERNMENT. Huffington Post: "President Donald Trump is likely not enjoying his anniversary of being sworn in. Hundreds of thousands of people across the country are attending this year’s Women’s March to protest his administration. His approval ratings are in the tank. And oh, the government has shut down. It is the first time in the history of this country that a government shutdown has happened despite the House, Senate, and White House all being under the control of one party. Though nothing quite illustrates the dysfunction and vitriol of this administration as much as the Statue of Liberty ― a shining beacon for immigrants and America’s traditional values ― being closed as part of the government shutdown." 
January 20/2018
Image: Internet

AM I LOSING IT? :-)
Paulil saab varsti kolm nädalat töölähetusel oldud. Mis tähendab seda, et kakskümmend päeva on minu reaalne suhtlusring piirdunud Lilliga, kui mõned naabrinaistega kohvitamised ja linnaskäigud välja arvata (virtuaalse suhtlusega on muidugi teine lugu). Ühesõnaga. Mitte et mul omaette olemise vastu miskit oleks, kaugel sellest. Vaba valik. Ma naudin iseenda seltskonnas veedetavat aega. Kui just jah kedagi külla ei kutsu või ise linna ei sõida, ei näe inimhinge päevade viisi. Kanjonikaldal, Rahvuslike Rohumaade serval elamise, iseendale tööandja olemise eripärad.

Anyway. Nagu öeldud, perioodiline üksindus sobib mulle. Aga eile tekkisid kerged kahtlused, kui kaua täpsemalt on tervislik erakluses veeta. Lillikese õhtuks tuppa lasknud, külitasime temaga elutoa vaibal ja mängisime tasaseid tubaseid mänge. Lillil on mõned kutsikapõlvest pärit karvaloomad, mis oma apetiitsust tänaseni pole kaotanud, muuhulgas FOXY (rõngasrebane) ja WEASEL (kõhetu nirgilaadne elukas). Sõnaga, ühel hetkel olin eneselegi ootamatult Lillile nukuteatrit etendamas. Süzhee algas Foxy ja Weaseli sõbrunemisega, arenedes ootamatult kiiresti romantiliseks armulooks. Läksin täitsa hoogu, omaenda näitlejavõimetest vaimustudes. Hetkel, mil paarike teineteise kirglikus embuses tantsu keerutas (mina ühe käega Weaseli saba ja teisega pead hoidmas, olles ta eelnevalt Foxy kõhul asetsevast august läbi tõmmatud), juhtusin korraks koera poole vaatama. Lillikene vahtis, suu lahti, silmad imestusest suured üldsegi mitte mänguasju, vaid hoopis mind. Mida ta mõtles, oli selgemast selgem: nonii, inimene on täitsa segaseks läinud, mis nüüd minust saab?

Kahjuks ei olnud ma võimeline looma niipea rahustama, kuna situatsioon võttis naerust jõuetuks ja kõnevõimetuks. Jumal tänatud, mõtlesin, olen siiski veel võimeline iseennast kõrvalt vaatama ja enda üle pisarateni naerma, muidu oleks ikka päris murelik lugu juba. Paul õnneks kah kohe koju tulemas, saan oma fantaasiat mujal rakendada kui Foxy ja Weaseli kallal, eks ole.
Fotol: Foxy ja Weasel 
January 19/2018
“When you find yourself looking ridiculous, reasoning isn't worth a damn.” ― Osamu Dazai, Blue Bamboo: Japanese Tales of Fantasy

ÜKS NEID PÄEVI, mil hommikuselt veebi-tuurilt naastes mõtled, et põrgut, oleks võinud käimata jätta:

Lätis on sisse seatud „postkastid“, kuhu võib poetada soovimatu vastsündinu. Jah, mõningane areng on tõesti  toimunud. Vanasti jäeti kirikutrepile.

Californias pidas padukristlik abielupaar oma kolmeteist last aastaid poolnäljas ja ahelais. Vahetevahel pandi, tõsi küll, vormirõivastesse, rivistati üles ja viidi Disneylandi. Koju naastes ketti tagasi.

Eesti Vabariigi 100.aastapäeva presidendi vastuvõttu lavastama plaanitakse kutsuda Tiit Ojasoo. Peab ikka tõsine lavastajate-ikaldus olema, kui ühiskondliku arvamuse suhteliselt värske haava peale sedasi soola raputada otsustatakse? Plaani vastu sõna võtjad tembeldatakse justiitsministri poolt kanakarjaks. Mehesõna ütleb T.O. kaitseks sekka ka staarvägivallatseja Mihkel Kunnus.

