Elu esimese lonksu alkoholi (sõstraveini?) neelasin klassiõe sünnipäeval, vist kuuendas klassis. Või seitsmendas. Aga äkki hoopis viiendas? Tüdruku vanemad, arvatagi, tol õhtul kodus polnud. Ja sealt edasi läks niimoodi:
Teismelisena olin vägagi ontlik, vägijoogid mind ei tõmmanud, vaid harva klaasike siin või seal. Mõningane alko-huvi hakkas tekkima kusagil varastes kahekümnendates; järgnes umbes kümmekond säärast aastat, mil... noh... sai ikka kõvasti pidutsetud. Mul on muidu igasuguse nõuka-nostalgia vastu täielik allergia, kuid ütleme nii, et heal mitmel aastal polnud, vähemasti neis ringkondades, kus mina liikusin, rahaga eriti muud peale hakata kui pidutseda – kui mälu nüüd ei peta. Sest täitsa võimalik, et valisin nimme pidutsemise, asjalikumate rahakulutamisviiside asemel. Meenub muuhulgas, et korra oli mu Kreegi tänava kodu pööningul mitu kõrget veinikastidest „torni“. Otse Põltsamaa veinitehasest sai ostmas käidud. Punasesõstravein, magus siirupitaoline jubedus, andke mulle mu vähene patriotism andeks. Teine suht vabalt kättesaadav jook oli vermut. Te ilmselt arvate, et liialdan, kuid tänasel päeval ajab mul ainuüksi sõna Cinzano ja/või vermuti lõhn südame pahaks. Kedagi teist selles muidugi süüdistada pole, üksnes iseennast, sest tollest joogist jõin end, kui asju õigete nimedega nimetada, ikka väga mitu korda väga purju. Kui purju, küsite. No näiteks nii purju, et mingist Tallinna vanalinna baarist õhtu lõpul kõrgendatud meeleolus tänavale, värske õhu kätte tuigerdades hõljudes, valge kurgualusega musta hulkur-kassi silmates üritasin loomale jootraha pakkuda. Pidasin kelneriks, noh. Tume ülikond, valge manisk – teie ei peaks või?
Säärane lõbus vermuti-nädalalõppude elustiil kestis ikka mitmeid häid aastaid, kuni ühe uusaastapeoni, kus tantsupõrand oli klaasist, altvalgustusega, ning Cinzano voolas ojadena. Kostüümi õmblesin ürituseks muidugi ise, nagu ikka tol eluperioodil. Hõbedasest kangast seelik ja pluus, pluss kaheksakümnendate lõpus kohustuslikud patshokid. Mul kahjuks pole selle diskohiti nime enam meeles, mille ajal põranda, joogi ning muusika koosmõju tundus ühtäkki niivõrd võigas, et võttis isu järgmisel pea kümnelkonnal aastal alkoholi tarbida. (Ehk mängis ka riietus rolli? Täna ei paneks ma miskit sellist tapmisähvarduselgi selga.) Nii et jah, olingi aastaid täiskarske, täitsa omal vabal valikul. Seltskonnas muidugimõista kõrgelt hinnatud kui kaine autojuht. Sellest perioodist on mul üks värvikas seik meeles: viibisin sõpradega kanuumatkal. Soomaal. Õhtul lõkke ääres pruugiti Gammel Danski. Mingil segasel põhjusel hakati mullegi napsutamist peale sundima. Miljon korda „ei“ öelnud, sai mul lõpuks hing täis. Eks ise teate, millega riskite. Võtsin vihaga kohe mitu pitsi üksteise otsa. Tol ööl ei saanud keegi sõba silmale. Ei pakkujad, kes telgis magada üritasid, ega mina, kes ma iga natukese aja tagant telgist välja, häälekalt öökima komberdasin.
