Tagasilend lähedal. Eile - tantsimas, täna- külalised, homme - matk mägedesse, ülehomme El Pasost lennukile. Novembrikuu ning detsembri kaks esimest nädalat Eestis, siis taas tagasi siiapoole.
.....Mäed pildil asuvad autost umbes nii kaugel kui Pärnu Tallinnast.

Vana hea Nissan truck'iga linna peal käidud. Esimest korda ihuüksinda! Mesillasse sõitsin. Muidu oli kõik väga tore (noh, ütleme et nii tore kui aastaid 'automaadiga' sõitnul manuaalkäigukastiga autot juhtides olla saab). Aga. Mesillast tagasiteele asudes ei läinud auto käima. Proovisin nii ja naa, no ei lähe. Paulile ka helistama ei hakanud, mis tema sealt ca 40 miili kauguselt White Sands Missle Range'ist teha saab, kus ta oma rakette ehitab.
See selleks. Vaja koju saada. Võtsin lõpuks ühel härral nööbist kinni ja palusin abi. Ta tundis huvi, et kas ma ikka siduri alla vajutasin enne käivitamist. Hmm. Loomulikult mitte! Küllap Pauli maja juures autot käima pannes tegin seda automaatselt, Mesillas läksin aga ähmi täis ning instinktid kadusid 'sidurijalast' kus see ja teine:.

Truck'iga on muidu hea rahulik kulgeda. Seljas ei elata, kui foori tagant otsekohe minema ei saa. Tallinnas oleks ammu signaali antud ja keskmist sõrme ja mida veel. Muide ma ei ole siin keskmist sõrme veel näinud. Liiklus on ikka üle mõistuse rahulik ja viisakas, aga seda ma olen vist juba rohkem kui üks kord maininud.
Vaata ka

Varjukujudega mängimine on meil kuidagi vahvalt välja kukkunud juba veebruarikuisest road-tripist alates. Need pildid siin on tehtud hiidvana haavapuu juures, P maja lähedal.
Orelimäed taustaks. Ühes eelmistest postitustest mainitud T Rex jääb puu taha.

23 oktoobri tõusev täiskuu oli üle mõistuse suur!!!
EDIT: hea sõber lisas selle huvitava teabe hiiglasliku tõusva täiskuu illusiooni kohta.

Higistamistelk. Nädalavahetus taas 9000 m kõrgusel, Cloudcroftis. Jahe oli üleval, soe jope kulus marjaks. Kaheksakesi olime; mehed ja naised higistavad üldjuhul eraldi. Higistamistseremoonia ise on pikem jutt, teinekord kirjutan.
P sõprusringkond pole kindlasti noid wannabe-indiaanlasi, sellegipoolest on nad selles kultuuris sügavalt sees. Kuid, NB! Vendade Urbide indiaanilaagritega ei maksa paralleele tõmmata ...hmm, mitte et ma viimatimainituid halvustaks. Kui tuua väga lihtsustatud võrdlus, siis vast staadionikontsert versus väike intiimne/intensiivne unplugged esinemine, kus kopkatki raha ei võeta.
Ma olen nüüdseks kolmes sweat lodge'is olnud, mai ja septembri alguses; pildil olev oli mul kolmas.

Tyrannosaurus Rex! Viis minutit jalutuskäiku Pauli juurest põldude vahele, vaade edelasse, ja näedki hiiglaslikku dinosaurust. No, tegelikult on see kivipaljand mägedel. Minu avastatud sarnasus muide, vähemalt Pauli ringkond pole seda siiani märganud. Lubasid hakata pileteid muüüma (vt "12 tooli", Vaade Malahhiitlombile:). T Rex on selgelt nähtav vaid õhtuse päikesega. Eile käisime pildistamas.
Kui veidi linnast välja sõita, on Orelimägede süda kah näha.