Saksa lambakoera mitte omav, aga muidu kogenud koerandus-spetsialist ripub jätkuvalt Eesti Saksa Lambakoerte Ühingu koerasportlaste ja funktsionääride kõri küljes. (Haare pole aastate jooksul lõdvenenud, järelikult on instinkt püsivalt kõrge.) Olen juba jupp aega aktiivsest koeraspordist eemal olnud, kuid ta sõnavõtud on ei vähem ega rohkem kui copy-paste minuaegsetest. No täielik déjà vu, ma ütlen. Õpikunäide sellest, kuidas tegutsemismotiivi “ma tahan, et mulle jääks õigus” müüakse sildi all “aga ma ju pean silmas üldist hüvangut”. Kes hooajast hooaega sama jutlust kuulnud pole, sellele võib tõesti jääda mulje, et tegemist on uuestisündinud koeraspordi-Kristusega, kelle õpetusi uskumatud kuulda ei taha võtta. Sest enamik teisi kodukamara koerajuhte, treenereid, kohtunikke on kas lollid või kadedad. Maarjamaa piiridest väljaspool aga geeniuse tunnustamisega probleeme polevat. Appikene. ----------------- Sattusin Facebooki lugema jah, kujutage ette.  Ka mina olen inimene, käin vahel harva FBs :-)

Plusspoole pealt aga – Lilli kasvataja kennelis sündis kolmeteistkümnendal jaanuaril rekordiline pesakond – KOLMTEIST tugevat ja tervet kutsikat. Kuus emast, seitse isast. Tegin veidi järelepärimist, minu allikas Eestis nii suurt pesakonda ei tea ega mäleta. Kaksteist on olnud küll, aga mitte kolmteist. Kui kellelgi on teistsugust teavet, andke mulle palun meilile teada. For the record – kutsikatel ja meie Lillil on ühine isa.

Ja peale tänast külmavõitu ööd tõstis hommikupäike müstilise hõbedase udu kanjonist üles.
January 16/2018
UPDATE: Lisainfot Eestist: 13 kutsikaga saksa lambakoera pesakond sündis kennelis Estrellest, Yarko kasvatajal Urvel, 18.12.2011. Ega midagi, mul on õnnestunud rekordeid löövaid kasvatajaid valida :-)
“Bad news should always come after lunch... first thing in the morning everything left a bruise.”― Stephen King

"OUR EYES HAVE SEEN GREAT WONDERS", alustab Sir Arthur Conan Doyle oma “Kadunud Maailma”. Jajah. On meiegi silmad siin kanjonikaldal igasugu imesid näinud. Elukaid saalib maja ümber nii päeval kui öösel. Alates ilvestest ning okassigadest lõpetades madude ja koiottidega. Hakkajamad ronivad tuppagi. Säherdust eksootilist etteastet aga nagu tänane pole minu silmad veel näinud. Lugu järgmine.

Päikeseline laupäevane pealelõuna. Teen kanjoni serval salveipõõsa-harvendust, valmistamaks ette ühte me kümnetest “parim vaade kanjonile” istumiskohtadest. Lilli asjatab läheduses. Kanjonist ootamatult kostuv kõva kisa ei seostu mu kõrvus millegi ennekuulduga. Kaen üllatunult allapoole, ja mida ma näen. Kahte otse minu suunas lendavat väga suurt, eredavärvilist, häälekat lindu - justkui Avatari filmis. Jõuavad minuni, tiirutavad väheke pea kohal, ebaviisakaid kraaksatusi kuuldavale tuues, ning võtavad ühe kõrgema kadakapuu otsas istet.

Sekundiga oli selge, et seekord ma lihtsalt pean mõned fotod saama, muidu ei usu mind küll keegi. Troopikalinnud Kesk-Oregoni kõrbes?! Arvatakse, et liialdasin pärastlõunase veiniga või miskit. Kusjuures tegelikult on mul veinipaast käsil, muide. Veinivabad nädalad. See selleks. Ühesõnaga, spurtisin kanjoniservalt maja poole, fotoka järele, lootuses, et linnukesed veel kohal on, kui tagasi jõuan.