Kusagil neljakümnendate alguses hakkasin õige harva taas veini maitsema, sedakorda viinamarjaveini. Veini-inimene olen tänaseni, ühtki teistsorti alkoholi ei võta suu sissegi. Ei, oot, valetan, mõnel üliharval korral head viskit, ja surmade/matuste puhul pits-kaks viina. Ei, ikka valetan. Matkade ajal kah teinekord imepisike kange naps või kaks, külmarohuks. Aga muidu, jah, on kange alkohol minu jaoks täielik „ei“. Õlu mulle ei maitse. Enam ei maitse. Eestis maitses, aga siinpool ookeani miskipärast ei taha. Imelik. Õlled on meil ju väga head, Oregonis iseäranis, ning mainekaid pruulikodasid iga nurga peal.
Nii et jah, vein on minu jook. Tänaseks põhiliselt üksnes ja ainult valge vein, ning üksnes ja ainult kuiv valge, soovitavalt Sauvignon Blanc. Kodus alati jääga, mujal ilma. Õhtune vein mulle ei sobi. Või noh, kui mingi oleng aset leiab, siis muidugi veinitan õhtusel ajal. Ja suveti ülemise korruse terrassil on õhtuvein samuti ok. Aga üldiselt tundub pealelõuna olevat mulle sobilik dringiaeg. Kusjuures kodus olles tuleb drinki tingimata just õues nautida, nii suvel kui talvel. Praegusel aastaajal teeme garaazhiuksed lahti, läidame ukseava ees gaasilõkke, loobime Lillile palli – multitasking ühesõnaga. Ning jaa, ka talvistes tingimustes pruugin veini jääga.
Ma vist siin kusagil ennegi kirjutama juhtunud, et meil Pauliga on kolme sorti päevi: no wine day, low wine day, wine day. Eile just itsitades arutasime ennastanalüüsivalt, et miks me, kaks täiskasvanud inimest, üritame noil veinipäevadel põhjust leida, miks parasjagu no wine day ei ole? Südametunnistus piinab? Ühiskonnapoolne ajupesu? Sest noh, kohtab ju allikaid, mis rõhutavad, et a) minu vanuses naisterahvas peaks alkoholist üleüldse kaugele hoidma; b) alkoholitarbimine on aktsepteeritav üksnes sotsiaalse tegevusena (ma näiteks naudin klaasi-kahte veini ka üksinda kodus olles), c) kõik need muud hirmujutud. Ja siis loed, et keegi saja-aastane vanaproua väidab, et ta pikaealisuse saladus on igaõhtune kaasike viskit. Mine võta siis kinni.
Lõpetuseks mõned näited me wine day põhjuste põhjenduse repertuaarist. Veinitada on tarvis, kui parasjagu juhtub olema:
- ilus ilm
- kole ilm
- mõningane stress
- mõnusalt stressivaba
- tervis hea
- tervis kehv
- nädala lõpp
- nädala algus
- kesknädal
... ning seda loetelu võiks lõputult jätkata.
p.s. Sobiv teema „aga mul on nii“ kommentaaride jätmiseks! :)
Foto: Neljakuune Lilli jälgib me aiatiigi kuldkalu. Märts 2017.
December 14/2023
“In wine there is wisdom, in beer there is freedom, in water there is bacteria.” ― Benjamin Franklin
Uhh, mul oli juba meelest ära läinud, et vermut ka olemas on! (Üheksakümnendad...)
ReplyDeleteMul endal on alkoholi suhtes mii mitmesegased tunded, et ma ei oskagi neis kuskil otsast harutama hakata. Kõige rohkem aga häirib mind see, et mõnikord ma tahaks välja minnes väikse õlle võtta. Aga see on väga keeruline, sest siis ma ei saa sealt väljast ju enam koju tagasi. Vähemalt mitte eriti lihtsalt. Ja ma paaniliselt kardan olla kaine inimene joogiste inimeste seltskonnas...
Aga alkoholiga üks lõbus lugu ka. Olin sügisel nädal aega Hispaanias, Costa Del Solis. Jõin muudkui aga iga päev kohalikke õllekesi ja veinikesi, kuni ükskord mingi viiendal päeval ootamatult aru sain, kuskohas ma õigupoolest viibin ja otsisin kohe lähima koha, kus sangriat per copa müüakse (igal pool ei müüda). Sangriat lauda tuues loksutas ettekandja seda natuke lauale ja ütles automaatselt "Ay cabron". Copa oli pooleliitrine ja jook päris kange, seega olin selle lõppedes reaalselt veendunud, et kui ma praegu püsti tõusen, siis kukun kohe ümber. Ma olen VÄGA kergekaallane. Terve reisi suurim töövõit oligi see, et ma EI kukkunud ümber ja pärast ära ka ei eksinud!
