"Our eyes have seen great wonders"*

 

Ma ei tea, mis täiskuu tõusmist jälgides teiste inimeste peades toimub, aga mina mõtlen alati, et issake, kui vinge oleks, kui mul poleks aimugi, mis hiigelsuur helendav ring see on, mis horisondi tagant kerkib. (Jah, justnimelt ring, mitte kera - kust ma peaksin teadma, et kuu on kolmemõõtmeline?) Sest noh, täiskuu on niigi imeline loodusnähtus, aga kui ta lisaks sellele veel ka mõistatuslik loodusnähtus oleks…

Tänaseks on mul kaks vägevat loodusnähtuse mõistatuslikkuse kogemust vöö vahel. Tõsi, mõistatuslikkus kestis esimesel korral üksnes paar kasinat sekundit, ja teisel korral viisteist-kakskümmend minutit, aga noid kahte elamust kannan endaga elu lõpuni. Sest teate, teadmatus on teinekord raputavam kui teadmine. 

Esimene grandioosselt mõistatuslik looduselamus tabas mind millalgi selle sajandi algusaastail, aprillikuus. Saabusin ööpimeduses oma toonaseks juba ex-ämma juubelisünnipäevalt. Parkisin auto Nõmme kodumaja ette, kohmitsesin kotist võtmeid otsida, välisust avada, et Yarkot õue pissile lasta. Läksin koeraga kaasa, tõstsin pilgu taevasse, ja mul jäi sõna otseses mõttes hing kinni. Kogu lõunakaar kumas ühtlaselt, intensiivselt vaarikapunasena. No säärast tumedat, ähvardavat sorti vaarikapunasena. Kusjuures päikeseloojang ammu möödas, vaat et kesköö käes, pealegi loojub päike ju läände, eks.

 

Novot. Selle vaatepildi ajal leidsidki aset need eelmainitud paar sekundit, kus seisin täielikus teadmatuses, aru saamata, mis see on, mida ma näen. Ja ärge nüüd naerge, kui tunnistan, et mu peast sähvatas üksteise järel läbi kolm mõtet: 1. tulnukad, 2. maailma lõpp, 3. Jumal ongi olemas, laskub maa peale. Sest virmalisi olin elus ennegi näinud, ikka rohkem kui paar korda, aga mitte iial säherdusi ühtlaselt võbelematuid, justkui oleks keegi vaarikavärvilise, paksu tekiga öötaeva kinni katnud. Ma vist ei annaks toda üürikest teadmatuse-momendi kogemust ära ühegi rahasumma eest. Julgen öelda, et see muutis mind inimesena, vähemasti mõneti. Needsamused kaks sekundit tunnetasin täie teravusega omaenda tähtsusetust, lausa olematust võrreldes kõiksusega. Tunnetades üksiti ka ilmaruumi ning aja mõõtmatut massiivsust, lõpmatust. Nood paar sekundit olid imeliselt vabastavad, kuna teadmatusega ei kaasnenud kübetki hirmu. Kaasnes hoopiski kummaline rahu, tõugatuna iseenese kaduvväiksuse tõdemisest. Et kohe juhtub midagi, toimub midagi suurt, nii suurt, et ei saa mulle isegi mitte valu teha.

Teise “mul pole aimugi, millega vastamisi seisan” looduskogemusega sain õnnistatud paar päeva tagasi. Olime Pauliga järjekordsel lühemat sorti matkal koduosariigis. Päeva veetsime Sunriver nimelise linnakese kunstigaleriisid, poode, restorane ja pubisid traalides. Õhtule jäime jõeäärses metsas. Aeg oli juba hiline, Paul magas mu kõrval camperis õndsat und, Lillikene tegi sama nö. alumisel korrusel, truckis, oma reisipuuris. Mina lugesin. Sooja, tuuletu öö tõttu camperil kõik aknad/katuseluugid pärani lahti. Kakud huikasid, läheduses ragistas magamispaika otsiv mustsaba-hirv. Ja siis millalgi hakkas jõe poolt kostma valje, suhteliselt rütmilisi helisid, justkui rammiks keegi vaiu mudasse. Esialgu püsis mu tähelepanu raamatul (skandinaavia krimka, imeb endasse, teadagi), kuid pikapeale tundus too vaiarammimine nii ajakohatu ja kummaline, et otsustasin kaema minna. Jõeni oli camperiuksest mõni viiskümmend meetrit. Kui kaldani jõudsin, jäid hääled vaiksemaks, justkui minu tulekust häirituna. Pilkases pimeduses paar minutit hiirvaikselt männitüve kõrval seisnud, tundusin rammijatele ilmselt ohutuna, nad võtsid tuurid taas üles - seletamatud, ebamaised, ilmselgelt suuremõõtmeliste olendite poolt tekitatud helid kandusid soisest, rohuga kaetud kaldaservast, mis keskmisel pildil hästi näha. 

