....NO JA SIIS MUIDUGI IGA-AASTANE AIRSHOW OF THE CASCADES.
Juba kolmas kord meil Pauliga - siinsamas Madrase lennuväljal toimub ju, reeglina augusti lõpus. Ega mina väga fänn ei ole, ma üldse massiüritustesse suhtun leigelt viimastel aastatel, aga Paulil on vanast ajast väikelennuki piloodi litsents, ja ta isa töötas lennuki-insenerina, ja P ise on raketi-insener, ja nii edasi - ühesõnga, ega mul selle vastu midagi pole, et kena ilmaga pärastlõuna ja õhtu veeta vanu ülesvuntsitud lennukeid uudistades, uljate pilootide trikke vahtides, rahvahulgas kohatud sõprade-tuttavatega lobisedes ning veini rüübates, Kaskaadide mäeaheliku päikeseloojakut ja hiljem ilutulestikku nautides. (Ei noh, nüüd sai küll igavesti pikk lause).

Pean neid airshowsid tegelikult väheke barbaarseks meelelahutuseks. Eelmisel aastal sai näiteks üks piloot show teise päeva ajal lennuõnnetuses surma, rahva silme all (mina külastan alati vaid esimese päeva showd, Paul käib kahel päeval). Tänavu  veetis Paul teise päeva vabatahtlikuna töötades, vedas väikese lahtise bussiga showpublikut sealsamas lennuväljal asuvasse Ericksoni lennundusmuuseumisse ja tagasi. Ta on muide alati unistanud bussijuhina töötamisest, nüüd siis lõpuks sai teoks tehtud.
 August 28/2017 
"O to speed where there is space enough and air enough at last!"— Walt Whitman, One Hour to Madness and Joy


Hoiatus: postitus sisaldab kirjeldust, mismoodi toimib toiduahel metsikus looduses.

TÄNA HOMMIKUL PISUT ENNE PÄIKESETÕUSU äratas meid alt kanjonist kostev verdtarretav kisa. Olime seda korra ennegi kuulnud, mistap ei tormanud Paul püssi ega mina palderjani järele. Haarasime hoopiski unesegaselt binoklid, kuna nüüdseks teadsime, et tegemist on vasikat kaitsva emahirve röökimisega. Valgust oli juba parasjagu, kadakapuud seekord vaadet ei varjanud, ja nii rulluski kogu tragöödia otse meie silme all, kanjonipõhja põuast kuivadel ojakividel.

Umbes nelja-viiepealine koiotikari oli salveipõõsastikus koidu-und magavatele emastele mustsaba-hirvedele ligi hiilinud ning ühe hirvevasikatest õnneks võtnud. Loodetavasti käis surmamine kiiresti. Rabelushääled kividel olid selgelt kuulda. Hirved ei jooksnud laiali, tammusid erutatult sealsamas, ja üks neist (tõenäoliselt vasika ema) karjus südantlõhestavalt veel mõned korrad. Arvatagi, et asjatult. Möödus nii umbes veerand tundi, hirved lahkusid sündmuskohalt, ning meie üllatuseks tegid seda ka koiotid, olles enne mitmehäälse võidukisa kuuldavale toonud.

Ega midagi, tuli meilgi Pauliga end koguda, kohvivesi tulele panna ja riided selga – alles siis, kui action läbi oli, märkasime, et lõdisesime kanjonikaldal poolalasti, nii nagu voodist välja olime karanud. Lilli oma ööpuuris (köögis) oli muidugi täkku täis, sest helid jõudsid temagi kõrvu, tõenäoliselt kogu sündmuse vibe samuti - võitlus elu eest, seejärel surm. Ühesõnaga selge, et omaenda turvalisuse huvides veedab Lillikene tänase päeva õues trellide taga (oma kennelis), jalutama saab vaid rihma otsas, sest lugu polnud ju veel kaugeltki lõppenud: koiotid lahkusid, aga saak jäi maha.