"...paaniliselt kardan olla kaine inimene joogiste inimeste seltskonnas..." Oo, mul on selles kõva kogemus, aastatepikkune. Kusjuures olin kaine inimene joogiste rockmuusikute ja kunstiinimeste seltskonnas. :)
DeleteAga Sangria, jaa, minagi olen selle mõjusid tundnud...
Oh, nende joogiste rockmuusikute keskel ma olen üles kasvanud, need ei üllata kedagi :D
DeleteAga jah, mul on sotsiaalfoobia ja ma üleüldse ei armasta seltskondades olla, samas muidugi alkoholi tarbinuna ma iseendale ei meeldi (sest siis ma käitun teistmoodi), nii et no win situation täitsa :D
Mul on kah vein peamine. Aga aeg-ajalt ei ütle ka heast kokteilist ära. Näiteks Negroni mulle väga meeldib ja seal on see paljukirutud vermut ka ilusti sees. Mulle maitseb. Aperol Spritz meeldib. Ükskord tegin kodus Margarita-peo. Valmistasin terve õhtu sõpradele (ja endale). Nii pagana hea oli, et terve pudel tekiilat sai otsa. Paljud on džinntooniku inimesed, ma tunnen sageli end kui võõrkehana, et sellest joogist ei vaimustu. Võib-olla korra aastas hea juhul ühe kokteili joon, aga mõni aasta ei tule sedagi kokku. Nii et jah, vein on ikkagi nr 1 ja siis teised asjad tulevad järele :)
ReplyDeleteOo, mina olen 100% gin-tonicu inimene! Õnneks on kokteilide maailm hiigelsuur ja lai ja igaüks leiab oma.
DeleteMariliis, kui ma ei eksi, siis punastest veinidest on meil sinuga lausa üks ja sama lemmik - Primitivo.
DeleteMa ka peamiselt veiniinimene. Sobivad mõlemad värvid, talvel pigem punane, suvel valgem ja roosam. Sauvignon blanc meeldib hästi, Chardonnay eriti mitte. Mina mäletan ülikooliajast niisugust hirmsat jooki nagu Monastõrskaja Izba segatud kokakoolaga (või oli siis alles pepsi?). Kaheksakümnendate lõpp oli ja igasugu vermutid tulevad ka üheksakümnendate algusest meelde, ei tahaks küll neid enam eriti pruukida. Ülikooliaeg on süüdi ka selles, miks ma siiamaani eriti õlut suusisse ei võta - sest ükskord sai seda ikka uskumatult üle pruugitud, mäletan, et sõbranna lamas pärast kaks päeva voodis, märg lapp laubal. Mul läks veidi paremini, aga siiski ... Muidu joon ka vahel mõne maitsva kokteili, Aperol Spritz käib kuuma suvepäevaga kokku ja olen ka džinntooniku inimene, mitte liiga tihti, aga aperitiiviks tuleb kord paari kuu jooksul ette. Olen omandanud korraliku kombe enne õhtusööki aperitiivi juua. (üksi olles küll mitte). Selleks sobivad siuksed asjad nagu pinot-vin blanc, džinntoonik, campari orange (ahjaa, see on mul ka üks lemmik), aperol spritz, mimosa. Karskus teiste inimeste juures ei häiri sinnamaani, kuni nad seda kellelegi nina alla hõõruma ei hakka. Kui mõni on "holier than thou" oma karskuses, siis läheb mu keel mustaks ja kaheharuliseks. Või kui mõni nii-issandama-õige noor inimene peab küsimust: kas sa soovid? või kas tohin sulle valada? jooma sundimiseks. Siis tahaks küll raevunult röögatada. Aga ei ma röögata, delikaatsus ja taktitunne on mu teine nimi. Kui poeg vahepeal jälle mingi karskusperioodi tegi, siis vingutasin küll veidi nina, aga noh ta seletas, miks ja ... lubasin mitte seda teemaks võtta, aga nimetasin ühe soojaga ära, et mulle siiski meeldiks, kui me saaks õhtusöögi juurde normaalselt klaasikese veini juua. Õnneks tal käivad need hooti, noor inimene, peab ju katsetama, lõpuks areneb ehk normaalseks veiniinimeseks (õlu muidugi ka, ta ju pooleldi sakslane). Aga esimene "seltskonnas alkoholipruukimine" käis niimoodi: sõbranna sünnipäeval, kah mingi 10 või 11olime, oli teises toas "suurte laud". Vanemad läksid õue, ilmselt külalisi saatma, meie, lapsed, kasutasime juhust ja tõmbasime kõik pitsipõhjad rindu :-). Aga tõsi, ma oleks vabalt võinud ka sellele kassile jootraha pakkuda.