Rändav Roos ehk romantikat kah natuke. Paul ostis mulle potiroosi, kui esimest korda koos toidupoes käisime. See oli 2010 veebruaris, paar päeva enne me kõige esimest road-trippi. Roosi oli kahju üksi koju jätta, sestap rändas see meiega läbi nelja osariigi (New Mexico, Texas, Utah, Arizona). Korra tuli roosil ka telgis ööbida. Miinuskraadid olid, hommikuti kahutas, välja jätta ei saanud.
Peale road-trippi istutasime ta koduaeda. Vahepeal kidus natuke, kuna muud taimed (oregon ja tüümian) kippusid lämmatama. Nüüd sai parema koha, messingikamaka juurde. Ajab uusi võrseid. Messingist on P'l plaanis midagi teha, noapeadele kaunistusi, vist.

Pauli tormifotod, üles võetud mõned kuud tagasi. Annab ehk veidi aimu mastaapidest; et kui tohutult võimsad pilved ja kui "suur" taevas siin on. Piltidel olevad mäed on nagu väiksed kribalad seal allpool, onju.
Aga millest tahtin rääkida on eileõhtune vaatepilt. Ja loomulikult polnud mul kaamerat kaasas. Ja ega fotod seda edasi ei annakski, mida nägime. Igal juhul oli see mu elu vapustavaim vaatepilt, vähemalt siiani. Ka P ütles et ta pole midagi sellist varem näinud. Mägede tagant, sinise taeva taustal lähenes aeglaselt hiiglaslik tormipilv, õigemini kolm tormi korraga, eristatavad lausa. Suurem jagu pilvedest olid valged, aga väga erineva "faktuuriga". Tormifrondi ülemine, tundus et lausa stratosfääri küündiv serv rullus ees ja kogu muu kohutav ilu tuli järele. Võrreldav vast mitmekümne tuumaseene või vulkaanipilvega; kogu idataevas oli seda täis. Ja selja taga, läänes, toimus säärane päikeseloojang, et...et! Mõneti heagi, et fotokat polnud, pildistades ei saa nö. sündmuse sees, "kohal" olla, aga samas on mul kahju et need pildid saamata jäid.
Torm ise aga vaid ähvardas, vajus pimeduse saabudes Orelimägede taha tagasi.

Valdeku tänava (Tallinn, Nõmme) auto varuosade poe omanikule kuuluv läikiv-valge hiigelmõõtu maastur on üleni täis tipitud Swarovski kristalle. Elementaarne, et ka kõikvõimalikud muud kellad ja viled külge kruvitud. Udupasunad, edevad peeglid, prozhektorid katusel, eritellimusel veljed ja kaitserauad jne jne jne. Arvasin siiani, et kirjeldatud lisavarustus on parim näide meesterahva murust madalamast, mistahes vahenditega upitamist vajavast enesehinnangust. Kuid, nagu näha, arenguruumi Valdeku tänaval veel on, sest eile nägin Las Cruceses säärast vaatepilti (fotod).
Truck nuts.
:))))

Naistele! Mitte et see nüüd väga minu maitse oleks...aga hea idee, eksklusiivselt hullust müüa:) Hind muidugi kaugelt üle mu võimete. Avastasin ta ühes Mesilla pisibutiigis. Mary Frances

Ameeriklane jala ei käi. Mastaapsed vahemaad kindlasti peapõhjus, jah. Mesilla-taolises väikeses community's saab siiski jala kõnnitud. Väga koormav:), sest autojuhid on üle mõistuse viisakad. Sa oled alles meetrite kaugusel ülekäigurajast, kui lähenevad autod juba hoogu maha võtavad. Sina siis vastavalt lisad hoogu juurde, et nad liig kaua ootama ei peaks. Vastastikku viipamine on heaks tooniks, ja silmside ja naeratamine. Ei ma ei soni, ausõna!! See ON siin niimoodi, mis ma teha saan, et kõlab liiga hästi et tõsi olla! Ma olen natuke ka naaberosariike näinud, sama lugu. Kevadel-suvel tegin end Eestis korduvalt lolliks viipamise ja naeratamisega ülekäigurajal. Nii juhina kui jalakäijana. Aga sama palju oli ka vahvaid kontakte, kus naeratus kutsus esile naeratuse. Oh pagan. Jälle kisub moosiseks:)

Vanakraamipood meenutab westernite rekvisiidi-ja kostüümiladu. Asub Las Crucese tillukeses vanalinnas Mesillas. Pauli juurest ca 5 min autosõitu (Malibu roolivõimendi taas ei töötanud:).