Kohvi joodud, suundusime Pauliga sündmuspaigale. Seekord polnud toimunu tuvastamisega probleeme. Verejäljed viisid põõsastikust ojapõhja, kus lebas väike, nii umbes paarinädalane elutu hirvevasikas, üks kints ja kõhualune juba koiottide poolt söödud. Pikalt me ei peatunud, tahtsime anda kiskjaile võimaluse oma töö lõpetada, juhuks kui nad ligiduses.

Tagasi üleval maja juures, pidasime kordamööda binoklitega vahti. Emahirv tuli veidikeseks vasika lähedusse tagasi, viimaks sörkis siiski kanjonikaldast üles, üle rohumaa aeglaselt kaugenevale karjale järele. Seejärel saabusid raisakotkad. Nemad on meil siin kanjoni kohal igapäevased külalised, nii et neid oskasime oodata. Üllatuseks olid aga harakad, kes muide võtsid ärevalt sõna juba veretöö käigus. Tunnikese pärast saabus esimene koiott. Siis teine. Lõuna paiku nägin korraks kolme korraga. Imelik, et nad sedasi päevavalges naasid. Arvasin, et alles õhtuhämaruse varjus.

Varaseks pealalõunaks polnud murtud saagist enam tõenäoliselt suurt midagi järel. Koiotte silma ei hakanud, raisakullid tiirutasid kaugemal, rohumaade kohal. Hirvevasikas elas edasi, aga tal olid nüüd tiivad, terav nokk, pikk kohev saba, kolmnurksed kikkis kõrvad.
-----------------------------
Erinevalt punailvese juhtumist on mul seekord oma jutu tõestuseks ka foto ette näidata. Mitte et sellelt palju välja loeks – ma pole endiselt fotoka osas midagi ette võtnud, ning seebikarbiga kanjoni vastaskalda pildistamine on tänamatu töö. Kuid ma kinnitan teile, et alumisel pildil on koiott hirvevasika korjust närimas. Pildistasin me maja ees.
August26/2017
"The rules of wildlife are simple and clear, which is not the case for men."- Laurent Baheux


ME NÄGIME SEDA! ME NÄGIME SEDA!
(Esimene foto, nagu taiplikum vaataja aru saab, on poseeritud:-)
Anyway, me nägime seda. Täielikku päikesevarjutust siis. Ja see oli imeline. Müstiline. Kordades mõjuvam elamus, kui ma eales arvata oleksin osanud.

Kui paar postitust allapoole kerite, saate aimu, et Paulil ja mul õnnestus hankida lausa VIP-pääse varjutuse jälgimiseks. Teisisõnu - me kodu jäi täpselt selle punase joone alla, millega totaalsest totaalsemat varjutust tähistatakse. Kuhu pool maailma kokku sõidab, et ehedaimat varjutuse-elamust saada. Meil aga polnud tarvis muud teha kui turvaprillid ette panna, joogid ligi võtta, end kodumurule taevast vaatemängu nautima sättida. Koos kena hulga sõpradega.

Kaks alumist fotot on Pauli tehtud. Sihukese kavala nipiga nimelt: ta teipis oma kaamera objektiivile turvaprillidelt võetud klaasi ette. Sest päikese pildistamine filtrita ei õnnestu, onju.

