Ma ei taha sellest rääkida

 

"Clearly, something has gone very wrong with democracy in America. In 2024, the most powerful country on earth, with 330million citizens, seems likely to face a repeat of the miserable election of 2020 – a choice between two old, unpopular men. One should probably be heading to a retirement home, the other has just been indicted in court and, if convicted, could end up in jail."

Ma tegelikult ei peaks seda postitust üleüldse kirjutamagi. Põhjusel, et Trumpi presidentuuri eel ja -ajal läksin poliitiliselt vägagi kirglikuks, ning see polnud mu meelerahule sugugi hea. Mistap tõotasin endale, et edaspidi tõmban tagasi. Teen, mis minu võimuses, st. annan valimistel oma hääle, ülejäänu eest hoolitsegu Universum USA põhiseadus ja valimiskomisjon ja muud vastavad instantsid.

Aga näe, inimene mõtleb, jumal juhib - teisipäeval teatas istuv president, demokraat Joe Biden, et kandideerib 2024. aasta presidendivalimistel. Kriminaaluurimis(t)e all olev vabariiklane Donald Trump andis oma Valge Maja ambitsioonist teada juba mõni kuu tagasi. Teisisõnu, nagu halvas unenäos, elab USA 2020. aasta presidendivalimiste stsenaariumi täna uuesti läbi. Biden versus Trump. Üksnes selle vahega, et Biden on tänaseks hea mitu aastat vanem ja hädisem, ning Trump hea mitu korda peast segasem. “One's a geriatric, the other's a nutcase”, nagu Daily Mailis ilmunud artiklis märgitakse. Jaa, just nimelt mu vana lemmikut, kenasti kollast DM'i soovitan lugeda, kui tahate olukorrast lühidalt ja kokkuvõtlikult aimu saada. Mu meelest väga terane, situatsiooni enam-vähem objektiivselt kajastav kirjatükk, parasjagu emotsiooni kah sees, sest Ühendriikide järgmiste presidendivalimiste väljavaateid pole kuivalt, ilma emotsioonideta mõtet kirjeldadama hakatagi, niivõrd veidras olukorras oleme siin omadega.

Samas, ehk ei pruugiks siiski veel paanitseda, kuna pole ju otsustatud, et justnimelt need kaks zombiet teineteisel soolikaid välja kiskuma hakkavad. Paraku, Bideni osas võib siiski üsna kindel olla, sest demokraatidel (minagi olen registreeritud demokraat) on krooniline liidripuudus. Vähe sellest, ka värske, noore vere puudus. Kaks kandidaati, kes praeguse seisuga presidendiks pürgimisest teada on andnud peale Bideni, pole kahjuks kumbki tõsiseltvõetavad tegijad. Vabariiklaste pink on pisut pikem, ning tuleb tunnistada, et ka asisem. Keda huvitab, siis mõlema partei kandidaatide (ja võimalike kandidaatide) lühitutvustused on siin. Enne finaali ehk 2024. aasta presidendivalimisi peavad kandidaadid parteidesiseselt nö. käsitsi kokku minema, debatid jne. Vaid üks demokraat ja üks vabariiklane pääseb viimasesse vooru, elik USA kodanike valimissedelitele. Muidugi, teoreetiliselt eksisteerib ju ka säärane võimalus, et mängu tuleb kolmaski nimi, mõne pisipartei esindaja, aga selleks peab ta eelvalimistel teatud arvu hääli koguma, mis on vähetõenäoline. 

