BYOB

 



Kristallkuul kirjutas hiljuti võõrustamisest, ja Ritsiku juures tehti samal teemal juttu. Ma tahan kah sõna võtta, iseenda mätta otsast, et kuidas siin Ameerikamaal see va võõrustamine käib. Kogemuspõhiselt, ikka kogemuspõhiselt kõnelen, kuna... noh, säästan teid sedakorda, ei hakka sajandat korda ketrama oma lemmikmantrat „USA on suur ja lai ja mitmekesine, asju ja olusid ilmvõimatu üheselt iseloomustada“.
 
Algatuseks paar võõrustamiskogemust mu Eesti-elust. Vanematekodu... las ma mõtlen... jah, sest ajast, kui külaliste vastuvõtmist üleüldse mäletama hakkan, oli menüü alati üks ja seesama: kohv ning võileivad. Uduselt meenub siiski ka paar sugulastele serveeritud pidulikku lõunasööki, kuid need olid pigem erandid kui reegel. Et siis jah, kohv ja võileivad, võileivad ja kohv. Ja suitsukonidest tiined tuhatoosid. Jään tagasihoidlikuks, ei hakka kultuuritegelaste nimedega lehvitama siin, ütlen vaid niipalju, et kui Rahvusooperis järjekordset tükki treiti, läksid sigaretid, kohv ning võileivad nagu kerisele, teatri juhtivate kunstiliste jõudude abiga. Isa ja ta töökaaslased sünnitasid sinisesse suitsupilve mähkunuina mu lapsepõlvekodu elutoas lavastust, ema vihtus samal köögis võileibu teha ja keetis liitrite viisi kohvi. Liitrite. Meil oli „mulksuga“ kohvimasin, toona uudne, peenike värk. Mul siiamaani selle hääl kõrvus, meenutab mõnusalt lapseiga ja teismeaastaid.
 
Aga siis sain ühtäkki täiskasvanuks (või noh, sain kakskümmend), abiellusin, ning sattusin hoopis teistsugusesse toidumaailma. Sattusin Lõuna-Eestist pärit suguvõssa, ja sa armas aeg, mismoodi see mu kulinaarset maailmapilti muutis! Toit seisis kokkutulemistel au- ning esikohal. Ja mitte, et oleksin kogu eelneva elu näljas olnud või miskit, mu ema oli köögis üsna andekas, aga no sääraseid roogi ja sääraseid koguseid polnud ma oma kasina kahekümne eluaasta jooksul uneski näinud. Kui sünnipäev või mõni muu pidu tulemas, kokkasid naised kolm päeva ette, hommikust õhtuni. Pulmadest ärme üldse räägimegi, nendeks valmistuti lausa nädalate viisi. Külm laud, soe laud, magustoidud. Salatid, singirullid, täidetud munad, veisekeel tarrendis, sült, kalamari, kartul-kaste-kapsas-praad, koogid, kompotid, magus tarretis, vahvlid vahukoorega... Suguvõsa kaubamärk, lihapirukad. Pisikesed, kaunilt vormitud, maja kütvas ahjus küdsätü' (jep, tegemist oli võrokestega). Mäletan, et kui noile pirukaile esimest korda ligi sain, siis terve peo jooksul muud ei söönudki, no lihtsalt nii võrratud olid! Ja mingil imelisel moel tehtud küülikupraad ja... noh, igatahes vaimustavad toidumälestused, mida mul parima tahtmisegi juures kopeerida pole õnnestunud, sest kuigi mulle usaldati retseptid ja puha, ja köögis õnnestus teinekord ka abikokaks olla, ei tule tolle suguvõsa firmatoidud minu käe alt kaugeltki sama maitsega kui nende kulinaarselt geniaalsete prouade, keda siiani soojalt meenutan.
  
Ühesõnaga. Et kuidas võõrustamisega siis siinpool ookeani lood on. No lood vägagi mitmekesised, nagu juba öeldud. Mingit ühest valemit à la USA-s võõrustakse nii- või naamoodi ei eksisteeri, ärge üldse lootkegi. Samas, omaenda muljete pealt panen Ühendriiklaste võõrustamis-filosoofia suures plaanis paika postituse lõpus oleva tsitaadi najal (iirlane versus ameeriklane). Kusjuures mulle isiklikult istub too Ameerika variant tükk maad rohkem. Sest eestlasena sündinuna, kasvanuna, elanuna on mul söömasundimistest kõ-ri-ni. Just seesama „no võta ometi veel kolmas tükk kooki või kümnes küpsis; oled sa ikka kindel, et ei soovi kuuendat tassi kohvi;  proovi lisaks kartuli- ja makaronisalatile seda kanasalatit ka...“ Mälestus mu ex-äia viiekümnendast sünnipäevast, palju aastaid tagasi: laud oli muidugi lookas jälle, ja noodsamad võrokestest prouad üritasid juubilari surnuks sööta. Võta seda, võta teist, võta siit liualt ja sealt kausist... Sünnipäevalaps kuulas soovitused kannatlikult ära, seejärel küsis tagasihoidlikult: "Kas ma seda ka tohin võtta, mida ise tahan? "