Linnukestel aga polnud plaaniski lahkuda. Kui kaameraga saabusin, oldi parasjagu ametis Lilli sõimamisega. Koer istus puu all, nina taeva poole, tuues vahetevahel kuuldavale solvunud haugatusi. Punasekirjul papagoil (Ara macao?) sai Lillikese vasturääkimisest villand, sirutas tiivad välja ja lendas teise puu otsa. Too oli üldse tükk maad aktiivsem ja julgem, kollasekirju (Ara ararauna?) tundus tagasihoidlikum, püsis rohkem paigal, oli ka vähem jutukas. Temast mul kõlblikku pilti teha ei õnnestunudki.

Aga see pole veel kõik. Kaameraga ametis olles kuulsin ühel hetkel kanjoni vastaskaldalt meeshäälset hõikumist. Noh, nii nagu koeri kutsutakse. Sõnadest kahjuks sotti ei saanud, aga hüüde peale tõusid Punane ja Kollane lendu, võttes suuna kutsujale. Mina uuesti ummisjalu maja poole, sedakorda binokli järele. Ja kujutage ette. Meeskodanik, nagu selgus, jalutas rohumaadel oma… ei, mitte koera. Hoopiski papagoisid. Linnud, olles kutse peale omaniku juurde naasnud, järgnesid talle kuulekalt, lennates mehe peast vaid mõned meetrid kõrgemal. Niimoodi nad mu silmist põhja suunas kadusidki, peremees mööda kanjonikallast kõndimas, linnud järel lehvimas.
January 14/2018
“It doesn't stop being magic just because you know how it works.” ― Terry Pratchett, The Wee Free Men

VALETAKSIN, KUI VÄIDAKSIN, et veebruaris Pauliga töölähetusele kaasa minek tundub täna sama isuäratav kui eile. Ma ei taha mõeldagi, mismoodi inimesed seal end tundsid need tänahommikused 38 minutit, mis jäid häire ja valehäireteate vahele. Õudne. Ja mida nad täpsemalt selle “seek immediate shelter” all mõtlevad? Kui on fakt, et Hawaiil pole pommivarjendeid piisavale ligilähedaseltki? -------------- OK. Tegin natuke uurimistööd. “Varju viivitamatult” tähendab suures plaanis, et torma vannituppa, roni vanni, kata pea käsivartega ja palveta. Hea teada.

CNN: False missile alarm shakes up Hawaii
CNN: For the first time since the end of the Cold War, Hawaii will test nuclear sirens 
January 13/2018
Kuvatõmmis: Internet
Teine foto on tehtud Kauail, juulis 2017

MOUNT ST. HELENSI VULKAANIPURSE 1980. aasta maikuus on mulle miskipärast hästi meelde jäänud. Õigemini siis mitte looduskatastroof ise, ega ma ju selle tunnistajaks olnud, aga kajastamine ajakirjanduses. Mine nüüd võta kinni, kas toonastes ajalehtedes ja teles räägitigi sellest palju (väikese kahjurõõmuga või nii, et näe, kuradi kapitalistidel lendas pool mäge õhku) või siis tõmbas vulkaaniteema mind miskipärast, seetõttu märkasin ja mäletan. Hmm. Oleks ma vaid teadnud, et hilisemas elus asub mu kodu kasinasti kahesaja kilomeetri kaugusel sellestsamast hiigelvulkaanist.

Ühesõnaga, Mount St. Helens. Maavärin 5,1 Richterit, mägi vähenes 2950 meetrilt 2549 meetrile, avanes 1,6 km laiune kraater, hävis tohutu hulk metsa. Kogu see massiivne laastamistöö on praegugi väga hästi vaadeldav, kui üle lendad. Tuhapilv tõusis 24 kilomeetri kõrgusele, külvates halli ollust üheteistkümnesse osariiki. Elusid kaotati 'ainult' 57 vaid seetõttu, et St. Helensi vahetu ümbrus on hõredalt asustatud.

Eks me siin Pacific North Westis püssirohutünni otsas elame, sõna otseses mõttes. Vulkaan vulkaani kõrval, võimatu neist mööda vaadata. Kõige alumine pilt on võetud me garaazhi eest, ülejäänud fotod tegi Paul teel kodusest Roberts Field lennujaamast peenesse linna Portlandi. No ja paar päeva tagasi komistasin  artiklile The 10 most dangerous volcanoes in the Pacific Northwest. Kena teada, et Mount Hood (Hoodie, nagu me Pauliga teda hellitlevalt kutsume) on ohtlikkuselt tabeli eesotsas, auväärsel kolmandal kohal. Meie ukse eest on Hoodie jalamile linnulennult 90 kilomeetrit.

