Lugesin Jonathan Haidt'i "The Anxious Generation“. Ja kirjutasin pika, tõsimeelse, ühiskonnakriitilise postituse. Haidth nimelt toob statistikale tuginedes välja seosed nutibuumi ja laste/noorte drastiliselt halvenenud vaimse tervise vahel. Jep, ärge siin imestage midagi, olen minagi statistikaga sõber, kui numbrid juhtuvad mu eelarvamusi tõekspidamisi toetama :)
Ühesõnaga. Kohe mitu päeva kirjutasin postitust, mõtteid vajasid ilmtingimata kirjapanemist. (Mitu päeva mitte seetõttu, et kirjutamine nii kaua oleks aega võtnud, aga no muu elu tahtis kah ju elamist.) Tiraadile punkt pandud, joon alla tõmmatud, vajutasin vaat et juba „publish“ nuppu ja... korraga kirgastus, et appikene, täielik vanainimese ving ju. Kellele kuradile seda tarvis on? Kellele ma seda kirjutan? Iseendale? Aga ma ju tean, et ajad ja olud muutuvad, sellest pole pääsu. Teistele? Aga ma ju tean, et enamik inimesi pole minuga nagunii ühte meelt, ega muidu asjad tüüriks sinna, kuhu nad vääramatult tüürivat näivad. Vähe sellest, postituses võtsin jutuks ka Ühendriikide TikToki draama. USA valitsus tahab hiinlaste nina ees ust lukku keerata, mispeale siinsed lapsukesed hakkasid rahvaesindajaile tapmisähvardusi saatma. Mkmm, ei kiputa seaduseloojate elu kallale, vaid hoopiski iseenda, sest surm olla parem kui elu ilma TikTokita. Anyway. Avaldamata kogu see ühiskonnakriitiline nutulaul jääbki, enesetsensuur sõitis postitusest teerulliga üle.
Siiski, ühe teemakohase positiivse arengu tahan ära märkida. Eile kuulasin mootorrataste ringrajasõidu maailmakarikavõistluste podcasti (issake, millised pikad liitsõnad, lühike termin on MotoGP), ning komistasin tõelisele (reklaami)pärlile. Kõrvalepõige: ma pole üldse podcasti-inimene. Mulle jõuab kirjapandud info tuhat korda paremini kohale, jutt läheb paraku sõna otseses mõttes ühest kõrvast sisse, teisest välja. Lisaks pole ma multitaskimises kuigi osav, no et sõidan autoga või kokkan või teen aiatöid, samal ajal keegi räägib mulle midagi. Ja ärge tulge pakkuma, et see on ealine iseärasus – enam-vähem eluaeg olen sihuke olnud. Lisaks pole ma kõrvaklappide inimene. Ritsik siin millalgi just kirjutas, kuidas talle meeldib, et saab, klapid kõrvas, end maailmamürast välja lülitada, omas mullis olla. Mul, näe, on mullis olemisega mingi kiiks. Täpsemalt, ebaturvalisuse kiiks vist. Tunnen end ebamugavalt, kui ei adu kõigi meeltega, mis mu ümber parasjagu toimub. Olles iseenesest ülimalt müratundlik ning -pelglik, pean paradoksaalsel kombel samal ajal siiski kõike kuulma. Mind ei aita, et klapid hääli summutavad; sellegipoolest tean ju, et see va maailmamelu seal kusagil klappide taga eksiteerib. Jah, tõesti väga imelik, aga no sihuke ma olen, mis parata.
Appi, nüüd kaldusin teemast täitsa kõrvale. Sellestsamusest podcastist tahtsin rääkida. Teinekord peale karikaetappe kuulan motospetsialiste, neil on asjatundlikud, meelelahutuslikud vestlusringid. No ja podcasti pikiti seekord ka lühikesi kommertsteadaandeid, ja kujutage ette: Discover krediitkaarti reklaamitakse sõnadega „24 tundi klienditugi, päringutele vastavad elusad inimesed, mitte kõnerobotid.“ Ennekuulmatu! Päris inimesed telefoniliini teises otsas su probleeme lahendamas!! Mu meelest on selline (taand)areng vägagi kõnekas. Ja tervitatav. Kas tõesti pole ma ainuke, kel kõnerobotitest, nende võimetusest/osavõtmatusest kõrini? Mus tärkas lausa kerge lootuskiir, et ehk pole inimkond AI poolt väljasuretamisele määratud. Siiski, vara ilmselt hõisata, üks reklaam ei pööra ju trendi.