ReplyDeleteDarn it, tekstis oli mul Sauvignon blanc valesti kirjutatud. Näpukas! Ma tean, et riivas su silma, ja tean, kuidas õige on, pudelisiltidelt näen ju tihti. :)
DeleteAga võitlevad karsklased, jah, see on üks isesorti inimliik. Karske on võimalik ka kenasti ja vaikselt ja omakeskis olla, ma võin õpetada, kuidas see käib.
KÜSIMUS! Kui ma panen lause järele naerumärgi või muu emotikoni, kas lauselõpumärk käib emoji ees või taga? Ette tänades!
Ei pannud muuseas tähelegi, ausõna! Aga küsimusele ma vastust ei tea. Mina ise panen emotikoni ja siis kirjavahemärgi, aga kas mingeid reegleid selle kohta ka on, pole aimugi.
DeleteOk, aitäh vastuse eest. Eks ma pean mingi variandi valima ja selle juurde jääma, muidu murran iga kord pead, et mis ja kuidas :).
DeleteMinu arust ainuõige on emotikoni puhul punkti üldse mitte kasutada (tundub täiesti ülearune) - küsimärk ja hüüumärk käivad ikka lause lõppu nagu tavaliselt ja pärast seda võib soovi korral emotikoni ka panna. Grammatikapede on rääkinud :D
DeleteMa olevat esimest korda õllevahtu limpsinud ca 3-4 aastaselt, kartulivõtu aegu jäeti lapsed mängima ja siis märgati, et õlle kogus oli vähenenud :D Kes lastest kas ja kui palju jõi, kes seda teab.
ReplyDeleteNooruses sai igasugu huvitavaid jooke joodud, mingi ülimagus likööri moodi naps on meeles, mida kooli peole sisse smuugeldatud sai. Vermuthit ehk ka, aga mingeid traumasi ei jäänud peale selle, et pigem seda enam ei joo.
Aga viimasel ajal on alkoholi tarbimist järjest vähemaks jäänud, ei ole lihtsalt isu.
Nalja viluks olen see aasta 2 kuud alkoholivaba olnud, peamine eesmärk oli magusavabad kuud teha ja siis mõlemal korral möödaminnes ka alkohol menüüst välja jaetud. Magusaga, ma teadsin tuli probleeme, alkoholiga kummalgi korral 0 tahtmist.
Päris täiskarsklaseks ei ole plaani hakata, hea vein või õlu, või mõni kokteil aeg-ajalt ikka kui peaks tahtmine tulema. Kanget alkoholi võin ka juua, aga harva ja mitte kindlasti viina. See viimane lihtsalt ei maitse.
Viinaga on mu meelest see lugu, et neid on nii erinevaid. Kehv viin on jube. Hea viin on joodav. VÄGA külmalt ja VÄGA väikestes kogustes muidugi. (Räägib inimene, kes kanget alkot enamjaolt suu sissegi ei võta :)).
DeleteMul see lugu, et reaalselt ei ole üle imepisikese lonksukeste kunagi haljast viina joonud. Ju on alati kehva viin olnud, et sellest kaugemale ei ole jõudnud :D
DeleteMa jälestan viina lõhna ja maitset, aga ukrainlaste Mõrnaja on selles osas väga hea viin, et sellel pole seda tüüpilist viina lõhna ega maitset.