Kaskaadide mäeaheliku kõrgeimat tippu, Mount Rainieri loetakse muide üheks maailma ohtlikemaks vulkaaniks.  Põhjusel, et purske järel laavast, liustike jääst, kividest ja veest tekkivad laamad ohustaksid ligi nelja miljonit Seattle ja selle ümbruse elanikku. Mount Shasta juurde aga (ohtlikkuse-tabelis neljandana märgitud) tegime kaks aastat tagasi lausa palverännaku, vahtisime mäega mitu päeva tõtt. Sellest on postitus ka. Ju meil ikka mingi mäe-fetish on.

Ahjaa, külajuttu kah. Üks mu naabrinaistest, maratoonar Becky ja ta abikaasa võtsid siin aasta lõpus ette ja käsisid Nepaalis kahekümnepäevasel Everest Base Camp Trekil, aklimatiseerumistega ja puha.  Jõudsid miski 4000 meetri kõrgusele (lõppeesmärk, baaslaager, asub ca 5400 meetri kõrgusel), siis ütlesid mõlemal tervised üles. Kopsuprobleemid. Toimetati helikopteriga Kathmandusse tagasi, haiglasse. Ühesõnaga, ekstreemi rohkem kui rubla eest. Becky muidugi oma võitmatu optimismiga oskab siingi vaid plusse näha – suur osa ettevõtmisest läks ju kirja – ja tänaseks on mõlemad seiklusest enam-vähem toibunud.

Mul endalgi on New Mexico mägedest paar võikavõitu mälestust, kus hapniku saamiseks tuli omajagu tööd teha. No ja lõpetuseks pean selle ka veel ära rääkima, et Paul tuli ükspäev välja ideega, et milleks me siia Oregoni kolisime, kui lumiseid tippe ei valluta - treenime nii aastakese ja siis läheme võtame Mount Hoodi. Kuigi Hoodie pole mingi Everest ning seal tõesti käivad tipus ka meiesugused amatöörid, tõmbasin mina plaanile kindla kriipsu peale. Tänan, ei. Ma ei salli külma ja ma kardan kõrgust. Mul on oma ajaga paremat peale hakata :-)

Fotod: Paul

January 11/2018
“Ridcully was beginning to show certain signs. If he had been a volcano, natives living nearby would be looking for a handy virgin.” ― Terry Pratchett, Soul Music 

TÄNA TEGIN VÄIKESE LÕKKE ja põletasin jõulukaarte. Ma teen seda igal aastal, kui pühad läbi. Kena, kiire, puhas lõpp, ei jää kusagile majapidamisse vedelema. Või taaskasutuskonteineris võõrale silmale vaadata. Üheainsa kaardi hoidsin alles, Eestimaalt tulnud, mustvalge, annab kunstiteose mõõdu välja.
Nii mõnus aeglane päev oli. 
p.s. Leidke fotolt koer.
January 09/2018

TÄNA SAAB KUUS AASTAT päevast, mil Paul mind naiseks võttis. Ja mina Paulile mehele läksin. New Mexico mägedes, 1600 meetri kõrgusel merepinnast. Peale kahte ja poolt aastat Koidu-Hämariku mängimist üle Atlandi ookeani.

Nüüd on kaks võimalust. Et kas ma kirjeldan siin põhjalikult, kuidas me abielu kulgenud on, või teen väga lühidalt. Kuidas? Kuidas? Kõvemini palun, ma ei kuulnud? Ah et soovite lühidalt? Aga palun. Meil kestavad mesinädalad juba seitsmendat aastat.

Fotod: pruut, ja vaade kadakaselt, kiviselt välult, kus meid paari pandi, väike seltskond lähedasi tunnistajaks.
January 08/2018
“If I get married, I want to be very married.”― Audrey Hepburn

USA PRESIDENT ON GEENIUS. Ei, ma ei tee nalja. Ta ise täna hommikul ütles. Täpsemalt, stabiilne geenius. Tviit: “Actually, throughout my life, my two greatest assets have been mental stability and being, like, really smart. Crooked Hillary Clinton also played these cards very hard and, as everyone knows, went down in flames. I went from VERY successful businessman, to top T.V. Star to President of the United States (on my first try). I think that would qualify as not smart, but genius....and a very stable genius at that!” Allikas: CNN

p.s. Ma isiklikult pole küll geenius, ja mu teadmised inglise keele stilistikast ei ole kiita, kuid nii palju tönkan minagi, et kui USA president kasutab avalikus kirjalikus pöördumises sõna 'like' parasiitsõnana ("being, like, really smart"), on asjad ikka puhta pees.  