Aga jah, see varjutus. Olin lugenud küll ja kuulnud, kuidas kõik vaikseks jääb, valgus ebamaiseks muutub, ja nii edasi. Kuid kogemine on miskit hoopis muud kui lugemine. Varjutus kestis kokku kahe tunni ringis, täielik pimedus kaks minutit ja kaks sekundit. Kusagil esimesel pooltunnil hakkas tunduma, et silmadel on midagi viga. Hämarus ei laskunud nagu tavalisel õhtul, vaid kuidagi seletamatult, hirmutavalt isemoodi. Nagu hakkaks omaenda silmanägemine kustuma. Õhutemperatuur kukkus ligemale kümme Celsiuse pügalat, väga soojast hommikust sai jahe. (Hea, et kampsiku käepärast hoidsin.) Kõik helid ja hääled oleks justkui mingi hiiglaslik, nähtamatu käsn endasse imenud. Inimesedki jäid lummatult vakka, pead kuklas. Ja siis see sündis – kuu kattis päikese. Pea kohal, ööpimeduses, tulid nähtavale tähed, ja Veenus säras. Taevaserv horisondil, mistahes ilmakaarde silmad pöörasid, oli aga koiduvärvides, õrnalt helendav. Reaalsus nihkus. Kõik, mis ümberringi - kanjon, puud, põõsad, rohi, kodumaja, kaaslased - kõik näis ühtaegu turvaliselt tuttav ning kummaliselt võõrastav. Hiljem kirjeldas igaüks meist tolle hetke tundeid omamoodi. Minul näiteks hakkas süda kloppima, pisarad tulid silma. Sekundiks tekkis seletamatu hirm, kuid kohe selle järel saabus rahu, või pigem säärane kergendust toov allaandmistunne. Rahustav, kainestav tõdemus inimsoo võimetusest Universumi protsesse juhtida.

p.s. Lilli fännidele - et kuidas siis koer käitus. Selle vastuse jään paraku võlgu. Varjutuse veetis Lillikene köögis oma ööpuuris. Üheksakuune saksa lambakoer ei ole veel selles eas, et pererahval oleks võimalik  üheaegselt varjutust nautida, külaliste eest hoolitseda ning lemmikloomal silma peal hoida. Millest on mõneti kahju - hästi huvitav oleks olnud Lilli käitumist jälgida. Aga jah, nagu mainitud, tuli valik teha.

p.p.s. Fotol nr 1 on mul seljas varjutuse-spetsiifiline T-särk, meie landlady Camille kingitus. Me Pauliga nimelt võõrustasime ka paari tema sugulast, kes vaatemänguks kohale olid sõitnud.

p.p.p. s. Tunnike peale varjutuse lõppu rööviti ühte meie pisikese kodulinna Madrase panka. Röövel lahkus pahateopaigalt jalgsi, kenakese summaga. Tänini tabamata. Hea ajastus, ma ütleks. Kõik maanteed olid lahkuvate eklips-turistide poolt ummistatud, kõik politseijõud suunatud masside suunamisele ja turvamisele. Röövlite püüdmiseks ei jätkunud korrakaitsjail sel tunnil inimjõudu ega mahti.

------------

Photos #2 and #3 taken by Paul. Ain't these just great? He says: "A simple process. Having a spare set of eclipse glasses, I simply cut one lens out from the spectacles and, leaving some edge, taped the solar filter to the very end of the not so powerful telephoto body. With just a bit of pushing and manipulating, the somewhat flexible solar filter responded to the manual focus. A two dollar solar filter..."

August 23/2017

"The sun, with all those planets revolving around it and dependent on it, can still ripen a bunch of grapes as if it had nothing else in the universe to do." - Galileo Galilei


MEIE NAABRITE PÕLLULE KERKINUD TELKLINNAK, päikesevarjutuse ootel (eelmises postituses lubasin minna ja pildistada.) Kusjuures see on veel sihuke pisikest sorti telkimisplats. Rahvarohkemad  asuvad linna teises otsas, SOLARFESTI külje all. Suurimas neist kõik 5500 telkimiskohta välja müüdud. VIIS TUHAT VIISSADA - läheb mu blogi nimega hästi kokku, kas pole:-) Anyway. Täna alles reede, varjutus toimub esmaspäeval. Aga rahvast on Madrases juba murdu...
Pauli fotod.