Näh, nüüd läks jälle Eesti peale jutt, Ühendriikide asemel. Et siis jah, minu tutvusringkonna ameeriklased on toidu ja võõrustamise osas pragmaatilised, ja mulle see istub. „Ei“ tähendab „ei“, „jah“ tähendab „jah“, mingit „oled sa ikka täitsa kindel“-piinamist ei harrastata, jumal tänatud. Küllakutsed saadetakse samuti konkreetsed. Kui pererahvas ütleb, et mitte miskit pole tarvis kaasa tuua, rõõmusta meid oma kohaletulekuga, siis täpselt seda nad ka mõtlevad. Säärasel puhul mingit toiduvärki ühes tassida pole paslik (erandiks pudel veini, kuuspakk õlut ja/või lilled). Kuid enamjaolt antakse juhend „bring your own beer/beverages“ (BYOB) või, kui suurem õue-koosviibimine plaanis, üksiti ka „bring your own chair“ (BYOC). Kui sööminguga tegemist, kinnitab pererahvas kutset saates, et toidud on nende poolt. Samas, potluck'i või Tänupühade vms suurema olengu puhul palutakse ka külalistel miskit söödavat kaasa tuua. Kutsuja koordineerib, kes mida. Tihtipeale on nii, et võõrustaja poolt lihakraam, külalistelt side dish või magustoit.
 
Mäletan, kui eestlased hakkasid sovjeediajal väljamaale pääsema, tuli mõnigi sealt shokeerituna tagasi, et issand jumal, igaüks võtab olengule isikliku alkoholi ühes, pruugib seda ainuisikuliselt, ja kui märjukest õhtu lõppedes järel, lööb pudelile korgi peale, viib koju tagasi. Maarjamaalastele, sealhulgas mulle, tundus see karjuva etiketirikkumisena. Aga vot just täpselt niimoodi käivad meil siin USAs asjad praegugi. Näiteks mina, teadagi, armastan Sauvignon Blanc'i (no surmahädaga läheb Pinot Grigio ka). Keegi teine mu tutvusringkonnas kuiva valget veini ei joo. Külla lähen alati oma pudeliga, ja kui õhtu lõppedes miskit järel, kasvõi üheainsa klaasikese jagu, toon selle koju. Õllesõbrad üldiselt siiski maitsevad üksteise jooke, vahetades purke-pudeleid, lisaks soetab pererahvas suurema olengu puhul varud, et keegi kuivale ei jääks, aga varusid niisama lambist lauale ei panda, üksnes vajadusel. Sel süsteemil pole vähimatki pistmist ihnsusega või vähese külalislahkusega – lihtsalt kombed ongi sellised.
 
Söögiga sarnane lugu. Kui sind näiteks kutsutakse külla „after lunch“ või „before dinner“ või „after dinner“, siis keegi ei imesta, kui jookide (olgu nendeks siis olengu iseloomule vastavalt kohvi, tee, smuutid, alkohol) kõrvale isegi mitte snäkke ei pakuta. Kuid jällegi, tegu pole külalislahkusetusega. Juhtub koosviibimine venima, toob pererahvas miskit näksimiseks lauale, või siis ütleb, mis neil lõuna- või õhtusöögiks plaanis oli, ja küsib, kas hakkame koos kokkama. Vastus oleneb asjaolust, milline (peo)meeleolu selleks hetkeks maad võtnud. Taas, vastaja ei keeruta, et oh mis te nüüd, pole toitu tarvis, endal kõht korisemas ning kange soov kauemaks jääda, pererahvas omakorda ei pressi peale, et no jääge ikka, ise kinnise suuga haigutades ja muretsedes, kas lõunasöögiks varutud kraamist suuremale seltskonnale jagub. Ülimalt väskendav otsekohesus mu meelest. Teeb asja lihtsaks nii võõrustajaile kui võõrustavatele.