DeleteVeinide maailm on uskumatult suur ja sygav. Kuna mul on harva põhjust v võimalust (seltskond, täpsemalt selle puudumine, lisaks koht e absoluutselt igale poole ja tagasi tuleb endal sõita) veini võtta, siis rõhun asja meelelahutuslikkusele - ilus värv ja (pool)magus maitse. Joobega ei saa arvestada, sest minu ravumid ei sobi hästi alkoholiga. Seega, kui juua, siis ainult veini, teised joogid ei paku seda, mis veinid.
ReplyDeleteNäedsa, veini-inimeste kogukond muudkui kasvab. :)
DeleteMa võin pmst kõike juua (va vermut, ei ole kurbi kogemusi, lihtsalt ei meeldi), aga eelistan gin+tonicut, kuna see kõige kindlamalt tagab peavaluta järgmise hommiku. Vein on kõige salakavalam. Õlledest maitsevad igasugu hapud õlled, mida keegi teine enamasti suu sissegi ei võta.
ReplyDeleteMa vahel mõtlen, kas mul on alkoholiprobleem, sest ta sobib mulle nii hästi. Psüühilise enesetunde mõttes on hea, pärast ei ole pohmelli (või kui on kõhus natuke imelik, siis mitte rohkem kui siis, kui ma olen mingit vale asja söönud, aga mu närvilise kõhu jaoks on teinekord täiesti ennustamatud asjad valed) ja viimasel ajal kahtlustan endal mao alahappesust - kui selle atakk on, peab kõigele sidrunit peale panema, et süüa kannataks, ja siis joon kah kurgipurgist marinaadi kõrvale, aga kõige paremini aitab siis sööki organismile vastuvõetavaks teha valge vein. Nii et katsun seda esmaabi korras kogu aeg majapidamises hoida.
ReplyDeleteNiisiis: psüühiliselt mõjub mõnusasti, kõhule lausa vajalik, pohmelli ei ole, kus siis probleem on? ma lihtsalt muretsen, et kui mul on nii palju motiive, et alkoholi juua, siis kuidas piiri pidada? ja piiri pidamise all mõtlen seda, et mida mu maks sellest arvaks, kui ma iga päev alkoholi jooks.
Kuigi võib-olla tuleb pohmelli puudumine jne ka sellest, et mul on mingi sisse-ehitatud alkomeeter, mis hakkab mingist joobeastmest alates suures koguses vee- või mahlajoomist nõudma - tekib uskumatu janu, mida saab kustutada ainult ilma alkoholita jook, alkoholi lõhngi hakkab siis vastu.
Meeldivad õige mitut eri sorti joogid. Viimasel ajal, nagu öeldud, eelkõige valge vein, aga mõnikord mõne toiduga ka punane, ja mõru maitsega liköörid ja neist tehtud kokteilid (jaa, Negroni, aga Garibaldi meeldib veel rohkem! aga džinntoonik ka, sest toonik on mõru ja džinni kadakamarja maitse natuke ka)... ja õlu. Kuigi õllega on küll selline lugu, et vahepealne aktsiisitõus andis siin alkovabade õllede arendamisele hoo sisse ja neid hakkas olema väga maitsvaid, nii et harjusin nende peale ümber - eriti kuna neid saab ka pärast kümmet poest osta - ja alkoholiga õlu tundub nüüd juba lausa harjumatu ja hakkab kiiresti latva, rutem kui vein.
Vahel ka viski (viski suitsukala kõrvale! või õrnsoolakala! mm!), kunagi nooremalt eelistasin sellele brändit ja ilmselt leian sellel vahel harva võlusid praegugi. Viin - matustel.
Nii et kõige põhimõttelisemalt välistatud on minu jaoks vist siider, sest isegi neil maohappe puuduse hetkedel, kui ma kurgipurgist marinaadi joon, maitseb siider minu jaoks kuidagi ebameeldivalt äädikaselt.
