Seitseteist

 

Kristallkuul tegi matkarõivastest kirjutamisega algust, Marca ja Notsu võtsid nii toredasti vedu. Mindki kisub sõna sekka ütlema, vanad matkahundid nagu me Pauliga oleme, eks. Kuid lähenen natuke teise kandi pealt, kirjutan 2010. aasta veebruarimatka riietusest. Pühendunud lugejad teavad, et tegemist matkaga, mille ma Pauliga esmakohtingule minekuks ette võtsin. Olen sellest (toonastest reisirõivastest siis) jupikaupa vist siin ja seal pajatanud, aga saagu veelkord kirja. 

Alustame faktist, et peale ookeani ületamist Chicagos maandudes sain oma kohvri kenasti pagasilindilt kätte, ka tollist läbi, aga lõppsihtkohta, New Mexicosse, El Paso lennujaama see ei jõudnudki. Mitte iial. Mistap kogu suurima hoolega valitud "matkavarustus" (ilusad kleidid, peen pesu jms) jäi minust tollel esimesel, elutähtsal, kolmenädalase kestvusega kohtingul pruukimata. Kuna olin kohvri kodus fäänsisid ihukatteid pilgeni täis tuupinud, ei mahtunud mõned igapäevaeluks vajalikud asjad, nagu matkasaapad ja hommikumantel, sinna enam kuidagi. Need surusin viimasel minutil käsipagasisse. Kohapeal selgus karm reaalsus: mu garderoob nendeks kolmeks nädalaks koosnes asjadest, mis lennureisi ajal juhtusid seljas/jalas olema, pluss käsipagasis reisinud vahetuspesu, hommikumantel ja matkasaapad. Timberland, muide. Olgu etteruttavalt öeldud, et saapad kestsid veel kaheksa või üheksa järgmist aastat. 

Paul oli mulle juba jupp maad enne veebruarikohtingut töökohalähedasest sõjaväebaasist paari desert-camo pükse ostnud, kingituseks, kuna juhtusin kurameerimisaegses meilivahetuses oma camo-vaimustust mainima. Noh, püksid kah niisiis olemas (üle ookeani lendasin seelikus). Ilmselge, et säärase kasina varustusega kolme nädalat siiski välja ei vea, liiatigi, et plaanisime pikemat road trippi. Mis muud kui poodi. Paul sõidutas mind mingi hiigelsuure shopping malli manu. Teada-tuntud sooloshoppajana, kes ei kannata koos teiste naistegagi ostelda, rääkimata meesterahvast, andsin teada, et traalin kaubandusvõrku üksinda, lepime kohtumisaja kokku. Paul vaatas kella (ütleme, et see oli 11:15 hommikul). Küsis, kas keskpäeval, 12:00 on OK auto juures uuesti kokku saada. Te ikka panite tähele, et tegu oli üüratu kaubanduskeskusega, jah? Arvutame nüüd, minu minutit jääb nimetet kellaaegade vahele. Just. 45 minutit. Kusjuures Paul hiljem vabandavalt selgitas, et jumala eest, enda arvates jättis ta kallimale shoppamiseks, poodides lõbutsemiseks aega rohkem kui küllaga. Anyway. Pärast minupoolset protesti korrutasime 45 neljaga, vast lausa viiega, enam täpselt ei mäleta; ja tänaseni on meil sarnastes olukordades (endiselt shoppan soolo) see 45 minuti nali käibel. 

Matkarõivastuse postitus poleks täielik, kui ma ihupesust ei räägiks. Sest sellega oli omaette ooper. Ühesõnaga, olin end teispool ookeani (eeldatavalt) ees ootava situatsiooni valguses ka vastava pesuga varustanud. Ärge küsige, millises koguses seda oli, ja kui palju see ilu maksis. Lõviosa pakkisin muidugi kohvrisse, tollesse, mis eales El Pasosse ei jõudnud. Aga inimene õpib, eks. Järgmistel trettidel Pauli juurde reisis pesu käsipagasis. (Jah, muidugi tuli mul selleks uuesti Tallinna pesupoode traalida, teist korda silmist vett välja võttev summa kulutada.) Aga see pole veel kõik. Ma nimelt kuulun tolle inimgrupi hulka, kes pagasikontrollis alati vahele võetakse. Alati. Ja ausalt, mõnigi kord olid turvatöötajate näod vaatamist väärt, kui mu carry on kohvrist kilode kaupa peent pesu välja koorus. Sest no ma ei olnud nonde kohtingureiside ajal ammugi enam mingi spring chicken, onju. 50 elatud aastat, ja pisut pealegi. 

Vot niipalju siis seekord minu matkarõivastusest...

Fotod: Lilli ja seljakotid. Death Valley, 2020. Kui teile tundub, et alumisel pildil Lillit pole, vaadake uuesti, ja vaadake hoolega. Kivi kõrval, vasakul. Seal ta konutab, ainsas varjulises kohas, mis kuumavõitu jaanuaripäeval tol mäetipul saadaval oli. Kusjuures pool varjust eksisteerib üksnes tänu strateegiliselt asetatud seljakottidele. 

December 09/2023

“You long to go into nature because nature doesn't care about you. To be clear, it's not that nature sees you, accepts you for who you are, and loves you anyway: nature just doesn't give a shit about you.” ― Diana Helmuth, How to Suffer Outside: A Beginner's Guide to Hiking and Backpacking