August 18/2018

KAKS MINUTIT JA KAKS SEKUNDIT TÄIELIKKU PIMEDUST.
Esmaspäeva hommikul, 21. augustil, täpselt kell 10.19 meie kohaliku aja järgi langeb kuu vari Maale. Totaalne päikesevarjutus liigub üle terve USA, läänerannikult idarannikule välja. All American Eclipse, nagu nad seda siin nimetavad. Väikelinn Madras, mille servas me Pauliga elame, jääb niinimetatud „punase joone“ alla (foto 1). Ehk siis totaalne päikesevarjutus ei saa totaalsem olla kui tuleval esmaspäeval meie kodulinnas.

Aga. Päikesevarjutuse postitust kirjutama ei pannud mind seesinane harvaesinev loodusnähtus, vaid hoopistükkis sündmused, mis Madrases toimuma hakkavad, õigemini juba toimuvad. Kirjeldatav tundub teile tõenäoliselt liialduseda, kuid tegelikult on kaos veel hullem, kui sõnadega võimalik edasi anda.

Alustame sellega, et väheke pealt 6000 elanikuga väikelinna saabub neljaks päevaks hinnanguliselt 100.000 eklips-turisti. Ei, ma ei pannud nulliga mööda. SADA TUHAT TURISTI. Sest Madras on loetud kümne parima varjutuse jälgimise paiga hulka USAs. Eelkõige muidugi seetõttu, et siin saab enam kui tõenäoliselt olema pilvitu taevas. Lisan veel, et kogu Kesk-Oregoni regiooni oodatakse varjutuse ajaks poolt miljonit külastajat.

MADRASE HOTELLID-MOTELLID olid kuupäevadeks 18-21 august 2017 täielikult välja müüdud juba 2015 aasta lõpuks. Mistap iga teine farmer Madrase ümbruses, kel koristatud või söötis põllulapp vallata, on selle telkimisplatsideks välja üürinud. Meie naabrusesse põllule kerkis linnak 500 telkimiskohaga – osad telgid teenusepakkuja poolt püstitatud, aga soovi korral saab tulla ka oma telgiga. (Vaatan, kas saan millaski minna ja sellest ilmaimest pilti teha, kui rahvamass juba kohal. Tehtud!)

LUGEMATU HULK MADRASE MAJAOMANIKKE  kolivad tulevaks neljaks päevaks kodudest välja, sugulaste või sõprade juurde, teenides turistide pealt väääga kena kopika. Iseasi muidugi, millises seisus nad oma kinnisvara tagasi saavad. Aga jänes teadagi kaarte ei mängi:-)

FESTIVALILINNAK NIMEGA SOLAR CITY on Madrase külje all on püsti pandud. Sõitsime sealt täna mööda – korrutage Õllesummer kahega või isegi kolmega, siis saate suurusjärgu kätte.

TOIDUPOODIDES enam käruga liiklema ei mahu – kogu vaba põrandapind on alkoholi- ja karastusjoogitornide all. No ja ega kohalikud enam poodi ei kipu kah, või tanklasse - enne Varjutust. Kogukond, sealhulgas meie, tegi viimased poetretid nädala alguses ning toppis sahvrid täis, sest täna õhtust, hiljemalt homme hommikust arukal inimesel enam linnatänavaile asja pole. Kui just tundide kaupa ummikus ei taha istuda.

BENSIIN olla ühest linna tanklast täna, kolmapäeval, juba otsas. Kokku on meil siin Madrases 6-7 tanklat, ma pakun. Mis kütusega varjutuse-turistid  koju sõidavad, seda mina küll ei tea. Jällegi, kohalikel on paagid pluss kanistrid ettenägelikult ja aegsasti täidetud.

POLITSEI, PÄÄSTEAMET, HAIGLA on teada andnud, et residentidel on parem abi mitte vajada. Või siis tuleb ise ennast aidata (murdvaraste puhul jahipüss, verejooksu puhul zhgutt, eks ole) - sest kogu korrakaitsjate ja tervishoiutöötajate jõud läheb sissesõitnute ohjamiseks ja lappimiseks. Ahjaa, Rahvuskaart on kah välja aetud, Oregoni kuberneri korraldusel.