Välja arvatud see üks isetekkeline siider, mis arenes naabri antud õunamahlast, maitses võrratu, hakkas ühestainsast lonksust kangesti latva, aga mida ma väga juua ei julgenud, sest mine sa neid looduslikke pärme tea. Selle asemel kasutasin teda koogitainas vedelikuna, sest ma tahtsin teada, kas selline kihisev jook kergitab. Kook igatahes kerkis ja tuli väga hea.
Nii tore tummine kommentaar.
DeleteJaa, ma kah vahel mõtlen sama mõtet, et kas see defineerub probleemina, et valge vein mulle nii hästi sobib? Ja maksa peale mõtlen ka. ja selle peale, et motiividest pole minulgi puudus. Mistap üritan perioodiliselt sääraseid pikemaid veini-vahesid teha, et maks puhkust saaks. Ning jaa, tõesti, see eelmine lause kõlab nagu... alkohooliku suust :).
Oot, mis vahe on low wine dayl ja wine dayl?
ReplyDeleteMa olen ka totaalne veiniinimene. Tavaliselt joon punast, mõnda kohalikku hispaania kuiva veini. Iga päev päris pokaal-kaks ei tule, aga ütleks, et viiel päeval nädalas ehk? :D Mõni päev on lihtsalt nii kiire, et pole aega. Mõnikord töötlen pilte ja klaasike on kõrval. Filmi kõrvale. Õhtusöögi kõrvale. Piknikul. Mäe otsas päikeseloojangut vaadates. Mul on sama, nagu, mis sa ja notsugi kirjutasite, et ma ei tunne sellest pokaalist kuni poolest pudelist üldse mingit pähehakkamise tunnet, pohmelli ei teki ammuilmagi. Aga ma olen üliaeglane jooja ka, mõnikord vaatan, kuidas külla tulnud eestlased joovad... nagu kaevul, eksole :D Pole ime, et siis pähe hakkab...
Keegi ütles hiljuti, et ma pole kümne hispaania-aastaga üldse vanemaks jäänud. Vein. Antioksüdandid noh!
No ütleme nii, et low wine day on ühe, max kahe klaasi päev, ja wine dayl võib kolmas otsa tulla. Neljas siiski harva, kui mõni oleng või muidu pidulik puhk. :)
DeleteKusjuures mul sama, tühjendan klaasi reeglina väga aeglaselt.
Ooo, see antioksüdantide märkus - palju tänu! Kasutan edaspidi, kui vaja iseenda ees veinijoomist välja vabandada :)
Mina alaealisena põhimõtteliselt alkoholi ei pruukinud - küll pakkus pinginaabri vanaema aastavahetusel klaasikest ja oli ka muid taolisi olukordi, mina ei võtnud tilgakestki. Siis otsustasin, et aitab kah, joon ennast nüüd purju. Valisin piduliku puhu - millenniumi aastavahetuse. Olin siis peaaegu 16. Jõime minust 6a vanema õega Sprite'i viinaga - õde oli järgmine päev pahane, et mul pohmakat polnud :D Pärast seda esimest korda tarvitasin alkoholi ilmselt võrdlemisi regulaarselt, kätte saamisega mingeid probleeme polnud minu 184cm kasvu ja kõrgete kontsadega... :D Toona saigi vist peamiselt viina joodud, mahla või limonaadiga... Brr. Ülikooliajal jõin hästi palju siidrit, lemmik oli Fizz, mida praegu suu sissegi ei võtaks :P Londonis jõin... Appi, ma pidin praegu minema alkopoe kodulehele otsima, sest ei tulnud meelde :D Smirnoff Ice - no selline limonaadi maitsega alkohol. Siis olin vahepeal pikalt järjest rase või imetav ema ja alkoholiisu kadus nii ära, et tõsimeeli arvasin - jäängi karsklaseks... Õnneks see läks mööda :D Alustasin õuna Sombersbyst... Ja siis, aastal 2016 või 2017, sain ma kellegi sünnipäeval esimest korda elus gin&tonicut. The rest is history :D Sellest paremat jooki lihtsalt ei ole!!!
