Las ma räägin...

 … kuidas see immigratsiooni-asi meil siin USA lõunapiiri ääres käib. Mitte statistiliselt, vaid päriselt, reaalelus. Õigemini olin veel eile täitsa kindel, et sisserändeteemat ei puuduta ma uuesti niipea, isegi mitte pika tokiga, aga Paul laekus täna paaripäevaselt camperdamiselt Las Crucese lähistel, ja ma lihtsalt pean tema loo edasi rääkima. Et saaksite aimu, mida toob kaasa kehvasti valvatud piir pluss kehv immigratsioonialane seadusandlus inimlikul tasandil, mitte mingites umbisikulistes numbrites. 

Panid Paul ja ta vana hea sõber mõlemad oma camperitele hääled sisse, sõitsid Las Crucesest loodesuunas, Sierra de las Uvas mägedesse. Lõid laagri üles, sõid kõhud täis, nautisid sigarite ja väikese viskiga õhtupoolikut. Ühtäkki nägid kahte border patrol sõidukit teed mööda lähenemas. Asjapulgad peatusid, tervitasid viisakalt ning teatasid, et neil on infot, et "koiotid" (immigrandismuugeldajad, Mehhiko narkokartellide käpa all, tulnukate üleandjad saavad makstud Mehhiko poolel, vastuvõtjad USAs) olla päevake tagasi 25-30 piiriületajat kusagile lähikonda maha poetanud. Olgu laagrisolijad valvel. Ega midagi. Piirivalvurite lahkumisest sai paar tunnikest mööda, ja laagrile läheneski varastes kahekümnendates, räsitud välimusega meesterahvas. Täiesti ilmastikusobimatult riides - teksad, viledaks kulunud T-särk ja flip-flopid. Näljane, janune. Englishit mitte sõnagi. Mingil moel said kolm meest siiski suheldud, ning ilmnes, et poiss tuleb Mehhikost, ta vend konutavat kusagil sealsamas läheduses mägedes. Paul ja ta sõber, veendunud, et “külaline” endast ohtu ei kujuta, panid hädasolijaile kiirkorras proviandipaki kokku, võileivad ja vesi pluss veel üht-teist, ning kutt kadus õhtuhämarusse. 

Möödus järjekordne tunnike-poolteist, needsamad border patrol mehed uuesti laagri juures, kaheksa piiriületajat autodes, samast, eelpool viidatud ligi kolmekümnesest seltskonnast. Turvaliselt autodes, sest ületulijad soovisidki kinni nabitud saada, sooja tuba ja sööki sisserändajate kogu(ne)miskeskuses. Lootuses, et antakse ka advokaat, kes neid siis immigratsioonikohtus esindab, bürokraatiakadalipust läbi aitab, et ei saadetaks üle piiri tagasi. Paulil ja Jeffil sedajärgi muidugi erilist öörahu polnud, tukkusid valmisolekus, täisriides. Kusagil kesköö ajal tiirutanud ka helikopter mägede vahel, ilmselt püüdes ülejäänud seltskonda lokaliseerida, neid, kel ei õnnestunud piirivalvuritega kohtuda.

Vot sedaviisi elame me siin lahtise piiri ääres. Ühendriikide valitsus ei anna sisse rännata soovijaile selgeid signaale. Immigratsiooniseadus on auklik nagu sõelapõhi. Massid liiguvad lõunast põhja suunas lootuses, et USA tulijaid toidab ning katab, seni kuni nad jalad alla saavad. Ja kui ei saagi, toidetakse ja kaetakse sellegipoolest. Ametlikes piiripunktides ei suudeta sisserändajate vooluga toime tulla, ja mitteametlikke ületuskohti haldavad-valdavad needsamad "koiotid", saates inimesed talviselt külma kõrbeöösse (või suviselt kuuma kõrbepäeva) kannatama, halvemal juhul surema. Ja see kõik, kurat, leiab aset põhjusel, et nad seal üleval Washingtonis ei suuda normaalse riigi kombel piiri pidavaks muuta, mõlemad parteid hüpitavad teemat edasi-tagasi nagu kuuma kartulit. Nii et jah, kuigi Trumpi müür oli suurushullustusest tõugatud mõte, siis sellest, miks see mõte idanema hakkas, saan ma aru. Ning kuna me nüüd siia täitsa piiri äärde tagasi kolisime, ei jää küllap viimaseks korraks, mil kirjutan sellest, mismoodi kontrollimatu immigratsioon välja näeb. Reaalselt välja näeb, mitte paberil. 

November 22/2024