Sellest, et enamjagu minu ja Pauli siinseid tuttavaid/sõpru/sugulasi, nii mehed kui naised, on head või lausa suurepärased toiduvalmistajad, olen vist juba kümneid kordi rääkinud, pikalt üle kordama ei hakka. Kui pererahvas sööma kutsub, on alati maitseelamust oodata. Kusjuures maitseelamus ei tähenda, et menüüs ilmtingimata miskit üüberpeent oleks, või valik tohutu. Mu esimene õhtusöögi-küllakutse kogemus siin USA-s, aastaid tagasi, oli eurooplase jaoks täiesti ebaootuspärane. (Ameeriklased õgivad ju hamburgereid ja plaksmaisi ja kulistavad koolat peale?) Pakuti... üllatus, üllatus... mundris küpsekartuleid hapukoore ja võiga ja mitmesuguse maitserohelisega. Issand, kui maitsev oli! Tänaseks mind keelt alla viivad kodused road loomulikult enam ei üllata, ka euroopalikud eelarvamused olen ammuilma maha raputanud.
 
Aga jah, ei tasu unustada, et erinevad Ühendriikide piirkonnad, erinevad rahvus- või muud grupid ei pruugi kaugeltki sääraselt käituda, nagu mina siin kirjeldan, eks. Küllap leidub ka paiku, kus toitu külalistele vägisi sisse topitakse ja solvutakse, kui kutsutu end haigeks ei söö, või kus pead õunte pealt vaatama, mida külla kaasa võtta, sest midagi on kombeks võtta, kuigi kutsuja vannutab „ärge tooge midagi“. Aga muidu, jah, peale sünnimaal kogetud ebamäärast, teinekord silmakirjalikkugi võõrustamis- ja külastamis-etiketti on ameeriklaste konkreetsus ning ühemõttelisus mu jaoks meeldivalt värskendav.

Foto: võõrustame koopaoravat. Menüü: kirsstomatid. Pilt tehtud mõned aastad tagasi, ajal, mil nii mina kui Paul veel naiivselt uskusime, et me Oregoni kodus on võimalik köögivilja-aiandusega tegeleda, ilma et hirved, oravad, ümisejad, pluss mitut muud sorti närilised kogu saagi nahka paneksid. 

March 31/2024

“In Ireland, you go to someone's house, and she asks you if you want a cup of tea. You say no, thank you, you're really just fine. She asks if you're sure. You say of course you're sure, really, you don't need a thing. Except they pronounce it ting. You don't need a ting. Well, she says then, I was going to get myself some anyway, so it would be no trouble. Ah, you say, well, if you were going to get yourself some, I wouldn't mind a spot of tea, at that, so long as it's no trouble and I can give you a hand in the kitchen. Then you go through the whole thing all over again until you both end up in the kitchen drinking tea and chatting.
In America, someone asks you if you want a cup of tea, you say no, and then you don't get any damned tea.
I liked the Irish way better.”
― C.E. Murphy, Urban Shaman

12 comments:

  1. A) sul paistis äge lapsepõlv olevat; kultuurinimesed suitsupilvedesse mähkunult tähtsaid kultuuriasju arutamas. Ma võtan end kokku ja ei küsi, et kes ja mida täpsemalt. Sest uudishimu teadagi tappis kassi. Ja mul on ikkagi kombed. B) sellised võõrustuskombed naagu kirjeldad, on küll head, ma ei ütleks, et Euroopast (minu omast) eriti erinevad. Koju kaasa vist ei võeta ülejäänud poolikut pudelit, võib-olla mõnes seltskonnas. Samas, kuna mina näiteks ei joo ega armasta õlut, oleks mulle igati meelepärane, kui õlle kaasavõtja ülejäänu ka ära viib, sest mis ta seisab ja võtab ruumi. Veinid võib küll alati kohale jätta, küll need juba kasutust leiavad :-). Silmi pani küll pööritama üks kord, veel Saksamaal elades, kui küllasaabunud eesti proua pärastlõuna lõppedes teatas: "Kuule, need lõheviilud, mis ma tõin , ma võtaks ülejäänud koju kaasa, läheb hommikusöögiks vaja." Nojah, võta's pealegi, aga see tundub mulle küll imelik ... samas mulle väga meeldivad need külalised, kes õhtu lõppedes veidi kooki tahavad koju kaasa võtta, osa mu sõpru isegi küsib (eriti need, kellele kodus teismelisi õgardeid) ja kui ei küsi, jääb pakkumise peale rõõmsalt nõusse.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kass ja kombed... :)
      Mu isa oli teatrikunstnik.
      http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/roosa_lembit2

      Delete
    2. Aga (veini)pudeli koju tagasi viimisest - ses osas valitseb mu tutvusringkonnas seesama ameerikalik otsekohesus - küsid pererahvalt, kas nad tahavad su pudeli lõpetada, ja saad sirge vastuse, jah või ei. Kui ei, siis mis mõtet on võõrustajaid klaastaaraga koormata, kui märjuke nagunii kraanikausist alla valatakse. Vein, nii punane kui valge, ei püsi ju lahtikorgituna kuigi kaua joodav.

      Delete
    3. Jaa, kui küsida, siis küll.

