Meie maja taga on kena puuviljaaed. Ploomid, virsikud. Kuulub kõigile ja ei kellelegi. Niisiis, kes ees, see mees, kui saak valmima hakkab. Vaikival kokkuleppel ei korjata kilode viisi korraga, nopitakse vaid küpseid vilju, jäetakse piisavalt ka naabritele. Aga. See kena kogukondlik plaan ei ole vettpidav, kui emake Loodus vahele segab. June Bug'ide näol.
Foto1. Jalutan tüünelt viljapuuaias, kausike käes. Puud on viljadest lookas.
Foto 2. Virsikud! Mmmmagusad, mmmmahlased....
Foto 3. Järsku märkan jahmatusega, et hulk virsikuid on roheliseks moondunud ning ellu ärganud. Liigutavad! Appikene!
Foto 4. Põhjus ja tagajärg. Niimoodi nad rändavad, viljalt viljale. Anna vaid paar päeva aega ja puud on tühjaks söödud. Kui põrnikaid väheke ehmatada, tõuseb terve armaada lendu, kümnetelt ploomidelt/virsikutelt korraga. Helikopteri-taolist häält tehes, raskeid keresid vaevaga õhus hoides. Hirmutav pole, pigem naljakas. Nad ei navigeeri eriti oskuslikult. Kindel, et jääd nii mõnegi mardika lennutrajektoorile:)
26/07/2013