Veel tõendeid, et olen imelik. Mul on uus laptop. Juba hea mitu kuud on, kasutusele võtsin aga alles paar päeva tagasi. Vana sülearvuti oli kohmakas ja aeglane (ja no ikka väga, väga vana juba), piinas mind mitmel moel, kuid miskipärast ei suutnud ma uuele üle minna. Prokrastineerisin täie rauaga. Ikka oli sada muud asja tarvis teha, selmet arvutit vahetada. Samas olen mitte-tehnoloogilistele muutustele ju vägagi aldis. Teisele mandrile kolida? Pole probleemi. Osariigist teise kolida? Saab tehtud. Ning alati pole tehnoloogiagi tabu, näiteks kuukene tagasi kohanesin uue elektripliidiga nigu niuhti, kiireminigi kui Paul, täitsa vabatahtlikult õppisin kõik pliidi imetrikid selgeks ja puha. Mistap ma nüüd ei teagi, mida iseendast arvata. Me, inimesed, oleme ikka nii keerulised. Või noh, kuna üldistamine on libe tee: ma, inimene, olen ikka nii keeruline.
p.s. Fotol värskeim sekkarileid, maksis kõva kolm dollarit. Mkmm, ma ei arva Adidasest suurt miskit, niisama kolme triibu pärast ei ostaks iial. Aga et need kolm triipu jooksevad säendsel magusalt lillelisel põhjal, siis lihtsalt polnud võimalik toda dressipluusi poodi jätta.
p.p.s. Paar viidet kah.
Goodreads: Jonathan Haidt, The Anxious Generation.
Hadith: “We’ve overprotected our kids in the real world while underprotecting them in the virtual one, leaving them too much to their own devices, literally and figuratively.”
The New York Times, asine raamatuarvustus, mõneti oponeerib Haidt'ile: Coddling Plus Devices? Unequivocal Disaster for Our Kids.
Associated Press: What a TikTok ban in the US could mean for you.
April 30/2024
“We read the weird tales in newspapers to crowd out the even weirder stuff inside us.” ― Alain de Botton
Ei olnud nn vanasti vähem mistahes terviseprobleeme. Lapsed lihtsalt sunniti hästi käituma, kui delikaatselt väljenduda, ja selle tagajärjed tootsid aina uusi probleeme. Praegu on vägivalla abil täieliku sõnakuulelikkuse saavutamise koolkonna kõrvale ka muid tekkinud ja kes ei ytleks ära võimalusest oma asjadest ja muredest kõnelda. Kahjuks teeb ajakirjandus sellele mõnigi kord kurja, erinevaid teemasid ebapädevalt või lausa pahatahtlikult klikimagnetiks vormistades.
ReplyDeleteMa ei suuda ka jutusaateid kuulata põhjusel, et PEAN kuulma, mis mu ymber toimub. Muusika on hoopis teistsugune asi, lyhikesed palad, korrapärased mustrid, lihtne oma tööde ja asjade kõrvalt haarata, aga jutust läheb enamus lihtsalt kaotsi ja muutub seega mõttetuks myraks.
Hiljaaegu ostsin uue (kasutatud) läppari ja panin selle tööle ...3 nädalat pärast ostmist. Tehnoloogia isikupärastamine ja kontode sisselogimine on asjad, mida ma yritan võimalusel edasi lykata, aga vaat IT-asjadega ei saa niimoodi.
Lilleline pusa on väga äge!
Jutusaadetest, et mul nägemine ja kuulmine lylitavad teineteist välja, kui ma midagi pingsalt jälgin, siis ma EI KUULE, ja vastupidi. See tõesti ei ole mingi vanainimeste kiiks, mul on see olnud lapsest saati.
DeleteOh, see on sul väga tabavalt öeldud, et nägemine ja kuulmine lülitavad teineteist välja. Mul on kah teinekord sedaviisi.
DeleteMina samamoodi ei saa jutusaateid kuulata, sest mul on nägemismälu ja nii on alati olnud. Ja igasugu tehnovidinate osas kirjutan ka kahe käega alla, no ei taha lihtsalt tegeleda, nii et kui annab edasi lükata, lükkan, aga kui ei anna lükata, siis delegeerin abikaasale ;) PS Pusakas on väga äge, sellist kannaks lausa suurima rõõmuga, kusjuures hind on ka imeline.
ReplyDeleteMa rõhun kah enamjaolt abikaasa abile tehnovidinate osas. Mulle mõtteviisi "kõike peab ise oskama" maha ei müü :) Et äkki läheb millalgi vaja ise osata? No eks ma siis üritan õppida, praegu lähen kergemat teed, sest miks mitte?
DeleteAga nägemismälu, jah. Lohutav teada, et ma pole ainuke podcasti-võimetu :)
Enesetsensuuriga on mul sama. Halan mingist asjast ja siis ei avalda, sest kellele?
ReplyDeleteNo kuulge. Kui isegi omaenda plogis ei saa vabalt halada, siis kus yldse? :)
ReplyDeleteJah, ma olen sellega väga nõus, et kui omaenda blogiski ei saa halada, kus siis veel. Aga no halal ja halal on vahe, mu meelest. Kui hala juba iseendalegi mõttetu tundub, iseennastki ei aita, siis jätan avaldamata. Seekord tundus, noh.
DeleteSaab, aga kas on mõtet.
ReplyDeleteMina ainult halangi, aga läbi huumoriprisma.
DeleteNojah, aga miks? Teeb enda jaoks midagi kergemaks?
