KAKS NAIST.
Ühel ja samal aastal, ühel ja samal päeval, ühes ja samas sünnitusmajas sündisid sõbrannadele, Mare ja minu emale, tütred. Mare ja Epp. Koos oleme koolis käinud, pinginaabrid olnud terve alg- ja keskkooliaja. Ma ikka vahel mõtlen, et kui meile keegi tookord, aastaid tagasi, kui algkooli plikadena Kreegi metsas suurel kivil istusime ning tulevikuplaane tegime – ühesõnaga, kui keegi oleks tookord öelnud, et me mõlemad ühel heal päeval Ameerikas elame – me oleks ütleja pikalt välja naernud. Mitte et Ameerika miski unistustemaa oleks, parim koht kus elada, mkmm. Lihtsalt see on niivõrd kaugel sellest, millisena oma tulevikku ette kujutasime. Kaugel geograafilises ning ka igas muus mõttes.

Mare kolis koos perega USAsse napilt alla kolmekümnesena, mina koos koeraga veidi üle viiekümnesena. Vahepeal olime ikka põgusalt kohtunud ka, Mare käis pea igal aastal Eestis. Ning lapsepõlvesõprus on kahtlemata üks noid inimsuhteid, mida võid mistahes ajal, mistahes kohas jätkata sealt, kus see pooleli jäi. Möödunud nädalal oli Mare meil New Mexicos külas. Hilisõhtuti köögilaua naersime plikapõlve meenutades nõrkemiseni. Paul, tema muidugi vahtis arusaamatu näoga pealt:) Mischievous Twins - nii nimetab ta meid nende juttude põhjal, mis minult kuulnud. Ning mis Mare visiidi ajal kinnitust (ja olulist täiendust) said. Ei hakka siinkohal kompromiteerivatesse üksikasjadesse laskuma, onju. Eks me kooliajal parajad tõprad olime jah, ning mõnigi kord päästis halvimast vaid see, et hinded olid mõlemal ühtlaselt kõrged.

Ühesõnaga. Mare külaskäik oli imeliselt, kirjeldamatult südantsoojendav, nostalgiast ja tulevikuvisioonidest võrdselt täidetud. Nagu piltideltki näha - päikeselisel, tuulisel päeval on New Mexico lumivalgetel liivadel kaks õnnelikku naist lendu tõusmas.
Fotod: Paul
12/11/2013