Lillesööja Lilli

 

Alles see oli, kui Ritsiku juures omaenda ego kõrva tagant sügasin, et issake, kui hästi ma Lillit koolitanud olen - sigadusi ta ei tee, käib nööri mööda, oh küll ma ikka olen kohusetundlik ja oskuslik loomaomanik. Noh, selle peale sai karma mind muidugi otsekohe kätte. Lugu järgmine. 

Olen vist rääkinud, et meil siin kanjonikaldal pole võimalik midagi kaunist ja/või söödavat kasvatada, sest metskitsed ja oravad ja jänesed panevad kõik nahka, viimse kui õie ja juurikani. Muidugi, kui võtaks ette, püstitaks kolm meetrit kõrge, tihedast traatvõrgust piirde ilu- ning köögiviljaaia tarvis, ja kaevaks võrgu veel pool meetrikest maa sisse kah, sest need kuradima oravad, need ju mihklid urge uuristama – noh, ühesõnaga, eks säärasel juhul saaksime ka saaki ja silmailu. Kuid aiandust tuleks ju ka kasta, see aheldaks meid suveperioodiks kodu külge, ei saaks reisida ega miskit. Nojah, jällegi, võiks ju automatiseeritud kastmissüsteemi paigaldada, aga see on paras investeering, ja... ühesõnaga, siiamaani pole me plaani ellu viinud, ning nüüd, kus kolimine nagunii ees ootab, ei hakka seda ammugi tegema.  

Selleks, et maja ümber natukenegi lilleilu oleks, riputan kevadeti teise korruse terrassi toetavate talade külge paar kopsakat, lopsakat, kirevates värvides õitsejatega täidetud lillepotti, ja terrassilegi panen poti või paar, reeglina väikeste võõrasemadega, mida siin meie pool kutsutakse mitmesuguste hellitusnimedega, muuhulgas Johnny jump ups. Novot. Paraku, sel aastal sain kõigest kaks sooja õhtut värskelt istutatud võõrasemasid nautida, terrassil veinikest rüübates. Kolmandamal juhtus järgmist. 

Peale päeva viimast jalutuskäiku saatsin Lilli, nagu ikka, üles terrassile, minnes ise korraks tuppa, et endale klaas Sauvignon Blanci valada. Kohmerdasin veel paar lisaminutit köögis, tühjendasin kuivatusresti nõudest, vahetasin kasutet köögirätikud puhaste vastu, misjärel suundusin Lillile seltsi pakkuma, õhtut veetma. Trepist üles jõudnud, tardusin soolasambaks. Vaid kümmekond minutit tagasi õitega kaetud võõrasemapotil polnud värvilaikugi. Lillikene küürutas poti kohal, endal lõuad veel liikumas, „nonii, nüüd lüüakse mind maha, aga sain vähemasti maitsva viimse õhtusöögi“ nägu ees. Kusjuures see nägu oli tal ees enne, kui ma jõudsin reageeridagi, järelikult teadis loom suurepäraselt, et on millegi keelatuga hakkama saanud. Pean tunnistama, et mul oli raske adekvaatselt käituda, st. koera sarjata, sest nii hirmsasti ajas naerma. Suutsin küll endast mõned noomivad „Lilllliiiiiii, misssssaaaa tegiiiiid?“ välja pigistada, kuid kardetavasti mitte eriti veenvalt, sest Lillikese maadligi olek ja kõrvade ludutamine näis silmnähtavalt silmakirjalik. 

Looma õigustuseks pean siiski märkima, et ega ta niisama huupi silo vohmima hakanud – tuleb välja, et Viola tricolori õied on täiesti söödavad, loetakse lausa delikatessiks. Tõeline gurmaan, see meie Lilli. 

"Surprisingly, Johnny jump ups have an unusual use; they’re one of a group of rare edible flowers. Along with violets and squash blossoms, these blooms can be picked, washed and added to salads, floated in cocktails and even frozen in ice cubes for a decorative touch at parties." 

Pildil pahategija ja kõnealune lillepott. Tänaseks on hea mitu uut õit juba pead tõstnud, ja eks neid tuleb muudkui juurde. Aga Lillit ja lilli ma enam omapäi küll ei jäta. Pean talle vist õuekennelisse personaalse võõrasemapoti paigaldama, harvendagu seda siis nii, kuis süda ihkab. 

May 04/2023

“Nearly everyone wants as least one outstanding meal a day.” ― Duncan Hines