Pühapäevases Mesillas veetsin aega (P endiselt mägedes). Oleme Denise-proua juures ennegi käinud, see on põnev väike raamatupood tal, kasutatud kraam, võib pärleid leida. Täna jäi silma New Mexico kohanimede atlas, aga pidasin väheke kalliks. Jõin siis niisama kohvi ja vaatasin ringi; Denise on keerulisevõitu vestluspartner:), alati rohkem kui üks raud tules, räägib mitme kliendiga korraga. Ekstsentriline daam, kahtlemata põnev ja andekas tüüp. Siis on seal veel lugemisnurk laste tarvis, pisikeste toolide ja madala lauaga, tore.

Kui ma enne seekordset ärasõitu Eesti Käsitöö poes Pikal tänaval kingitusi ostmas käisin, soetasin muuhulgas paar vöökirjas kootud järjehoidjat, villased, vahvad. Mainisin müüjale et viin usa'sse, Mehhiko piiri äärde. 'Kas nad seal loevad ka?' küsis müüja. Ta mõtles seda täiesti tõsiselt.

Peale eelmist, pesumaja-postitust olen headelt sõpradelt saanud kõvasti rohkem kui ühe pärimise stiilis 'kas neil kodus pesumasinaid polegi?!"
OK, vastus on siin. Ameerikas tundub avalikes pesumajades käimine traditsioon olema. Majanduslikust seisust sõltumata. Sõbralikult koos nii kodutud, gängsterid kui koduperenaised. No, see on väike liialdus...aga seltskond on tõesti seinast seina. Meenutage Hollywoody filme - pesumajastseene peaks meelde tulema küll. See on selle ühiskonna tava. Ütlevad, et ca 50% ameeriklastest peseb pesu pesumajas. Lahe suhtluskoht ka, kui tahad suhelda; aga ega keegi ei sunni. Täna lugesin õues pingi peal ajakirja, sealsamas arenes filosoofiline vestlus kahe kliendi vahel. Meesterahvad, täitsa erinevad, üks must, teine valge, mustal polnd autotki, valge oli ilmselgelt rikkamast keskklassist. Intelligentsilt võrdsed, vestlus oli sõna sekka ütlemiseks üle minu vaimsete võimete:). Teemaks religioonid ja maailmakorraldus ja säärane; kuulasin ja nautisin.

Küsitud on ka et kas pesumajas käimine pole ajaraiskamine. Hmmm...aeg on relatiivne mõiste. Võid lugemist kaasa võtta, võid kellegagi vestelda, võid niisama aja maha võtta. Eestis toppisin pesu kodus masinasse...kui ma nüüd mõtlen mis imet ma selle ajaga ära tegin...no üht-teist ikka, aga mitte midagi põhjapanevat.

Pikk jutt lühikeseks. Paljudel ameeriklastel on elamises masinad olemas, paljudel ei ole. Elukorralduse muutudes:) on Paul nüüd masinaküsimuse tõstatanud. Arutasime ja leidsime, et esialgu pole vaja. Pildil on pesumaja kus käime; kuulub hiina perekonnale. Ja nad kõik (papa-mamma ja täiskasvanud lapsed) on väga pikka kasvu! Üldse mitte pisikesed ja kollased, ja vaid aimatavalt pilusilmsed:). Aga räägivad omavahel hiina keeles.

EDIT: Hinnad ka. Üpris suur masinatäis pesupesemist maksab 1 dollar; tahad täitsa kuiva pesu, tõstad kuivatisse ümber ja maksad veel ühe dollari lisaks. Programme on nii pesemiseks kui kuivatuseks rikkalikult valida, pitspesust teksadeni, ja kõik muu sinna vahele.

