Pauli keedetud chili võtsime potiga kaasa, viisime Mare Orelimägede jalamile. Chili oli imehea, pärastlõuna imeilus. Päike kaob sügiseti silmapiiri taha varakult, juba kella poole kuue ajal. Mare sai oranži kõrbeloojangut nautida pluss mägede imelist kameeleoni-trikki, mis uustulnukale eriti hämmastav. Meidki, vanu  olijaid, võtab iga kord ahhetama. Paarikümne minuti jooksul muutub kogu hiiglaslik mäemassiiv kuldkollasest punakaks, siis lillakaks, seejärel külmaks sinakashalliks, lõpuks süsimustaks, tähistaevas taustaks.  Pauli vedamisel tegime kõrbes pikema tiiru, seni kuni veel valge oli. Mare pinnis Pauli vaat et iga põõsakese ja taimetuti kohta, et mis nimi ja kuidas kasutada jne.  Paul vastas rõõmuga, taimetark nagu ta on. Kas ma olen maininud, et P pidas koos oma esimese abikaasaga ’rohupoodi’? Korjasid ja müüsid ravimtaimi. Anyway. Linna tagasi sõitsime juba pimedas, all laiuv Mesilla org vilgutas Marele tuhandeid tulesid: „Tule jälle!“
12/11/2013