LENDLEHTE vaata ka, seda millega kohalik omavalitus residente varustas – kliki kõige alumisel fotol. Vägagi paljuütlev. Soovitused kõlavad, justkui valmistutaks looduskatastroofiks või sõjaks. Aga noh, invasiooniga ongi ju tegemist. Turistide invasiooniga.

VARJUTUSEST endast kirjutan eraldi. (Kirjutatud.) Saab olema vapustav kogemus, usun. Jälgime omaenda koduselt kanjoniservalt, Solar Citysse ei kipu. Ega ei pääsekski. Ennustavad, et kõik teed saavad autodest umbes olema.

------------

"EXPERIENCING A TOTAL SOLAR ECLIPSE where you live happens about once in 375 years.
So, unless modern medicine advances considerably in the next few years, you might not make it to the next one. The last time anyone in the United States witnessed a total solar eclipse was almost 40 years ago, on February 26, 1979. It's been even longer -- 99 years -- since a total solar eclipse crossed the country from the Pacific to the Atlantic.

For a brief moment, day will turn to night. Animals big and small will go into their nighttime routines. Stars and planets will be visible, and streetlights will turn on in the middle of the day.
The hair on the back of your neck is going to stand up, and you are going to feel different things as the eclipse reaches totality. It's been described as peaceful, spiritual, exhilarating, shocking."
Source:

WHY MARDAS, OREGON IS THE BEST PLACE FOR SEEING SOLAR ECLIPSE?
"On August 21st, while our eyes are in the skies to catch a glimpse of the Great American Eclipse, many of these eyes will be from those who’ve come to Madras, Oregon for the viewing. According to madraseclipse.com, Madras has a 35% better chance for clear skies than any other location along the path of totality – from the Oregon Coast to the South Carolina Coast! This along with the areas virtual non-existent light pollution makes Madras the perfect destination for viewing the solar eclipse 2017.

Due to the unique pattern, many experts agree that Madras, Oregon is one of the best places to view the 2017 eclipse event. Here’s what earthsky.org had to say about what makes Madras a top spot to watch the Great American Eclipse: “While the Oregon coast is at risk of marine clouds, the interior of this state actually enjoys the nation’s best weather prospects. A bonus is the prospect of seeing Mt. Jefferson to the west darken as totality envelops this prominent peak 17 seconds before totality in Madras."
Source: 
August 16/2017
All images except the last one - Internet 


KAUAIL KASVATATATAKSE KOHVIUBA KAH. (Nagu hoiatasin, tulen paradiisisaare muljete juurde pisteliselt tagasi). Siin mõned pildid käigust istandusse. Kohapeal võtsime kenasti aega erinevate kohvimarkide degusteerimiseks. Kui tõele au anda, siis maitses mulle valikust ainult üks, nimega Blue Mountain. Teised olid justkui...mittemidagiütlevad. Aga mõnusa hommikupooliku veetsime kohviistanduses sellegipoolest.

------------

ABOUT KAUAI COFFEE COMPANY:
/.../ The warm Pacific sun, rich volcanic earth, abundant mountain rain and cool trade winds of Kauai create ideal conditions for growing outstanding coffee. With over 4 million coffee trees grown on 3,100 acres, Kauai Coffee Company is Hawaii’s largest coffee grower, and thus the largest coffee grower in the U.S.

Kauai Coffee began in the early 1800s as McBryde Sugar Company, one of the first sugar farmers in Hawaii. The transformation from McBryde Sugar Company to Kauai Coffee in 1987 represents Hawaii’s largest diversified agricultural project in the past 50 years.