Kuna õhtul lõbustasid meid ja Lillit vees hullavad metshaned, sai mu esimene mõte, et ehk on linnud lolliks läinud, solberdavad keset ööd vees. Ei, haned peaksid sel juhul paarisajakilosed olema. Teine mõte: koprad. Aga needki poleks suutnud sedasorti detsibelle tekitada. Kolmas uid (jaa, jaa, täitsa hull, saan ise kah aru): lendõnge-kalamehed öist püüki harrastamas. Kusjuures helid ei tulnud ühest kohast, vaid, kui veelkord keskmist fotot osutada, kogu kalda ulatusest, mis silmale näha. Et siis nagu rivi lendõngitsejaid, jah? Pole justkui loogiline. 

No arvatagi, et lihtsalt pidin teada saama, mis paganama möll see toimub teispool jõge. Camperisse, taskulambi järele. Pauli äratama ei hakanud, sest ohtu kui niisugust ei tajunud, üksnes uudishimu. (Pärast kahetsesin – järgnevale olnuks nii äge koos tunnistajaiks olla.) Ühesõnaga. Rammimine ja veeplärtsatused tõmbusid vaiksemaks, kui tagasi jõe äärde jõudsin. Andsin Olenditele taas aega mu kohaloluga harjuda. Ning kui show uuesti täie võimsuse saavutas, suunasin taskulambi üle vee ja vajutasin lülitile.

Noh, mis te arvate, mida ma nägin? Pilkasest pimedusest vaatas mulle vastu nii umbes 20-25 paari suuri, helendavaid silmi, kõik ühel, justkui joonlauaga tõmmatud joonel, ja see silmaderida ulatus (keskmist fotot kirjeldamisel jälle abiks võttes) pildi ühest servast teiseni. Ei mineid nähtavaid siluette, mis Olendeid identifitseerida aidanuks. Tumemustal taustal helendavad täpid nagu Muski satelliidid taevas, ja haudvaikus, sest valgusest pimestet Olendid olid liikumatuks tardunud. Ja siis – viuh! silmad kadusid, järgnes kõrvulukustav veepladin ja maapinnamüdin, püssipaukudena vali murduvate puuokste ragin, ning paar luust-lihast läbilõikavat, ebamaist röögatust kaugemalt vastaskalda metsasügavusest. 

Olnuks keegi mind sel hetkel nägemas, saanuks ma näoilme eest ilmselt Oscari. Ei oska hinnata, kaua seal kangestunult seisin, silmad suured kui tõllarattad, lõug hämmastusest põlvini. Uduselt meenub, et laususin lausa kõva häälega “what the hell was that???” Kui camperisse tagasi jõudsin, pööras Paul teist külge, temast oli kogu action, kaasa arvatud kõrvulukustav põgenemisragin, mööda läinud. Ja poleks üks Olendeist pisut hiljem, kui Paul poolärkvel oli, veelkord röögatust kuuldavale toonud, arvaks ma tänaseni, et mina ja mu taskulamp päästsime maailma, peletades eemale tulnukad või karja Bigfoote või miskit. Aga jah, see üksik karje oli õnneks hästi ajastatud hetkele, mil mu jahimehekogemustega abikaasa poolärkvel sattus olema, et mõminal deklareerida: “elk”.

Jep. Mul oli au olla tunnistajaks suurearvulise hirvekarja öisele söömaajale jõeäärsel, rammusa rohuga märgalal. Kui vaimustav. Kui harukordne. Kui unustamatu.  

------------

The elk (Cervus canadensis), or wapiti, is one of the largest species within the deer family, Cervidae, and one of the largest terrestrial mammals in its native range of North America and Central and East Asia. The word "elk" originally referred to the European variety of the moose, Alces alces, but was transferred to Cervus canadensis by North American colonists. The name "wapiti", derived from a Shawnee and Cree word meaning "white rump", is also used for C. canadensis.

*Sir Arthur Conan Doyle: The Lost World

August 09/2023                                                                                              Fotod: Paul

“Isn’t that wonderful? That feeling of not knowing too much about something… Incomplete information… Endless possibilities… When you don’t know much about something, it’s the most exciting sensation." ― Erol Ozan, Talus