DeleteMinu jaoks teeb jah blogis halamine teinekord kergemaks. Kirjutan asja nö. endast välja. Samas, võiks ju ka sahtlisse kirjutada, eks. Kuid mingil kummalisel moel mõjub avalik halamine teinekord paremini. Vähemasti mulle endale. Kas ka teistele, on iseasi :)
DeleteAga väljakirjutamise privaatsuse-latt on igaühel (igal blogijal) erinev, eks. Mul läheb hea hulk kirjatööd (olgu siis sõna otseses mõttes kirjatööd, või ülekantud tähenduses, st. mõtteid ja tundeid) otseteed sahtlisse.
Minu jaoks on plogimine mitme filtriga kunstivorm, sest algsest mõttest lõppvormini on mitu tehnilist vaheastet. Ja kindlasti sarnaselt laulukirjutamisega Õigete Sõnade valimine, nii et isegi piinlikemast halast saab lõpuks naljalugu. See on psyhholoogiline kark, eneseabi, ratsionaliseerimisvõte, eneseajupesu, nimeta ainult. Seega, kirjutad probleemi välja ja sõnastad vastavalt loomingulisele meeleolule ymber, ning see omandab selles prismas veidi teistsuguse värvingu. Kellele on sellest abi, kellele mitte, oleneb juba kirjutajast ja tema vaatenurkadest ning jutustamisviisist.
DeleteOh, NII tabavalt sul kokku võetud: "... kirjutad probleemi välja ja sõnastad vastavalt loomingulisele meeleolule ymber, ning see omandab selles prismas veidi teistsuguse värvingu. Kellele on sellest abi, kellele mitte, oleneb juba kirjutajast ja tema vaatenurkadest ning jutustamisviisist."
Deletemul ei käi see ainult halamise kohta, vaid üleüldse on mul kergem millest iganes mõelda, kui see vahepeal endast välja asetada. Kirjalik asetamine on lihtsam kui suuline, sest siis ma näen, mida ma juba olen väljendanud, suuliselt võib lõpmatult ketrama jääda, sest verba volant.
Deletesee pidavat mingil ekstra-introvertsusskaalal ekstravertsuseks kvalifitseeruma. et enne ei teagi õieti, mida ma mõtlen, kui pole väljendanud. et väljendamine on mõtlemisprotsessi osa.
Hm, mul on samamoodi - asjade/olude kirjalik endast väljapoole asetamine on palju tulemusrikkam kui suuline; ja väljendamine on mõtlemisprotsessi osa.
DeleteEnamasti teen seda offline, blogisse jõuab imevähe ja läbi tiheda filtri. Siiski, enamjaolt paneb mind (sahtlisse) kirjutama keeruline ja/või negatiivne olukord, positiivsega pole palju mõtlemist tarvis, kohe selge ju, et hea ja tore :)
Mina paadunud nägemismäluga inimene olen hakanud viimasel ajal audioraamatuid kuulama, ja podcaste ka (neid juba tiba varem). Aga ma kuulan sellist kergemat materjali, nagu krimkasid, millesse ei pea süvenema ning väga ka meelde jätma. Meeldejätmist vajav materjal ikkagi palun kirjalikult. Miskil kummalisel kombel saan kuulata joostes ja jalutades, aga mitte nt koristades.
ReplyDeleteMina ei suuda samuti räägitavat teksti jälgida (ma olen sellest kuskil varem ka kirjutanud). Ka lugedes loen korduvalt üle lausete ja lõikude kaupa... no ei jõua muidu kohale. Samuti olen avastanud, et Netflixis panen alati subtiitrid alla, sest lugedes jõuab paremini kohale... ohh, see kõik ei meeldi mulle sugugi. Seda, et ma inimestega rääkides nende jutust aru ei saa, seda niikuinii.
ReplyDeleteMa panen ka alati subtiitrid, samas keeles. Ei oskagi muud moodi filmi vaadata.
DeleteMa panen mõnikord subtiitrid brittide filmidele, Guy Ritchie omadele näiteks, sest ilma ei saa ma sõnagi aru :), kuigi mu English on täitsa ok muidu.
Delete"Halvad ajad loovad tugevad inimesed. Tugevad inimesed loovad head ajad. Head ajad loovad nõrgad inimesed. Nõrgad inimesed loovad halvad ajad." Ja nii ringiratast.
ReplyDeleteTehnikast. Ma olin sunnitud töötelefoni (mille nutiosa ka enda tarbeks kulub) 3 aastat tagasi vahetama. Panin vaimu valmis, et läheb hulk aega ja tegemist, et kõik jälle käepäraseks saaks, kirjutasin kõik oma äpid üles jne. Ja siis kui logisin guugli kontosse sisse vaatasin imestuse ja imetlusega, kuidas telefon ise end nii konfigureeris, nagu vaja. Kõik äpid laadusid ise alla jne. Ilmselt oli mul kunagi õnnestunud kuskile õige linnuke teha. Ei saa öelda, et ma selle üle rõõmustanud poleks, sain hulga aega meeldivamalt veeta.
Ha! See su esimene lõik on mõtlemapanev. Jah, nii vist ongi?
DeleteAga tehnikavidinatega on mulgi mõnel korral täitsa kogemata õnnestunud kusagile õigesse kohta linnuke teha - ärgu hiljem küsitagu, kuhu, ma ei tea. Pime kana leidis tera.