Yehaa!!! Tagasi esimeselt soolo-seikluselt usas! P on nimelt neli päeva kodunt ära, survival-matkal mägedes. No, otsustasin endagi võimed proovile panna; esmakordse iseseisva autosõiduga siin. Pesumajja ja tagasi:) Actionit kui palju. Pauli Chevy Malibu roolivõimendi lülitab end sisse ja välja millal ise tahab, aeg-ajalt pead musklijõudu kasutama. See selleks. Kogu üritus algas põhjaliku kaardilugemisega. Ega kõrvalistmelt ju meelde ei jäta, kuhu ja kuidas sõita; lobised niisama ja vahid ringi. Aga, sain hakkama! Pesumajas rahavahetusmasinaga kah, peale seda kui olin viiedollarilist tükk aega tagajärjetult valepidi prakku toppinud. Pesumasinate ja kuivatite käivitamine õnnestus tõrgeteta. Hmm, jah... igapäevastel, üldse mitte märkimist väärivatel tegevustel on hoopis teine kaal, kui oled oma 'turvatsoonist' ehk siis harjumuspärasest väljaspool. Ma mõtlen vahel neile, kes mitte-läänelikku kultuuri ümber kolivad...islamimaadesse, Indiasse vms. See peab ikka paras shokk olema. Iga viimane kui elu-oluline pisiasi on teistmoodi kui harjunud oled. Ses mõttes ei saa ma kurta, endiselt ikkagi läänelikus keskkonnas. Mis sest et valgusfoorid asuvad 'valel' pool ristmikku:) See tähendab et sa ei jää seisma mitte valgusfoori juures nagu Euroopas, vaid head kümned meetrid varem, sest enne tuleb ristuv tee ja siis alles foor, mis sulle lubavat või keelavat tuld näitab. See on paras lõks eurooplasest juhi jaoks:)

Avastasin veebist hea foto Las Crucesest. Tõenäoliselt talvel tehtud. Nii kõrged need Orelimäed nüüd ka ei ole, et lumi tippudel suvel ära ei sula.
Siin on veel paar sõna Las Crucesest-
Ja siin veel :)
No, vaatame siis korra maakaarti kah...

Starbucks coffee vol 2. Lisan peale vahvat meilivahetust blogilugejaga, et ma põhimõtteliselt ei poolda suuri kontserne nagu Starbucks, kes oma haarmed igale mandrile ajavad ja väiketegijaid lämmatavad, aga mulle tõesti hirmsasti maitseb nende latte, ja kui kõne all on mulle eluliselt oluline jook nagu kohvi siis ei tunne ma endas piisavalt võitlusvaimu, et ketikapitalismiga võitlust pidada kohvitopsi ostmata jättes. Pealegi on väikesed kohad kinni, krt, kui sa teel olles kõige kibedamalt kohvi vajad - varahommikul ja hilisõhtul. OK võiks ju termoses kohvi kaasa teha, aga kodus pole espresso-lattemasinat jne jne jne - ühesõnaga vabandusi on mul varrukast võtta:)
Starbucks coffee vol 1

Häid raamatupoode on siin kenake hulk, küllap seetõttu et Las Cruces on ülikoolilinn (NMSU/New Mexican State University). Kirsiks tordil kindlapeale Coas. Paradiis!!! Müüb kasutatud raamatuid. Väärib omaette postitust, üritan mõned pildid interjöörist ka teha. Riiuli-labürindid, väike kohvipood, raamatuhunnikud siin ja seal, õhkkonda kahjuks pildile ei saa, jah. Käime Coas'es vahetevahel aega veetmas, seal võiks päevade viisi olla. Hinnad üle mõistuse inimlikud, mõne harulduse võib vaat et tasuta saada. Viimati tõin kaasa selle maiuspala. The Book Of Tea. Karpümbrises ja puha, nii ilus köide. Maksin ta eest 6 dollarit. Uskumatu.

