▼
Kujutage ette, Annie Leibovitz ja Louis Kahn - mõlemad pooleldi eestlased. Täna sain teada, olin tükk aega täitsa sõnatu! Leibovitz'i ema oli eesti-juudi päritolu, Kahn sündis Pärnus juudi perekonnas, lapsepõlve veetis Kuressaares.
-----------
Can you believe this - photographer ANNIE LEIBOVITZ and architect LOUIS KAHN are half Estonians! Leibovitz’ mother was of Estonian Jewish heritage, Kahn was born into a Jewish family in Pärnu, Estonia and spent his early childhood on the island of Saaremaa, Estonia, before his family emigrated to the US.
/.../Annie Leibovitz (64) – one of the most widely acclaimed portrait photographers, she started her career at the just-launched Rolling Stone magazine in the US in the early 70s. She went on to photograph many famous pop and rock stars, and actors and actresses over the years, including being the last person to professionally photograph John Lennon, five hours before his assassination. Apart from rock’n’roll stars, Leibovitz has also photographed Queen Elizabeth II and the Obamas.
Louis Kahn (1901-1974) – widely considered to be one of the most influential ARCHITECTS of the 20th century, Kahn created a style that was monumental and monolithic; his heavy buildings do not hide their weight, their materials or the way they are assembled. Kahn’s works are considered as monumental beyond modernism. At the time of this death, he was considered by some as “America’s foremost living architect”./.../
Source
Artsy: Annie Leibovitz
Images: Leibovitz by Suzanne Kreiter; Kahn via ArchDaily
Oct30/2014
MADRASE Vana Hotell (tühjalt seisnud sajandivanune vahva tükk ajalugu) põles maani maha, läinud laupäeva ööl vastu pühapäeva. Paul sai sõna otseses mõttes tuleristsed - Ameerika Punase Risti regionaalse kiirreageerimisrühma liikmena.
Öösel 2:47 helises telefon. Riided selga, kohvi kurku, autole hääled sisse ja sündmuskohale. Koju jõudis Paul alles pühapäeval peale lõunat. Nimelt on vana hotelliga külg külje kõrval ka motell. Sealsed residendid evakueeriti, Punane Rist organiseeris neile ajutist peavarju Madrase seeniorikeskuses. Välivoodid, tekid-padjad, söök. Viimased motelli-elanikud lasti oma tubadessa tagasi alles esmaspäeva lõuna paiku.
Vanast hotellist kahju! Ehitatud ca 1913, Madrase vanim ühiskondlik hoone. Pole huvituseta märkida (mis tore eestikeelne väljend), et hotell kolis kohast teise, seitse aastat peale valmimist. Veeti täies tükis läbi Madrase linna. No seda imet oleks küll kaeda tahtnud!:)
Ühesõnaga. Viimaste aastate jooksul on üks ja teine kohalik üritanud hotellile elu sisse saada, aga ikka millegi taha pidama jäänud. Bürokraatia, vahendite nappus, see või teine. Linnarahvas kahtlustab, et vast sai tuli alguse kodutu kodaniku sigaretiotsast.
Aga Pauli ees müts maha!
Loe:
Oct28/2014
-----------
OLD MADRAS HOTEL BURNED DOWN last Sunday. Also, Paul received his first disaster response call-out as RED CROSS VOLUNTEER and member of regional Disaster Response Team.
Phone was ringing 2:AM on Sunday. Paul got home no earlier than Sunday afternoon. Job description - sheltering residents of nearby motel. Well done Paul!
/.../Early-Sunday fire destroyed the century-old Old Madras Hotel and threatened nearby motel units that fire crews saved. The 18 adjacent motel units were evacuated as fire crews kept the flames from reaching them, and no injuries were reported. Residents of the motel forced to evacuate into the chilly night were taken to the Jefferson County Senior Center and the American Red Cross was called in to assist.
The building was built around 1913 about a half-mile southwest of its current location, along the Oregon Trunk Railroad Line, to serve railroad visitors. It was called “The New Commercial Hotel,” as a 1916 silent film showed. Seven years later, after the railroad closed its route through Madras, the building was bought by local restaurateur and saloon-keeper Charles Hobson, who with one helper moved it cross-town to its current location along Fourth Street.
In the 1930s, new owner E.C. Weber, expecting tourism along Highway 97, added the motel units south of the main building. During World War II, it housed soldiers from the nearby Madras Army Airbase.
In recent years, a local couple had tried to bring the building back to life as a bed-and-breakfast, but the effort stalled, with structural problems such as defunct heating and questionable wiring./.../
Read more:
Photos: Linda Larson, Kevin O'Brien, Epp, Lauren Martinez, James & Julie.