      Delete
  2. Mulle ka meeldib ameerika variant rohkem. Mitte ainult võõrustamises, eksju.

    Selle teine äärmus on pärsia taarof, mis igapäevalus väljendub kõigile pakutavale kaks korda "ei" ütlemas. Taksojuht või juuksur keelduvad tasust, külaline söögist, töötaja palgatõusust. Lisaks muud vormelid, nt külalisele öeldav "kõik minu kodus on sinu". Kui segadusse sattunud lääne külaline hakkab seepeale perenaise lauahõbedat endale kotti ahmama, siis näritakse küüsi, kuid sõna tagasi ei võeta. (See on mingi levinud lugu ja ilmselt mitte päris.)
    https://en.wikipedia.org/wiki/Taarof

    Eestis on töötav skeem pererahvale mitte midagi viia, küll aga lastele. "Näe tõin teie lastele jäätist.. veidi.. viieliitrise karbi". Mida muidugi söövad siis kõik.

    Ma ise viin aeg-ajalt moosi külakostiks :) või niisama meeleheaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See taarof - issand halasta! Säärases ühiskonnas navigeerimine on ilmselt paras ekvilibristika. Aga noh, kui lapsest saati harjutanud oled, kukub ilmselt täitsa loomulikult välja.

      Kusjuures mõned aspektid ju Eestile üsna sarnased? Et paar korda pakutakse, samapalju öeldakse ära, ja umbes kolmandamal korral võetakse (söögi, joogi jne) pakkumine vastu? „In the rules of hospitality, taarof requires a host to offer anything a guest might want, and a guest is equally obliged to refuse it. This ritual may repeat itself several times (usually three times) before the host and guest finally determine whether the host's offer and the guest's refusal are genuine, or simply a show of politeness.”

      Moos on tore külakost. Su enda kätetöö? Mäletan, sa justkui rääkisid kuskil mingist moosikeetmisest. Või toormoosist.

      Delete
    2. Moos - teeme / teen ise. Meil on oma õunad ja marjad, ja lisaks käime korjame metsast juurde. Täna just sõin putru omatehtud moosiga, mis mul läks nii vussi, et tahtsin kogu partii ära visata, aga lapsed käskisid ikkagi alles jätta.

      Toormoosi me ei tee, mõned marjad on niisama külmikus.

      See taarof on ikka mitu taset kangem ja jäigem kui mistahes eesti ühiskonnas toimuv. Eks vanadel kultuuridel on olnud aega (ja vist ka vajadus) oma käitumismustrid hästi keeruliseks ajada. Me oleme nende vaatest ilmselt lihtsalt labased matsid.

      Delete
    3. Jah, noh, muidugi on taarof mitu taset kangem. Aga mu meelest MÕNINGAID sarnasusi siiski leidub :)

      Omatehtud moos, nii äge. Aga kui ports untsu läheb, siis - ma pole küll miski eriline asjatundja, kuid mäletan, et nii mu ema kui vanaema keetsid vahel moosi "ümber". St. parandasid vussiläinud partiid.

      Delete
  3. Oi, kui põnev lugemine.
    Kaldun arvama, et USAs on see mitmekesisus st kombed võõrustamiseks veel mitmekesisemad, kui Eestis, sest rahvastik on heterogeensem. Kindlasti on ju mehhiklased, asiaadid, itaallased, iirlased jne jne oma ajaloost mingid elemendid edasi pärandanud. Aga huvitav jah,

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, sulatõsi, siinne mitmekesine rahvastik soodustab kommete, muuhulgas võõrustamiskommete mitmekesisust. Samas, eks paar sajandit ühiselu ole omakorda kombeid ühtlustanud...

      Delete
  4. Liitrite kaupa kohvi, see pidi intensiivne töökeskkond olema.
    Kombed võivad erineda, aga lahkus on asja sisu. Kui ei ole, pole vaja ka kylla minna v vastu võtta 😀

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, töökeskkond oli tõesti intensiivne, kui tükk varases kujunemisjärgus oli. (Teatrirahvas ütles „tükk“, väljendit „lavastus“ ei kasutanud keegi.) Hiljem töötati juba suht omaette, aga paari algusnädala ajurünnakutel, neil, mis paljuski me elutoas toimusid, panid lavastaja, dirigent ja kunstnik pead kokku. Helilooja ka, kui juhtus käepärast olema...

      Kui konkreetselt mu isast rääkida, siis mu mäletamist mööda ta elaski teinekord päevade viisi kohvist ja sigarettidest, sööma oli ülimalt närb, kui parasjagu intensiivne loometöö käsil.

      Aga lahkuse osas on sul jumala õigus. No kasvõi see tsitaatki ülemises paremas nurgas, eks - kui võõrustamine muutub kunstiks, kaotab ta oma hinge.

      Delete