The Kauai Coffee venture experienced a severe setback in 1992 when Hurricane Iniki inflicted $8.5 million in damages to the coffee crop. The future of Kauai Coffee, and all of Kauai, looked bleak. Fortunately, both made a comeback, and in 1996, Kauai Coffee’s harvest exceeded the volume of coffee produced by the entire Kona region.

Kauai Coffee Company is a true Hawaiian coffee estate. From growing the coffee to roasting and packaging, we employ sustainable, environmentally sound practices throughout every step of the process. /.../
Source:  Kauai Coffee 
August 13/2017


MAAILM ON ÜMMARGUNE...VIST - hiilgav, lihtsalt hiilgav USA reisi blogi (sattusin sellelele läbi ühe teise blogi, mida aeg-ajalt nuuskimas käin). Tegelased: eestlastest isa, ema, kaks last, vanaema. Blogib isa. Üksiti väga hariv lugemismaterjal kõigile neile maarjamaalastele, kes USAs road-trippi plaanivad. Nautige! Foto tõmmatud blogist "Maailm on ümmargune...vist."
August 10/2017

KUI MINA LILLIGA ÕHTUSELT JALUTUSKÄIGULT TAGASI JÕUDSIN, seisis Paul maja ees murul, vahtides pingsalt läbi binokli kanjoni vastaskallast. „Pane Lilli kennelisse ja mine too toast oma binokkel!“ kamandas ta toonil, mis ei jätnud kahtlustki, et sedakorda pole tegemist me igapäevaste naabritega – koiotite, hirvede, isegi mitte antiloopidega, - vaid et seal teisel kaldal on midagi väga erilist vaadata. Kästud, tehtud. Tuppa binokli järele. See peab siin kanjoniserval elades nii ööl kui päeval laskevalmis olema.

Esialgu ei hakanud mulle kollakate kivirahnude ja kuiva kuldse rohu taustal mitte miskit silma. Paul väheke juhendas, mis suunas vaadata – ja oh sina armas aeg, seal nad olidki! PUNAILVES KAHE POJAGA. Ema chillis niisama, aga pojad, sihukesed priskema kodukassi mõõtu, hullasid kui segased. Ma tõesti ei tea, mida ma eelmises elus õigesti olen teinud, et käsilolevas antakse mulle sellesarnaseid vaatepilte otse kodu-ukselt nautida. Anyway. Võtsime õuemurul positsioonid sisse (binoklid + Syrah jääga). Show kestis peaaegu pimeda tulekuni, nii umbes tunni jagu. Siis tõusis ilvesemamma püsti, ringutas ning kadus, pojad sabas, rohupuhmaste vahele.

Väidetavalt on punailves vägagi territoriaalne, mistap võib järeldada, et perekond elab kusagil siinsamas lähedal. Ei hakkaks ju ema poegi vastu pimedat vedama kuhugi miilide kaugusele õhtut veetma, või? Kusjuures hämmastav on ka see, et me olime ilvestest nägemiskaugusel. See tähendab, et nägime ka binokliteta, palja silmaga nende liikumist vastaskaldal. Järelikult nägid nemad meidki, kuid ei lasknud end häirida. Ja Lilli, kes muidu iga issanda rohukõrre kõikumistki tähele paneb, ei teinud ilvesepoegade möllust väljagi, kuigi veetis õhtu meie kõrval õuemurul, kus kanjon ja selle kaldad kui peo peal. Väga imelik.

Punailves (lynx rufus) on Põhja-Ameerika väikseim looduses elav kaslane. Meie eestimaisest ilvesest ikka jupp maad väiksem. Siin kutsutakse punailvest bobcat. Ilvesevanemad kohtuvad vaid paarituseks, varakevadel. Pojad (pesakonnas 1-6) sünnivad suve hakul, nende eest hoolitseb eranditult vaid emailves, kaks kuud imetades, seejärel jahti pidama õpetades. Juba esimesel talvel, umbes kaheksakuuselt, tuleb ilvesehakatistel ema juurest lahkuda, omal käel hakkama saada.