Oct28/2014
CHINOOK. Nii kutsutakse tuult, mis tõi mõne päeva eest paariks tunniks tõelise suve tagasi. Olin parasjagu taga-aias kuivanud kadakaoksi lõikamas (foto 2). Kadakad, olgu üle korratud, on siin hiiglased võrreldes Eesti omadega. Ühesõnga, müdistan kenal vaiksel keskpäeval aiatöid teha, Yarko hängib läheduses. Ühtäkki, hoiatamata, läheb põrgu lahti. Tuulevaikus tõuseb poole tunniga tormiks, seejärel VÄGA hulluks tormiks. Õhutemperatuur ronib ahvikiirusel ülespoole. Jope-ilmast saab veerand tunniga T-särgi ilm. Hirmutav! Kraamin kiiruga tööriistad kokku, raban Yarko kaelarihmapidi kaasa, põgenen maja tuulevaiksesse külge. Tormi jagub õhtuni. Seejärel kukub tempearatuur kolinal ning sügis on taas tagasi.
CHINOOK on nime saanud indiaanihõimu järgi. Rahvasuus kutsutakse ka LUMESÖÖJAKS. Tekib, kui külm-niiske Vaikselt ookeanilt mandri poole rulliv õhumass vastu mägesid (meie puhul Kaskaadide mäeahelikku) põrkab, niiskuse mägede kohal vihmana maha kallab ja kuivana, üha soojenevana alla lauskmaale vuhiseb.
Rekordid:
Sulatab 30 cm lund üheainsa päevaga.
Tõstab miinus 20C temperatuuri mõne tunniga 10-20 soojakraadini.
Chinooki muljetavaldavaim sooritus: - 48C >>>> +9 C. Registreeritud Montanas, 15. jaanuaril 1972.
Joonis: Internet.
Oct 27/2014
-----------
CHINOOK WIND The Snow Eater is something I haven't experienced before. Let's face it - I'm relatively new in Pacific North West:). Anyway, I was doing some juniper-branch cutting in the backyard (photo 2) when windless noon turned into scary storm in about half an hour. Temperature jumped up from coat-weather to T-shirt one in 15 minutes or so. Maybe 20.
/.../Chinook winds have been observed to raise winter temperature, often from below -4°F to as high as 50-68°F for a few hours or days, then temperatures plummet to their base levels.
THE GREATEST RECORDED TEMPERATURE CHANGE in 24 hours was caused by CHINOOK winds on January 15, 1972, in Loma, Montana; the temperature rose from -54 to 48°F./.../
Diagram: Internet.
Oct 27/2014
MUST KASS elab kusagil me maja läheduses, kanjonis. Sabata. Õigemini väikese 'ilvesesabaga'. Metsik. Sellegipoolest suhteliselt sileda väljanägemisega ning suhteliselt heas toitumuses. Saagipuudust küllap pole. Sisalikud, linnud ja muu väiksem kraam. Paul on Kassi paar korda siin ja seal näinud, minule ilmutas ta (Kass siis, mitte Paul:) end esmakordselt paari nädala eest, jahtides köögiakna tagustes põõsastes sabistavaid linnukesi. Jõudsin fotoka krabada, aga ülekere-pilti kahjuks ei saanud, et saba puudumist teilegi demonstreerida.
Muidugi tekkisid mul üksiti ideed, et hakkaks Kassile väheke sööki või piima vms välja panema, aga terve mõistus sai võitu. Pole sugugi kindel, et söögikraam Kassi kõhtu jõuab, mitte aga kellegi teise (pesukarud, okassead, kitsed, jänesed, oravad ja muu, mis iganes meil siin maja ümber müttab)
/.../
APPIKENE. TE EI USU SEDA ELUILMASKI!! (õnneks on Paul tunnistajaks:). Lõpetasin eelmise lause tippimise, lõin pilgu üles ja SEAL TA JÄLLE OLIGI!! Kass! Peaaegu samas kus eelmisel korral, köögiakna taga. No kas pole üle mõistuse veider kokkusattumus*, et Kassist blogin ja ta ilmutab ennast?! Jeerum. No, igatahes sain paar pilti juurde (foto 2 ja 3). Kusjuures uuesti tekkis mõtteuiuke, et kui külmaks läheb, vast paneks söögikraami välja? Eks ma kaalun seda asja.
Einoh! Ma ei saa ikka veel jahmatusest üle!!!
*Sääraste saatuslike kokkusattumuste kohta on inglise keeles tore sõna - serendipity.
Oct24/2014
-----------
BLACK CAT is living down in the Canyon, somewhere close to our house. Feral. With funny bobtail. First signals about The Cat came from Paul. He saw it couple of times during the summer. My first encounter with it happened few weeks ago. The Cat appeared behind our kitchen window and got busy with hunting little birds. It looked relatively well nourished - no wonder with all those lizards and birds out there. It is really, really shy though. Took a flight right after seeing me moving.
BUT! I'm sure you find it hard to believe but I was just writing my cat-post in Estonian when it appeared again!! Behind the kitchen window again! (luckily I have Paul as a witness:). HOW strange is THAT? I'm blogging about it and next thing you know - there's The Cat. What a serendipity!
Anyway, got few fresh pics of The Cat (photo 2, 3). Not too good, taken again through kitchen window.
Oct24/2014
AMEERIKLASTE juures meeldib mulle väga viis, kuis nad üldised asjad ja olud isiklikuks/inimlikuks muudavad, heas mõttes.
Täna hommikupoole kuulsin Pauli maja ees kellegagi kõnelevat. Kiikan vaadata - võõraks valge kiivriga hiiglasekasvu härra. Noh, ei lähe meeste jutu vahele torkima, pesen köögiakent edasi. Veidi hiljem, kui Paul korraks tuppa tuleb, küsin: "Kes see on?" "See on Larry, gaasikompaniist", vastab Paul. Tüüpiline eestlaslik vastus oleks olnud "Gaasikompanii". Ameeriklastel aga on kombeks end reeglina nime- ja kättpidi pidi tutvustada. Olgu siis tegemist mistahes asjapulga, asutuse või asjatoimetusega. Väga laheda inimliku mõõtme annab.
Foto tehtud teise korruse rõdult, Larry täidab gaasihoidlat.
-----------
WHAT I REALLY LIKE IN AMERICANS is the way they make general and/or official things personal (in a good sense).
Today, I heard Paul talking with someone outside. It turned out to be a big man with white helmet. Since it didn't seem to be my business I went and carried on with washing the kitchen window. A bit later, Paul came in and I asked who's that man. "It's Larry from Pacific Gas" replied Paul. Estonian would have answered "It's Pacific Gas".
Yep. I really like the way Americans always introduce themselves by name. It gives everything such a nice human touch!
Photo taken from upstairs porch. Larry is filling our gas tank.
Oct20/2014
PESUKUIVATUSRAAMI pargin üldjuhul garaazhi ette, kanjoni servale. Päikest pluss parajat tuulekest on seal pea igapäevaselt võtta. Nii ka täna. Novot. Sätin omaette ümisedes riidetükke raamile, kui ühel hetkel vaat et kangestun. Arusaamisest, et mu pilk libiseb harjunult üle Rahvuslike Rohumaade, kanjonipõhjas voolava oja ning taamal rulluvate küngaste. HAR-JU-NULT. Vot nimelt see lõigi mind kui puuga pähe. Appikene, mida ma ometi teen? Sellise vaatepildiga HARJUDA on patuasi! Seda ei tohi juhtuda! On sulaselge kingitus ja õnnistus, et ma pesu kuivama seades säärat vaadet saan nautida. Kummaline, kas pole - NII lihtne on olemasolevaid hüvesid ja rikkusi iseendastmõistetavalt võtta.
-----------
OUR LAUNDRY is getting dry with the help of wind, not dryer. Mostly. Canyon edge being the best place for drying rack of course. So I was hanging some clothes out today, staring routinely over National Grasslands, Canyon and other Stuff. Suddenly, a realization hit my like Zen Master's wooden stick:). Holy washing machine and seven dryers, WHAT am I doing? How can I get USED to that amazing view? This is NOT allowed to happen! It is an amazing gift and blessing to live with such a panorama. Epp, wake up!! Never, ever take anything for granted! (Telling the truth, we have 'Never take anything for granted' sticker on our fridge). Isn't it strange how we humans still tend to do it, taking things for granted I mean. Anyway. I got my wake up call. And laundry must be dry now, shall go and get it in. Also need to check how those Grasslands look in today's autumn afternoon sun...:)
Oct17/2014
VAIKELU SUKAPAELA-USSI, punase pingi, koera ja kolma palliga:). Garter Snake (gatrer = inglise keeli sukapael) uitas meil garaazhis ringi, üleele. Toimetasime aiatiigi veerele, eks sealt edasi leiab juba ise tee, kuhu vaja. Alla kanjonisse või tiigiäärsete kivide vahele.
-----------
NORTWESTERN GARTER SNAKE visited our garage. Paul transported it to garden pond, gently of course. Snake (like garter snakes mostly) used the opportunity and pooped on its benefactor. Such an ingratitude!:)
Oct11/2014
KOOSELUSEADUS, ja mida mina asjast arvan.
Kõigepealt SISSEJUHATUS. Paar nädalat tagasi (+ veel paaril varasemal korral) üritas anonüümseks jääda eelistav kommentaator mu poliitilisi vaateid remontida, siinsamas blogis. Sellest, olgu kohe ära öeldud, ei tulnud miskit välja:) Paaril esimesel korral oli Anonüümsega huvitav mõtteid vahetada, vaatamata tõsiasjale, et me seisukohad pea üheski osas ei kattunud. A. osutas asistele poliitilistele artiklitele, arutles inspireerivalt. Paraku, ta kommentaarid olid algusest peale üsna isiklikud, minu postitusi ja maailmanägemist kritiseerivad. Vast A. ei adunud, et 5500 on ’Epu elu Ameerikas’ blogi. Puhutised poliitilised plahvatused :) pole käesoleva veebipäeviku kandev osa. Veel vähem on 5500 puhul tegemist diskussioonifoorumiga. Mitte et ma kommentaare ei sooviks või vaid takka kiitmist ootaks, mkmm. Kuid kui mitte midagi muud peale minu arvamistele vastandumise öelda pole, milleks siis siin üleüldse lugemas käia ja kommenteerida? Või kui on juba niivõrd palju (poliitilist) öelda, soov teisitimõtlejaid kallutada, vast oleks siis õige aeg omaenda blogi avada, hmm?:)
Aga nüüd Asjast - KOOSELUSEADUSEST. Mina olen põhimõtteliselt armastuse vabaduse poolt. See aga ei tähenda üks-üheselt, et ma vastuvõetud seaduse poolt oleksin. Kuid mitte samasooliste ühenduse legaliseerimisest ei taha ma rääkida, vaid DEMOKRAATIAST elik viisist, mismoodi seadus vastu võeti ja miks seda RAHVAHÄÄLETUSELE ei pandud.
Käib üle minu võimete hakata arutama, kas rahvahääletust pooldavad parteid tegutsesid omakasupüüdlikult või – püüdmatult. Riigikogu igatahes lükkas ettepaneku tagasi. Üks põhjendusi siin. Minu arvamust mööda hõre. „Üldiselt leitakse, et inimõigusega seonduvat rahvahääletusele ei peaks panema“. Väljendid ’üldiselt’ ja ’ei peaks’ ei kõla just kuigi veenvalt, või mis. Shotlased panid isegi iseseisvuse rahvahääletusele. Ilmselge, et tulemuses pettujaid oli massiliselt, shotimaal siis. Kuid mis teha, kui demokraatia sedamoodi töötab, et enamuse arvamus peale jääb.
NÜÜD hakkan jõudma tänase postituse ivani - DEMOKRAATIA. Sattusin kasutatud raamatute soodusmüügil tõelisele pärlile: NOAM CHOMSKY, keda mõned allikad nimetavad kaasaegse keeleteaduse isaks, analüüsib oma raamatus „Media Control. The Spectacular Achievments of Propaganda“, miks demokraatia tänapäeval üha rohkem ja enamates riikides pigem totalitarismi mõõdu välja annab. Ta viidatab muuhulgas ajakirjaniku/poliitika-kriitiku Walter Lipmanni eseedele, kus tuuakse esile, et marksism-leninismi ning liberaalse demokraatia teooriad on omavahel ideoloogiliselt üllatavalt sarnased. Mõlema puhul on riigitüüri hoidmas väike hulk ’rahva’ poolt valitud isikuid. Revolutsioonilised intellektuaalid marksismi-leninismi puhul, valijaskonna poolt paika pandud valitsusliikmed demokraatliku riigikorra puhul. Lipmann väidabki, et toimivas demokraatias jagunevad kodanikud kahte klassi. Nö. kõrgem klass on väikesearvuline, kuid just nemad teevad poliitilisi, majanduslikke, ideoloogilisi otsuseid. Ülejäänud, lõviosa kodanikkonna osaks jääb olla pealtvaatajaiks. Masside sekkumine valitsusasjadesse tekitaks ebastabiilsust, muudaks riigi raskelt juhitavaks. Siiski, pealtvaatajaile antakse teatud ajavahemiku tagant võimalus osaleda – loe: toetada ühte või teist ’äravalitutest“, öeldes „Me soovime, et sina meid juhiksid’. Tuleb tuttav ette? Just nimelt. Tegemist on valimistega:)
Priit Pullerits ei ole mu lemmik-ajakirjanike nimekirjas. Aga fakt, et Riigikogu liikmed tema väljaütlemist (peab meeles, kes Kooseluseaduse poolt, kes vastu hääletas) ähvardusena võtsid, ajas mul silmad imestusest taldrikusuuruseks. Mis mõttes ÄHVARDUS?! On ju normaalne, et valijad peavad silmas ja meeles, mismoodi nende poolt valitu hääletab, mistahes küsimuses. Et siis järgmistel valimistel oma valikuid korrigeerida, vajadusel. Või?
Ühesõnaga. Chomsky lühike-õhuke raamat on tuubil täis geniaalseid lõike. Kui enne silmad lahti polnud, siis peale SELLE raamatu lugemist on nad pärani. Mitte et see meeldiks, mida näed. Vastupidi. Arusaamine, et oled üks nuppudest mängus nimega ’demokraatia’, et sa ise (ja miljonid sinusarnased lükatavad-tõugatavad) pole MITTE MIDAGI teinud selleks, et ideaalne demokraatia (igamehe hääl) töötaks – vot see arusaamine on õõvastav ja kainestav.
ÜHESÕNAGA. Kuigi ma samasooliste ühenduse legaliseerimist pigem pooldan, on mu arvamus, et Eestis sõideti Rahvast kooseluseadusega inetult üle. Rahvahääletusele oleks tulnud panna, pagan võtku!:) Kuid ’äravalitud’ üleval Toompeal leidsid, et Rahvas pole pädev otsustama. Küllap neil on oma arvates selleks moraalne õiguski. Ei mäleta enam millises artiklis, aga kusagilt lipsas läbi ’ülaltpoolt’ tulnud mõte, et kooseluseadus on niivõrd liberaalne ja uuenduslik, et Rahvas pole selleks valmis. Seetõttu pole Rahvas ka pädev otsustama. Appikene. Kas ei peaks nii olema, et kui Rahvas pole veel valmis, pole ka Riik valmis? Et äkki lükkaks otsustamise edasi? Või äkki teeks tõesti rahvahääletuse?
Tsiteerin Chomskyt, moraalse õigustuse teemal, eelkirjeldatud demokraatliku riigikorra mudeli puhul: „ The compelling moral principle is that the mass of the publik is just too stupid to be able to understand things. If they try to partricipate in managing their own affairs, they’re just going to cause trouble. Therefore, it would be immoral and improper to permit them to do this. /…/ It’s pretty much the same logic that says that it would be improper to let three-year old run across the street. You wouldn't give the three year old that kind of freedom because three-year old doesn't know how to handle the freedom. Correspondingly, you don’t allow the bewildered herd (loe: rahvas) to become participants in action. They’ll just cause trouble“.
Kirjutatud 1991, istub tänasessegi päeva nagu sokk jalga.
Nojah. Kolmeaastastega võrreldud saada on pisut valus. Aga tõsi ta on. MIKS me ometi laseme end kättpidi üle tänava vedada? Või mis see minu asi on, mis teised teevad. „Be the change you want to see in the World“, ütles Mahatma Gandhi. Yep. Miks MINA lasen end kättpidi üle tänava vedada?
p.s. Aivele palju tänu Eesti-linkidele viitamise eest.
p.p.s. NOAM CHOMSKI
p.p.p.s: Foto on illustreeriv:)
p.p.p.p.s:) Päev pärast postituse kirjutamist komistasin Vahur Afanasjevi artiklile. Ta räägib sedasama mis mina ülalpool. Mõtted on õhus, vaat et sõnadki. Ütleb: /.../Kuid kogu tolerantsuse juures – mulle kooseluseadusega toimuv hästi ei istu./.../ Osa ühiskonnast sai sõnumi: "Meid, eliiti, teie arvamus ei huvita" /.../ Inimesi, keda ei kuulatud või kellega räägiti nagu lapsega, võib olla üllatavalt palju./.../
Oct10/2014
------------
ESTONIA APPROVES SAME SEX PARTNERSHIP. Though, the law "stirred one of the fiercest public debates since the country regained independence in 1991." MY OPINION? I'm pro equal human rights and pro legalizing gay marriage. But. Like the quote said, public debate was fierce in Estonia. In my opinion the law could have been a subject of PUBLIC VOTE. That's what my post above is about - DEMOCRACY and how it works.
There is a small introduction in my post, too. About how one anonymous commentator tried to 'fix' my political views:) (here and here). In case two people are in totally different opinions it is kind of waste of time to carry a debate, me thinks. Besides, it should be quite obvious that 5500 represents my personal point of view. Which by no means ISN'T the Final Truth:)
Anyway. Some time ago, I stumbled over NOAM CHOMSKY's book „Media Control. The Spectacular Achievments of Propaganda“. A very small but very big book, me thinks. The way Chomsky opens your eyes what nowadays democracy REALLY is about is simply fascinating and downright scary.
../.../In properly functioning democracy there are classes of citizens. /.../ The people with real power are the ones who own the society, which is a pretty narrow group. /.../ The compelling moral principle /of the 'upper class'/ is that the mass of the public is just too stupid to be able to understand things. If they try to participate in managing their own affairs, they’re just going to cause trouble. Therefore, it would be immoral and improper to permit them to do this. /…/ It’s pretty much the same logic that says that it would be improper to let three-year old run across the street. You wouldn't give the three year old that kind of freedom because three-year old doesn't know how to handle the freedom. Correspondingly, you don’t allow the bewildered herd (loe: rahvas) to become participants in action. They’ll just cause trouble/.../
Hmm. It really sucks to get treated like three-year old. Then again, like Gandhi said: "Be the CHANGE you want to see in the world". But here I am, sitting on my a**, blogging about how things could and/or should be:). Does it CHANGE something? I doubt!
Oct10/2014
TÄIELIK KUUVARJUTUS oli täna öösel ning me ei lasknud showst minutitki kaotsi. 'Meie' - see tähendab kolm meest, mina ja Yarko. Nimelt on Pauli noorem vend ja õemees nädalaks külas. Maskuliinset energiat maja täis. Mina naudin omaette olemist, teises majapooles, vahetevahel muidugi liitun ka, hommikuvalges kohviga, õhtuhämaruses veiniga, ja söögikordade ajal. Käisin välja lubaduse, et kokkan lõuna- ja õhtusöögi. Hommikul vaadaku igaüks ise, kuidas saab. Eile näiteks tegin lõunaks kartulisalatit, täna kapsast hakklihaga. Eesti toidud lähevad ameerika meestele väga hästi peale. Kusjuures Paul oskab kapsast hakklihaga lausa eesti keeles küsida.
Aga mitte kokkamisest ei tahtnud ma rääkida, vaid kuuvarjutusest. Hiigelsuurena tõusis kuu eile, majaesiselt terrassilt paistvate küngaste tagant. Panime äratuskellad helisema, seadsime lõkkesüütamismaterjali stardivalmis, toolid-pleedid kah. Yarko, tema pidas meid muidugi segasteks. Kobivad keset ööd õue jaheda kätte. Noh, ta sai kolm tekki külje alla pluss koha tule lähedal, tundus rahule jäävat. Kell 03:55 oli varjutuse tipphetk. Saladuslikult tumepunane kera rippus taevas. Kanjoni vastaskaldal kandsid koiotid hoolt show vokaalse poole eest.
Oct 09/2014
KOSED ja JOAD.
Neid loetakse Oregonis 238, nagu Wikipedia ütleb. Ebaproportsionaalselt suur hulk üheainsa osariigi kohta! Kõrgeim on Multnomah Falls Oregoni/Washingtoni piiril, veekukkumist 189 meetrit. Multnomah' koske ületaval puitsillal (foto1, Internetist) on alates 1995st aastats mõneti kuri kuulsus. Nimelt pudenes tolle aasta septembrikuus kose-seinast (erosioon!) 400-tonnine kaljurahn, langes 70 meetrit allapoole, tekitas 20-meetrise veesamba ning kergemaid vigastusi kahekümnele pulmakülalisele, kes sillal parasjagu piltnikule poseerisid. No, seda pulmapäeva küll keegi ei unusta....)
Meie pole tõsisema koskede-tuurini veel jõudnud, oma uues koserikkas koduosariigis. Siiski, Mare külaskäigu ajal käisime Koosah Falls'is (fotod 2,3, 4, 5). Vesi kukub seal 25 meetrit. Jõepõhi paiguti türkiissinine (laavaliiv!), mets ümberringi muinasjutuline. Õhk nii kerge hingata, et. Eks me jah hakkame noid Oregoni koski siin tasapisi avastama.
Oct10/2014
----------
STATE of WATERFALLS.
That's how Oregon can easily be called. Wikipedia is counting 238. Multnomah' Falls (photo 1, Internet) is the tallest, 620 feet altogether. Ouch, read this! "On Labor Day in September 1995, a 400-ton boulder, loosened by erosion, fell 225 feet from the face of the waterfall into the upper cascade pool, above Benson Bridge. It caused a 70-foot splash of water and gravel to wash over the footbridge, causing minor injuries to twenty members of a wedding party that happened to be on the bridge posing for photos at the time." Day to remember for sure...:)
Few weeks ago, Mare, Paul and I visited Koosah Falls near our home (photos 2, 3, 4, 5). It's a beautiful 80 ft fall surrounded with perfect fairy tale forest. Air is just thick of negative ions (which is a positive thing of course:). Makes it soooo easy to breath. Yep, being Oregonians now Paul and I have lots of waterfall-exploring to do for sure.
World of Waterfalls
Oct10/2014
UUED SÕNAD tekivad tõesti teinekord näpuvigadest. Näiteks eestikeelne POLEVIK. Või siis keelevääratusest. Näiteks inglisekeelne VARBGAGE. Viimane kukkus Pauli suust paar päeva tagasi, tähenduseks 'verbal garbage' (tõlkes: sõnapraht). Nojah, eks me vast jälle poliitikast ja/või massidega manipuleerivast meediast rääkisime, millest muust:)
See selleks. Too Inga Raitari artikkel, millele ülalolev poleviku link viitab - toda tahtsin paari sõnaga kommenteerida. Ma olen suures plaanis täitsa nõus Raitari mõttekäiguga. Tõsi ta on, veidriku templi saad külge, kuulutades, et kui mõtled sõjale, siis sõda tulebki. Et hirmudel on kalduvus materialiseeruda. Noh, mina igatahes küll usun kollektiivsesse alateadvusesse. Mõttel on suurem jõud kui me ettegi kujutada oskame, arvan ma. Mõttega juhitakse masse, vana tõde. Hirm hoiab karja kenasti koos ning kontrolli all, olgu karjamaa kustahes maailma nurgas.
Mündil on muidugi teine külg ka. Sõditakse. Surrakse. Sellest ei saa üle ega ümber. ISIS ja Ebola. Ja mustmiljon muud lugematut häda, millest lääne lehted ei kirjuta. Ei ületa uudisekünnist. Liig kaugel näiteks. Lugesin hiljuti kusagilt tähelepanekut, et näiteks Aafrikast jõuavad meieni vaid viiruse- ja riigipööramise uudised. Justkui Mustal Mandril muud ei toimukski.
Nojah, ja siis on asjal veel kolmas külg. Ja neljas ja viies ja...:) Aga tollest kolmandast. Et kuidas selle tikkude ja seebi varumisega jääb, millele Poleviku artikkel viitab. Selle kohta on mul väheke teine arvamus kui Raitaril. Tikud ja sool ja seep, küünlad, talvekartulid pluss muu elementaarseks eksistentsiks vajalik kraam võiks kodus ikkagi olla. Mitte et venelane ründaks, või ISIS. Või tulnukad. Aga no läheb näiteks elekter ära, või tuiskab tee talvel täis ja oled lumevangis kolm päeva. Nädalakese. Täitsa reaalne stsenaarium, kui elad säärase kohas nagu meie praegu. Suurest teest omajagu eemal.
Eestlasel on see varumine vast rohkem veres, kuid hulga ameeriklastega on küll niimoodi, ma arvan, et kui miskipärast täna ja otsekohe marketisse ei pääse, siis ongi nälg majas. Samas eksisteerib muidugi teine äärmus kah - nood, kes maja all asuvasse varjendisse tonnide viisi konserve varuvad. Misjärel hambuni relvastatult, para-militaarselt riietatult ööd ning päevad punkriümbruse perimeetrit valvavad, et Vaenlane (ISIS, venelased, zombid, mehhiklased, Ebola viiruse kandjad) kahjutuks teha, enne kui eelnimetatud jõuavad käe konservi järele sirutada. Ohjah. Ma pigem 'varujatest' pikemalt ei kirjutaks. Ühtaegu hirmutav ning naeruväärne inimtõug, kellele jääb vaid kaasa tunda. Sest Elu kui niisugust neil pole. Nemad elavad Raitari kirjeldatud Polevikus. 24/7/365.
Aga! Õnneks on (ja tekib üha juurde) mõistlikke kodanikke, kes jätkusuutlikku elustiili harrastavad, ning seda mitte hirmust, vaid tervest mõistusest aetuna.
Foto: Restoran Depoo, folgifestivali joogimenüü, naaberlinn Sisters.
03/10/2014
------------
VARBAGE. That's the word Paul invented few days ago. Meaning: verbal garbage:). It was kind of Freudian slip actually. We were talking about media control and politics when 'varbage' slipped from his mouth.
Anyway. Blog post in Estonian feels again too long to translate verbatim. Just few key words: FEAR and COLLECTIVE CONCIOUSNESS. People in fear are so easy to manipulate. Being in fear there's a whole different reality created in your head. Fear is starting wars. It's said that fear is a passive form of anger and anger is an active form of fear.
But there's other side of that coin, too. It's not smart to bury your head in sand either. It's smart to be prepared. Being prepared (food-wise for instance) should actually be the normal state of our everyday life, not something that could be equalized with hard core preppers. You know the type. Tons of food, tons of guns. Those guys are not a good example, no no no:)*. Better let us look back in time. I mean into old days when it was normal to have some extra food at home, soap and candles and such. Not because of ISIS or Russians or Aliens or Zombies, nope:). It was just plain common sense to think about tomorrow too, and about the day after. But the trick was (it still is) to LIVE in TODAY at the same time. Preferably WITHOUT FEAR. Fearful collective consciousness can't possibly create good thoughts i.e. good things.
Yeah, I should probably skip my daily dose of world news tomorrow. And day after tomorrow. And day after:). Those news. Yep. Seedbed for Fear.
Photo: Restaurant Depot, Folk Fest Coctails. Neighbour town Sisters.
* Fortunately there's another, sensible type of 'preppers' too, the ones who are promoting and exercising SUSTAINABLE LIFESTYLE.
From Wikipedia: /.../When you go back to the last depressing days when we were in a survival mode, /.../before the 1970's, what had happened was you only saw this one element of survivalist, you know, the caricature, the guy with the AK-47 heading to the hills with enough ammunition and pork and beans to ride out the storm. This is a very different one from that: you're seeing average people taking smart moves and moving in intelligent directions to prepare for the worst. (...) So survivalism in every way possible. Growing your own, self-sustaining, doing as much as you can to make it as best as you can on your own and it can happen in urban area, sub-urban area or the ex-urbans. And it also means becoming more and more tightly committed to your neighbors, your neighborhood, working together and understanding that we're all in this together and that when we help each other out that's going to be the best way forward./.../
3/10/2014
SECOND HAND poed! Nende nimel võin ma vanduda, jumala eest. Eile skoorisin kodulinnas Madrases nõndanimetet 'koti-esmaspäeval'. Korralik kotitäis kvaliteetset riidekraami maksab iga kuu viimasel esmaspäeval kõigest kaheksa dollarit. Tae-va-lik!!. Trikk seisab selles, et rullid iga eseme nii väikeseks nutsuks kui vähegi annab, ja topid kotti. Kusjuures see pole mitte klientide kuri kavalus poodnike tüssamiseks. Sedamoodi talitada soovitab müüjatädi - niimoodi saavat nad kiiremini oma 'vanast' kraamist lahti, 'uued' hilbud asemele.
Poekett ise on heategevuslik, kannab nime 'Võimalused' (The Possibilities). Müügitöösse kaasatakse vaimse tervise häirete all kannatajaid, kohalik omavalitus sätib seda süsteemi, kaupluste personal on vastava koolituse läbinud. Nois Possibilities poodides käik on iga kord selline tore väljakutse, pead olema valmis teistsuguste inimestega suhtlema, teistmoodi kui igapäevaselt harjunud oled. Ja alati lahkud hea tujuga! Meil siin Madrase Võimaluste poes on näiteks üks naine, kes rääkimisega hakkama ei saa, kuid laulab lakkamatult, tasakesi ning imeilusasti, kui poes tööl on. Jah. Mulle see väga istub, kuis ameeriklased teistmoodi inimesi nö. nurgast välja toovad.
-----------
THRIFT STORES! My all time favourites. Spent some good time in one here in Madras today. It was what they call 'THE BAG MONDAY'. Bagful of quality attire for $ 8. Heavenly! The trick is (and everyone uses it) to roll each item really tight you see. You can fit a whole new wardrobe in your bag that way. Stuff I got today would cost a small fortune in 'normal' stores. Very pleased!
p.s. That particular thrift store (it's a small chain of stores actually) is called 'THE POSSIBILITIES'. They support mentally disabled people. Both with money and giving them some work to do in the stores, like hanging clothes out etc. It is always a bit of a challenge but also oh so heart warming and fun to go and shop there - you get to meet ALL KINDS of personalities. In our Madras Possibilites for instance there's a woman who never talks but she's singing quietly like an angel instead, all the time she's working. I plain love the way Americans don't hide those people. Everyone wins.
01/10/2014