Rohutirtsunuhtlus! Avastasime aiast JÄRJEKORDSED kaks säherdust 4-5 sentimeetrist. Täie hooga wisteriat hävitamas. Olid päevaga üsna puhta töö teinud. Too elukas ülemisel pildil - ma oleks võinud matsutamist kuulda kui oleksin keskendunud, jumala eest. Oleme siin hiidsajajalgseid ja musti leski ja muid sääraseid teise ilma saatnud nagunii, olude sunnil...ja otsustasime rohutirtsudele sedakorda halastada. Sai plastkarpi püütud ja lähedalasuval põllul taas vabadusse lastud. Seal on neid karjakaupa nagunii, kaks rohkem või vähem ei muuda asja.

Internetist USAs. Kuna vähemalt paar seda blogi lugevat sõpra tegutsevad aktiivselt Interneti-businesis, siis postitan artikli Scientific American värskest nr's. Vähemalt mulle oli väääga hariv lugemine. Et miks siinmail internetiteenus 'sakib'.
Lisaks. Rahvas on üsna marus, kuna valitsus ähvardab tsensuuriga (seda terminit loomulikult avalikult kasutamata). Tsensuuriks suht vabad käed annab tõsiasi, et usas ei käi Internet hetkel telekommunikatsiooni, vaid informatsiooniteenuse alla.

Fotole klikkides ja seda veelkord suurendades saab kenasti lugeda.

Söögist/külaskäikudest. Küllakutsutud küsivad alati, mida kaasa võtta, ja pererahvas annab sellest sirgelt teada. Vein, õlu, dessert või värske salatikraam on üldjuhul soovideks.
Kojuminekul pakitakse ülejäägid külalistele kaasa, aga vaid siis kui sa seda soovid. Niisama viisakusest 'ei' või 'jah' ei öelda. Muudab suhtlemise väga lihtsaks ja meeldivaks, ei pea neid 'oh mis te nüüd endale tüli ja kulu teete' mänge mängima:). Kattub kenasti sellega, mis mu oma tutvusringkonnas (Eestis) kombeks. Tore.

Kohvist veel; ameeriklased on kõvad kohvijoojad. Jahvatatud pakikohvi seisab üsna puutumatult riiulitel, ostavad ikka lahtist uba ja jahvatavad sealsamas kõrval olevas masinas, valida on vist miski kuue jahvatuse vahel, erinevate valmistusviiside tarvis. Ubade valik on vääääga korralik. Orgaanilised ja mitte-orgaanilised ja erinevad röstid jne. Hirmus hea lõhn levib üle iga poe, isegi suurema supermarketi.

Tumbleweed Rio Grande ääres. See on sedasorti põõsas, mis kauboifilmi lõpustseenis tühjadel tolmustel linnatänavatel rullib. Tänavad tühjad arusaadavalt seetõttu, et filmi käigus on kõik inimolendid maha kõmmutatud. Pilt vaadatud, võib soovi korral vastavat muusikat kuulata:)

Ja nüüd kolm korda arvama, mis on käsil. Märksõnad: valge pulber, minigrip-kotid, tühjakspuhutud munad.
Ei.
Ei!
Ei!!! Ei tööta Mehhiko narkodiileritele heaks:)
Õige vastus: olime Pauli sõbrale abiks treeningvahendite valmistamisel. Tegemist Jaapani võitluskunstidega. Kas ma olen maininud et P on alaga 30 aastat tegelenud ja teeb siiani üks-kaks trenni nädalas? Tal on must ja pruun vöö, tehnilistesse peensustesse ei lasku:)
Niisiis - valmistasime Metsubushi'sid, munakoorte sisuks sai beebipuuder.

Peale möödund-reedest rockhoundingut käisime väikelinnas nimega Truth or Consequences, jõeäärses kuumaveeallikas mõnulemas. T or C (nagu kohalikud teda kutsuvad) jääb ca tunni autosõidu kaugusele Las Crucesest; põhja poole. Erineva temperatuuriga basseinid, kuumim on ikka väga kuum:). Rüüpad jooki, vaatad õhtust päikest mäetippudel. Kui liiga tuliseks läheb, astud kivitreppi mööda paar astet allapoole, jahutad end Rio Grandes. Ohhhh! Ahhhh!:) Eelmisel korral olime samas hot springs'is paar nädalat tagasi. Üsna hilisel õhtul, pime juba, aga väga soe, küünlad; ja suurepärane unplugged kontsert. Keegi lady laulis ja saatis end kitarril. Säärane rahulikum usa folk. Võrratu.