p.p.s. Jaa, ma annan endale aru, et olen väheke obsessed selle Trumpi teemaga. Aga esiteks, kust te mujalt saaksite adekvaatset infot Ühendriikide sisepoliitika kohta kui mitte siit blogist, eks ole. Ja teiseks, mis teil seal Eestis viga, teil on terve mõistusega president, katsuge minu asemel olla ja iga päev endale kinnitada, et vast on Valges Majas siiski kellelgi veel mõningased ajud alles, et hullemat ära hoida. Tänahommikune uudis ütleb, et riigi tervishoiuamet hakkab kodanikele korraldama koolitusi 'Kuidas käituda tuumaplahvatuse korral'. Noh, õnneks pole minul koolitust tarvis. Mul veel ähmaselt kooliaja sõjalise kasvatuse tundidest meeles kuldaväärt nõuanne võtta valge lina ümber ja hakata surnuaia poole astuma.
January 07/2018
Image: Internet
“Stupidity is the same as evil if you judge by the results." - Margaret Atwood

EELSOOJENDATUD TALDRIKUID olen siiani pidanud kui mitte just liigseks peenutsemiseks, siis vähemalt asjatuks ajaraiskamiseks. (Kodusest majapidamisest räägin, mitte restoranidest.) Aga! Juba nii umbes aastakese jagu ei kujuta ma ettegi, et tõstaksin sooja toidu külma sööginõusse. Jahutab ju kohe maha, ja teinekord muudab isegi toidu maitset.

Olen ka taldrikusoojendaja järele ringi vaadanud, veel pole sobivat silma hakanud. Selle asemel kasutan järgmist trikki: lülitan praeahju sisse, temperatuur 200°peale. Oot, 200°Farenheiti… see on natuke vähem kui 100°Celsiust. Anyway. Praeahi sisse, nõud ahju, ahi nii umbes 5 minuti pärast taas nulli, ja nõud ootavad seal soojas kenasti söögi valmimiseni. Mikrolaineahju meil pole, ei ole mikro-usku, muidu võiks seda riista ju ka kasutada.

Supikausse ma tavaliselt ei eelsoojenda. Küll aga kohvikruuse. Me joome eranditult presskannukohvi, ja kannu täitmisest üle jäänud kuuma vee valan kruusidesse. Soojenevad, kuni kohv tõmbab. (Enne kohvi serveerimist tuleb kruusid muidugi veest tühjendada, eks ole.) Triki õppisin Paulilt - mitte et see nüüd ei tea mis raketiteadus oleks, see kruuside kuumutamine. 

FOTOL on mu esimene isekasvatatud tomat, New Mexicos, aasta oli 2012. Tol ajal ma veel nõusid ei soojendanud.
January 07/2018
“I read recipes the same way I read science fiction. I get to the end and say to myself "well, that's not going to happen.”― Rita Rudner

MICHAEL WOLFFi 'FIRE AND FURY' oli Amazoni #1Bestseller juba üleeile, tänu tohutule hulgale ettetellimistele. Müügil alates eilsest. Trumpi püüded raamatu ilmumist takistada läksid nurja. Ta advokaadid saatsid kirjastusele ultimaatumi, et raamatut ei tohi plaanitud kuupäeval, 9. jaanuaril 2017 avaldada. Kirjastaja ütles OK ja tõstis avaldamistähtaja neli päeva ettepoole, 5. jaanuarile. Oops. Asja nimi on sõnavabadus, kenasti kirjas USA põhiseaduses (First Amendment). Poleks T. torkima läinud, poleks F&F läbimüük tõenäoliselt pooltki nii suur. Ja poleks vähemalt osa raamatus talletatust tõsi, poleks T. torkima läinud. Loogika.

Link tänasele The New York Timesi arvamusartiklile, võtab teema lühidalt, samas ülevaatlikult kokku: Everyone in Trumpworld Knows He’s an Idiot.
p.s. Meelega ei pannud postituse juurde fotot Fire and Fury esikaanest. Mul läheb süda pahaks, kui ma seda vaatan.
Image: Internet
January 06/2018

EVOLUTSIOON.
Olen siin viimastel päevadel oma blogi lugenud, aastatetaguseid postitusi. Igavesti lahe ajaviide, sest mille muu vastu inimese huvi ikka suurem on kui iseenda isiku vastu, eks ole. Teen mõned märkused kah, selle kohta, mis silma hakkas.