ReplyDeleteGintonicuga on muidugi nii, et külmal ajal ma seda eriti juua ei taha. Siis niigi külm :D Seega joon jahedal perioodil punast veini - just sellepärast, et seda saab toatemperatuuril tarbida. Mulle meeldib maheda maitsega kuiv vein - magusat ei kannata, liiga haput samamoodi mitte. Valget veini ma teoreetiliselt joon ka, mul pole midagi selle vastu... Lihtsalt soojal ajal võimalusel eelistan nagunii gintonicut, kui külla minnes lihtsam pudel veini kaasa haarata (kokteiliks vajamineva varustuse asemel), siis kodus kipub haaramiseks ikka just see va punane olema :)
Ma olen alkoholi suhtes muidu ülimalt pirts - ma ei joo ühtki kanget alkoholi, ei taha likööre, õlu ei maitse, siidrit võin juua, aga väga ei vaimusta... Põhimõtteliselt sobivadki ainult vein ning meeldiva maitsega kokteilid ja muud alkohoolsed joogid. Aperol spritz maitseb vahel väga hästi, teinekord jällegi jätab külmaks ja paneb kahetsema, et selle asemel gintonicut ei tellinud. Kokteile üldises plaanis meeldib väga proovida, sest seal on kanged alkoholid tihti osavalt sisse ära peidetud ja üldine maitse on mõnus, aga ma pole siiamaani saavutanud sellist sissetulekute-väljaminekute vahekorda, et ma raatsiks väljas alkoholi juua - nii harva, kui seda teen, võtan ikka pigem gintonicu, sest kui ma juba röögatu raha välja käin, siis eelistan saada 100% meeldiva joogi. Maksta 7-10€ avastuse eest, et põnevana tundunud kokteil tegelikult eriti ei maitsegi - no see oleks nagu raha prügikasti viskamine :D Üldiselt ma eelistan iga kell kodus joomist - palju soodsam :D
Tööpäevade õhtutel võtame tihti klaasikese punast veini, mitte küll päris iga päev, aga... Tihti :D Gintonic on pigem suurema seltskonnaga joomise jook. Sellest rääkides, elukaaslane tellis meile sel aastal gini advendikalendri - kuna me aga just detsembri alguses haigeks jäime ja keset nädalat tundub nagunii vähe imelik gini juua (vastupidiselt siis ülalmainitud klaasikesele veinile), siis nüüd ootab meid meid ees vist ca kahe nädala jagu 20ml erineva maitsega gini pudelikesi... Kutsusin õe külla ja hakkame kohe varsti kolmekesi degusteerima :D Ühest pisikesest pudelist ei saa õieti midagi, suurt kokteiliklaasi pole üldse mõtet määrima hakata - nii et teeme siis kokteilid väikeste klaaside sisse ja mekutame.
Milline mõnusalt pikk kommentaar! Säärased on hommikukohvi juurde ülimalt nauditav lugemine.
DeleteHuvitav, mulle pole gintonic kunagi väga istunud...
Aga "vana aja" viinajoomisest - te olete ilmselt siin kõik must sedavõrd nooremad, et kokteili viin + Mehukatti ei mäleta keegi :)
Miks ei mäleta. Lõunas oli see lihtsalt kättesaamatult kallis staatusesymbol, Punamytsike (+ kraanivesi) oli levinum :)
DeletePunamütsike? Pole kuulnudki! Valgusta mind.
DeletePunase korgiga salaviin Venemaalt, tuli Vastseliina poolt. Õige mitu ärikat ehitasid endale sellega teenitud raha eest majad.
Deletemina mäletan, kuigi ma ise olin siis selline teismeline, kes jõi vana-aastaõhtul natuke šampust, sest vanemad lubasid niiviisi natuke. Aga teema oli jah mehukatti Royali piiritusega.
DeletePunamütsike oli ka siinkandis (st Pärnumaal) levinud.
DeleteÜleüldse oli minu teismeeas salaviin peamine alkohol, mida joodi. Seda hankida oli imelihtne (ükski Vasja ei tundnud huvi, kas ostja täisealise lähedalgi on) ja see oli imeodav. Metanoolitragöödiani jäi veel aega...
Muidugi mäletame me viina Mehukattiga :-).
ReplyDeleteNo väga hea, KEEGI vähemasti mäletab. (notsu ka.)
DeleteNing jaa, Royali piiritus... võeh!