p.s. Pilti tollest õhtust lisada pole, peate mind sõnast võtma. Vot ei tekkinud tunnet, et läheks tooks fotoka ja klõpsutaks. Minu seebikarp nagunii üle kanjoni ei oleks kandnud, Paul pidas kah paremaks haruldast hetke nautida, kaamera näppimise asemel. Loomafotod on niisiis illustreerivad, internetist. Kolmas foto näitab, kus me tol õhtul istusime, ja kus ilvesepere aega veetis. 
August 08/2017
Images: Internet 


Lilli sai eile üheksa kuuseks! Pauli foto
-----------
Lilli vom Neumond 9 months! Photo: Paul
August 07/2017


JUBA JUULI ALGUSEST SAATI on meil siin Kesk-Oregonis igapäevaselt üle kolmekümne soojakraadi. Ja mitte tilkagi vihma. Iseenesest ei ole see ju erakordne, kõrbepiirkond ikkagi. Aga vast siiski saaksime niimoodi sättida, et mina saadan kena koguse sooja ja päikest Eestimaale, ja teie saadate omalt poolt mõningase hulga sademeid vastutasuks? Mul paar sõpra Eestist panid sedaviisi ette, täitsa asine mõte mu meelest.

Kuumad päevad ei ole just kõige koerasõbralikumad, olgem ausad. Jalutamist ja mängu ja trenni saab Lilliga teha üksnes varahommikuti ja hilisõhtuti. Päevasel ajal vaid kiire pissitiir ümber maja, siis basseinist läbi ning tagasi kennelisse. Nii kuum ja tuuletu on hilistel pealelõunatel, et panin lausa ventilaatori Lillikese puuri kõrvale, et õhku vähekegi liigutada. Talle see kangesti meeldib. Keerab kõhu ülespidi, laseb mahedal kunst-tuulekesel tagumikku jahutada.
August 07/2017


PAUL SAATIS selle vinge pildi San Fransisco lennujaamast. Jõudis Kauailt koju kümme päeva minust hiljem. Töö tahtis tegemist, projekti otsad kokku tõmbamist.
Lendamisest veel: läinud talvel sattusin lugema kahte stuuardesside kirjutatud humoorikat, elutruud raamatut. Hmm, tänapäeval tuleb vist stjuuardessi asemel öelda  lennuteenindaja (flight attendant)? Anyway. Nimetet lugemine pani mind lendamisele ja lennuteenindajatele hoopis teise pilguga vaatama. Mitte et ma enne kehv klient oleksin olnud, aga nüüd olen kindlasti veelgi mõistvam. Nad näevad seal üleval igapäevaselt ikka sellist vett ja vilet, et.
August 07/2017
METSAD PÕLEVAD KAUGEL KANADAS, aga suits, sindrinahk, jõuab meieni.
Hiiglaslik suitsupilv põhja poolt lähenemas. Kohe-kohe neelab päikese.
 6:14 PM


Vaariakarva päike.
 6:17 PM


Kummaline, roosakas valgus. 
 6:46 PM


Järgmise päeva hommiku suitsune päikesetõus.
 6:22 AM

/.../THE WILDFIRES AND RECORD-SETTING HEAT WAVE have created hazy skies for much of the state and warnings of poor air quality and their health impacts. But the smoke that poured south into the MADRAS, OREGON Wednesday afternoon came from blazes as far away as BRITISH COLUMBIA, according to National Weather Service forecasters./.../

/.../ Oregon Governor Kate Brown declared a state of emergency Wednesday in response to wildfire activity across the state. Hot, dry, and windy conditions and forecasts for more thunderstorms around the state have resulted in multiple red flag warnings, placing Oregon in a critical fire danger situation.  The declaration enables the Oregon National Guard to mobilize resources on an as-needed basis to assist the Department of Forestry and the Oregon State Fire Marshal's Office with firefighting./.../
Source: local news.
August 03/2017