Veelkord

Postituse tiitel võiks sama hästi olla Veel Malkovichist, vol. 3. Sest kuigi nii teema ise kui ka pealkiri on mu jaoks juba pisut hapuks läinud, leian asja kohta siiski veel mõtteid. Katsun need kirja panna, mitte ülemäära krüptiliselt, kuid samal ajal kedagi isiklikult solvamata rohkem, kui hädapärast tarvis. (See viimane oli muidugimõista nali. Ma ei ole solvamise peal väljas.)

Kummaline, et enne toda kanepi-kommentaariumi keissi ei andnud ma endale täielikult aru, kuivõrd teatud kommentaarid siin 5500s mu blogi-elu häirsid. Kusjuures see häiritus oli aja jooksul kasvanud kui lumepall, ja ma täitsa ausalt tunnistan, et mitmelgi puhul lugesin enam-vähem neutraalsest kommentaaristki välja miskit, mida seal ilmselt polnud. No nagu päris-eluski, teate küll – hakkab mõni inimene närvidele käima, siis ei suuda teda enam erapooletu pilguga vaadata. Samas, kas peakski? Enamikul meist on oma sümpaatiad ja antipaatiad. Mis ei pruugi olla üldsegi mustvalged. Umbes nii, nagu mul siin mõne trumpistist naabri puhul. Võin temaga vestelda ilmast ja kalapüügist ja valla aastalaadast ja paljust muust, seni, kuni poliitika jutuks ei tule, sest sel teemal käivad me vaated risti üksteisele vastu. Kuid kuna soovime rahulikult kõrvuti eksisteerida ning enam-vähem normaalselt läbi saada, ei hakka me teineteise päästikutele vajutama. Väldime verevalamist. 

Nüüd. Inimesed on ikka nii erinevad, et. Sealhulgas blogijad – eks nemadki ole inimesed. Peale mu kommentaariumi-teemalist käteringutamist sain Veel Malkovichist, vol. 2 postituse alla kaks kardinaalselt lahkukäivat soovitust. Esimene neist, ühelt mu lemmikblogijalt, jahmatas mind. Ei, mitte halvas mõttes, vaid selles, kui erinevalt võib ühte ning sama probleemi lahendada. Soovitus seisnes suures plaanis selles, et minu veebipäeviku kommentaarium võiks olla platvorm, mida lugejad saavad eneseväljenduseks kasutada. Olen soovitaja heatahtlikkuses 200% kindel, ta on äärmiselt tark ja tore inimene, aga mul, teate, kukkus lõug põlvini. Poleks pidanud kukkuma, sest neid lahkeid blogijaid, kelle juures teised, kaasa arvatud mina, vestlemas, tihti ka vaidlemas, mõnikord kaklemaski käime, on ju hea mitu. Ritsik tuleb esimesena meelde, ja soovitaja ise, Indigoaalane. Vaatan neid (ning ka teisi sarnaseid) nüüd, peale seda, kui mul endal ühe kommentaatori järeljätmatuse tulemusena kaas pealt lendas, hoopis teise pilguga. Et kuidas nad küll nii isetud on? Samal ajal kui mina hoian oma omandist, 5500st, kümne küünega kinni, tõrjun kaikaga eemale igaühe, kes siin ruulida, minust üle rullida püüab. (Vaadake, millise tsitaadi ma seekord postituse alla leidsin. No ei oska mina sedamoodi, ei oska. Ilmselgelt pole seda va intelligentsi piisavalt.)

Aga laekus ka teist sorti arvamus. Samuti ühelt mu lemmikblogijalt - jaa, just, mul neid lemmikuid ikka jagub. Lendav ütles täpselt sedasama, mida mina tunnen: „minu blogi, minu maailm, minu tõde“. Ja vot see soovitus sai mult kümme punkti üheteistkümnest. No mis ma teha saan, et just sel moel blogi pidada tahan? Jällegi, võrdlus mitte-virtuaalse eluga – seal ma ju kah ümbritsen end inimestega, kes minuga ühel lainel. Ma ei otsi kohtumistel ja koosolemistel konflikti. Jah, ja tahangi oma blogist üksnes meeldivaid elamusi saada, meeldivaid kommentaare. Ning ei, mitte meelitavaid, vaid meeldivaid. Neil on oluline vahe.  

Olen siin viimastel päevadel Indigoaalase soovituse tuules mõlgutanud mõtteid blogi kinniseks muuta. Välja kuulutada, et need, kes lugema jääda tahavad, andku privas teada. See pakuks ka huvitava võimaluse näha, kui suur või väike osa lugejaist end üles annab. Aga mõte toppab, vähemasti praegu, veidra tunde taga, et sedamoodi saab 5500st justkui... ma ei teagi... seisev vesi? Mitte ühelgi uuel lugejal pole võimalik seda enam avastada. Mitte, et ma, hambad ristis, suuremat külastatavust jahiks, kaugel sellest, aga kinnine blogi on... kinnine. Ta ei kasva. Ja ega ma ses kirjeldet moel kinnikeeratud blogiski ennast suurt rohkem avaks kui praegu. Kirjutan-peaaegu-kõigest-blogis, kui säärase kasuks otsustaksin, oleks mul sõna otseses mõttes vaid mõned üksikud lugejad. Paar blogijat, paar sugulast, ja paar head sõpra. Mkmm, seda teed ma ei lähe, mulle praegune formaat täitsa istub. Kuid too mõne päeva tagune selja sirgu ajamine oli vägagi tarvilik. „Minu blogi, minu maailm, minu tõde“ hakkas mul siin tasapisi käest libisema. Nüüd on kõik hästi jälle. 

September 27 /2023                                               Foto: Paul. Kusagil Idahos.

“The most intelligent people have learnt the art of ignoring what does not make them feel good” ― Sanchita Pandey