*Truth or Consequences sai oma kummalise nime 1950'ndatel, raadioprogrammi järgi.

Starbucks coffee! Ma ei imesta et siin Starbucks'i topsid käes ringi käiakse. Alates Hollywoody staaridest nagu paparazzi-piltidel näha; lõpetades colledzhiõpilastega. Üle mõistuse hea kohvi, aus kraam, tehakse sinu silma all. Kallivõitu muidugi on. Me võtame tavaliselt "Two Tall Lattes with extra shots" (extra shot = lisaports espressot latte's). Ja siis oma käega piimavahule peale vaniljet ja shokolaadi ja kardemoni, maitseainebaarist; mina panen veel pruuni suhkrut ka. Assa!:) Aitab ülihästi autos pikki vahemaid läbida. Kui on väga pikk tee siis võtame kaks Grande Latte't:)

Kohvitopsile kirjutatakse su nimi, sest raha maksad ja kraami saad kätte erinevatelt teenindajatelt.Mitte ükski pole mu nime veel häälduse järgi kirjutanud, ikka palutakse uuesti öelda, tähthaaval. Aga. Üks Starbucks'i tüdruk, küsinud (nagu nad tavaliselt teevad) kust nimi pärit, ütles et oo, tal on sõber eestlane, Andres, elab LA's. See on väga lahe kuidas nad (ma mõtlen teenindajaid kellega suhtled poes ja siin ja seal) - kus ma olingi? jah et kuidas nad paari sekundiga kontakti loovad ja siduvad paralleelid tõmbavad, mitte aint minuga muidugi, iga kliendiga. Eks see ole äriedu tõttu osalt, jah. Aga see pole pealetükkiv ja on alati väga intelligentne; ja nad on siin inimestena üksteisest tohutult rohkem huvitatud ja tohutult hoolivamad kui meil Eestis. Võhivõõraste omavahelisest suhtlusest igapäevaelus pean silmas. Kui keegi küsiks mult praegu, mis on suurim erinevus Eesti ja USA vahel, siis ma pakuks nimelt selle.

EDIT. Lisan peale kirjavahetust ühe blogilugejaga, et ma põhimõtteliselt ei poolda suuri kontserne nagu Starbucks, kes oma haarmed igale mandrile ajavad ja väiketegijaid lämmatavad, aga mulle tõesti hirmsasti maitseb SB latte, ja mul pole piisavalt võitlusvaimu, et SB'ga võitlust pidada oma kohvitopsi ostmata jättes. Pealegi on väikesed kohad kinni, krt, kui sa kõige kibedamalt kohvi vajad - varahommikul ja hilisõhtul. OK võiks ju termoses kohvi kaasa teha, aga kodus pole espresso-ja lattemasinat jne jne - ühesõnaga vabandusi on mul varrukast võtta:)

Valimisreklaamid (vähemalt siinkandis, South-West'i osariikides) on hea tükk maad tagasihoidlikumad kui Tallinnas, kus üle-elusuuruses Savisaar sulle igal nurgal näkku irvitab, perioodiliselt õnneks:)
Aga üsna tavaline on, et inimesed löövad valimisperioodil oma maja ette, sõidu-ja kõnnitee piirile püsti sildi, mis kuulutab kelle poolt nad hääletavad. Sellised väiksevõitu, ma pakun ca 40X40 cm maksimum.

Rio Grande äärde on P majas juurest ca 15 min autosõitu. Vaja oli pajuoksi, et aias paari ronivat taime toestada; ja korjasime hundinuia ka, et joogikõrsi teha. Cat tail kutsuvad nad siin hundinuia. Vesi on hirmus madal praegu jões.