Nüüd meeleoludest. Bideni masendavalt madalad populaarsusnumbrid näitavad, et enamik ühendriiklasi teda tagasi ei valiks. Samas, Joe suurim shanss veel neli aasta Valges Majas veeta on olukord, kus tal lõppmängus vastaseks (st. vabariiklaste kandidaadiks) Trump, mitte aga mõni mõistlikumat sorti republikaan. Sest Trumpi tahab (Bideniga võrreldes) presidendiks veelgi väiksem osa USA elektoraadist. Vastuseis on kõva ka Trumpi enda parteis, sest iga vähegi selgelt mõtlev republikaan saab aru, et Trumpi aeg on möödas. Et ta on kandidaadina täiesti toksiline. Et ta vastu hääletavad kõik demokraadid, enamik nö. kõikuvaid valijaid, ning ka mõningane osa vabariiklasi. Mis seab presidendipukki Bideni, eks. Ja näidake mulle üks vabariiklane, kellel Bidenist tänaseks kõrini pole. Paljudel demokraatidelgi on, kaasa arvatud minul. Sest ta on liiga vana selle ameti tarvis, ta jagab raha liiga lahke käega, kusjuures see raha tuleb otsapidi minu taskust. Ja need pole sugugi ainsad põhjused.

Ja siis muidugi viis, kuidas Biden oma kandideerimisest Ühendriikide valijaile teada andis. Kolmeminutilise videoklipiga. Sest, noh, olgem ausad, Joe on siin viimaste kuude jooksul korduvalt tõestanud, et pole enam teab mis terav pliiats, kui rahva ees esinema peab. Kusjuures toda kolme minutit alustas ta nii: “Personal freedom is fundamental to who we are as Americans.” Ya think? Kuskohas see “personal freedom” siis oli, kui su administratsioon riigiteenistujatele, ja mitte ainult neile, covidi-vastase vaktsineerimiskohustuse kehtestas? (Jah, ma ei anna seda talle tänaseni andeks, ning ei, ma ei ole antivaxxer.) 

Bideni kasuks ei kõnele muuhulgas ka asjaolu, et ta kandideerib, nagu 2020. aastalgi, koos Kamala Harrisega. Harris on osutunud uskumatult ebapopulaarseks asepresidendiks isegi omaenda parteikaaslaste, demokraatide hulgas, kes panid talle väga suuri lootusi. Mina olin Kamalasse 2020. aasta valimistsükli ajal lausa armunud - ta tundus olevat täpselt see sõõm värsket õhku, mida USA poliitika toona vajas (ja vajab siiani). Paraku osutus ta, pardon my French, naissoost Jüri Rataseks. Siin üks näide Harrise paari päeva tagusest sõnavõtust: "So I think it's very important, as you have heard from so many incredible leaders for us at every moment in time and certainly this one, to see the moment in time in which we exist and are present, and to be able to contextualize it, to understand where we exist in the history and in the moment as it relates not only to the past but the future." Nagu… WTF??

Ja nüüd, kujutage ette, on Biden ja Harris jälle paarisrakend, kusjuures Joe on 80 aastane. Vabandage mu küünilisust, kuid kuna presidendi surma järel läheb ta amet automaatselt üle asepresidendile, eksisteerib üsnagi suur tõenäosus, et  Kamalast saab järgmise 5 aasta jooksul USA ja, kui põhjendamatult kõrgelennuliselt väljenduda, kogu vaba maailma liider. Sedasorti väljavaade võtab demokraatidelgi (muuhulgas minul) põlved võdisema, rääkimata vabariiklastest. Harris ei ole kompetentne suurriiki juhtima, ta on seda tõestanud. Ning ma ei pea siin silmas tema sõnavõtte, neid annaks ehk lihvida. Räägin tegudest, kuigi õigem oleks vist öelda tegematajätmistest. Kuramuse kahju. Ta tundus nii toekas ja tummine, aga kui asjaks läks (st. kui viitsepresidendi toolile istus), pööras kuidagi… kooliplikalikuks ära. 

Ei, ma parem tõmban selle rändi otsad kokku, enne kui veel miskit ütlen, mida hiljem kahetsen. Lähen ja hingan kümme korda sügavalt sisse-välja ja hoian pöidlaid, et Biden/Trump karikas meist, ühendriiklastest, seekord mööda läheks. Pealegi, presidendivalimisteni on siiski veel poolteist aastat aega, ehk juhtub ime või midagi, ning USA saab endale siiski enam-vähem tervemõistusliku presidendi. Hope springs eternal, nagu siinpool kombeks öelda.

p.s. