ALANUD ON HARMONITE VÄLJARÄNNE Las Crucesest. Pauli noorem poeg sai detsembris kätte bakalaureusekraadi geograafias, ega temal nüüd enam pikka pidamist ole, viskab õpikud nurka, annab oma maja (mis meist ca 10 minuti autosõidu kaugusel) rendile, läheb laia ilma rändama. "Lai ilm" on esiteks New Orleans, teeb seal väheke filmitehnika-alast tööd. Meie Pauliga googeldame juba kolimisfirmasid ning töötame kodus metoodiliselt panipaiku läbi. Mis Oregoni kaasa, mis mitte. No, viimaks saan päris omaenda yard sale'i ka korraldada, ameerika kombe kohaselt. Seda teeb siin iga korralik kodanik enne kolimist.

Anyway. Kui ümberasumise põhjustest veidi täpsemalt rääkida, siis ei saa üle ega ümber sõnast ’allergia’. Mis suurt hulka siinseid elanikke üsna tõsiselt vaevab, nüüdseks ka mind. Kõrbekuivus, tolm, pecan-pähklite istandustest leviv õietolm, või siis (praegusel aastaajal) pähklisaagi koristamisel tekkiv tolm. Mäed ju ümberringi, mistap kogu sel  õhus hõljuval  kraamil ei ole kuskile laiali hajuda kah. Ning see annab ennast tunda, oi ja kuidas veel. Nina jookseb vahel nagu mahlakask ja vahel hingeldad nagu kala kuival, sest õhk käib läbi ainult suu kaudu.

’I shall take you awayy from here’ lubas Paul täna hommikul kangelaslikult, kui ma neti-poti ja küüslaugu ja ingveri ja päevakübara-tee ja muu sellisega ametis olin. Tolle lubaduse peale lõbustasime end järgneva kujutluspildiga: mina seisan me maja eest külatanumal, käsi abipaluvalt välja sirutatud. Aidake, aidake, allergia murrab! Paul kui uljas prints kappab mind päästma, valgel hobusel iseenesest mõista. Tohutu tolmupilv tõuseb hobuse jalge alt, vallandades mul järjekordse allergiahoo. Äigan käega üle märja ninaaluse. Prints valge ratsu seljas sirutub alla, et mind oma selja taha sadulasse lennutada, me käed kohtuvad...kuid saatus pöördub meie vastu. Mu sõrmed on tatist libedad, ei jää päästja pihku pidama, ja nii Paul minema tuiskabki, jättes mind keset tolmupilve nina löristama, naabrionu nelikümmend kassi ümberringi peenikest naeru pidamas. Seisan, nägu tolmune ja mokk pettumusest pikk ning tunnen, kuidas ka kassiallergia vääramatult ligi hiilib. Seda enam, et vähemalt neli noist neljakümnest taaruvad juba jälle jämeda kesk-kerega ringi. Kevad!

Anyway. Las Cruces oli, on ja jääb meie jaoks üheks parimatest paikadest maamunal. Lähen nüüd ja googeldan taas neid kolimisfirmasid...
p.s. Foto tänasest õhtust. Orelimäed, pappel ja kasvav kuu üleval paremas nurgas.
10/01/2014