5500 on nende 7+ aasta jooksul muutunud küll. Lõviosa esimeste aastate sissekannetest järgib mudelit 'kus käisin, mida nägin'. No sest kõik oli ju nii harjumatu ja avastamist väärt, uues kodus, uuel mandril. Alates kliimast ja loodusest lõpetades poodide toiduvalikuga. Pildistasin muidugi ka nagu hull. Praegu on endalgi põnev neid vanu lugusid lapata - üksjagu kohti ja sündmusi olid mu jaoks juba unustuse hõlma vajunud. Kirjutamisstiil oli toona pisut teine, ja vaatan, et kuritarvitasin 'smile' emotikoni. Järelikult ei osanud sõnu nii seada, et lugeja ilma näpuga näitamiseta aru saaks, et kirjapandu pole surmtõsiselt mõeldud?

Viimastel aastatel, õigemini just viimasel aastal olen hakanud tihedamini ka muudel teemadel sõna võtma kui otseselt mind puudutavatel. Üksiti ka kirjutamise protsessi rohkem nautima. Pole enam nii, et saaks aga uue tüki ruttu valmis, pildid juurde ja veebi üles. Vahel hoian postitust draftina hea mitu päeva, mõtlen ja kohendan, reeglina lühemaks, tihtipeale vähem teravaks ja/või ründavaks, kui mõne mind häiriva ainestikuga tegemist. Kuna süljepritsimine reeglina maailma ei paranda. Ainuke, kellest ma ei suuda rusikaid edukalt eemal hoida, on Trump. Aga no sõnu pean temagi puhul mingil määral valima, sest.

Enamjagu oma eksistentsist pole 5500 tegelikult Googles leitav olnudki, lugesid vaid kutsutud külalised. Alles möödunud aastal tulin kapist välja. Põhjus? Hmm. Esiteks, hakkas tulema küsimisi, et kas võib blogiaadressi jagada. Teiseks, avastan tasapisi suurt ja laia blogimaailma, nii inglise- kui eestikeelset. Inimesed kirjutavad nii andekalt, üllatav hulk blogisid annavad täitsa kirjandusteose mõõdu välja. Ühesõnaga, mul kadus tasapisi tahtmine omaette nurgas kössitada, niisiis tegin linnukese lahtrisse visible to search engines ja lõin ukse valla.

Eks see blogimine ole veidi nagu köielkõnd, et kui palju oma isiklikust elust avalikustad. Minu ja Pauli abielu kajastub enamjaolt vaid nö. ridade vahel. Ses mõttes, et ainult harvadel kordadel on mõningaid üksikasju välja toodud, kuid ma kujutan ette, et püsilugejal on pilt olemas.

Koeravärgi osas olen aga endale vabad käed andnud, kuna Lillikene on nii tänuväärne materjal, ja mulle kohe meeldib tast kirjutada. Pildistada on teda siiski tükk maad keerulisem kui oli Yarkot – Lilli oma kamoflaazh- kasukaga ja musta näolapiga ei ole paraku sama fotogeeniline, eriti kui valgus kehvavõitu.

Kommentaaridega on nagu on. Teisisõnu – kommentaariumi pole ma avanud. Korra proovisin. Paar haput õuna rikkus muidu magusa moosi, mistap loobusin. Vaadake, mina tahan oma blogis ise see tark ja ilus olla, mulle pole siia või(s)tlejaid või teisitiarvajaid vaja :-) (vot see lause lausa küsis emotikoni). Aga never say never, vast kunagi katsetan kommentaaridega uuesti.

Pilt selle loo juurde saagu siis kah juba ennasteksponeeriv. Kusjuures väga kummaline hetk on tabatud – me mõlemad Lilliga justkui tardunud. Mina staatilisse poosi (badass, märkis Paul), Lillikene lendavasse.
January 04/2018
Pauli foto.
“I’ve said it before, and by gosh, I’ll say it again - don’t be afraid to toot your own horn.” - Emlyn Chand

TRUMP. Ma tahtnuks uut blogimis-aastat alustada mistahes muu teemaga, aga... Ehk on see kõik üksnes halb uni ning mul õnnestub peagi üles ärgata? See EI VÕI ometi tõsi olla? Ameerika Ühendriikide president hoopleb sotsiaalmeedias, et tema 'punane nupp' on suurem ja võimsam kui Põhja-Korea presidendi oma? Pikemalt ei jaksa, lugege ise.
CNN: Trump taunts North Korea: My nuclear button is 'much bigger,' 'more powerful'
January 03/2018
Image: Internet 
"Stupidity is the same as evil if you judge by the results." - Margaret Atwood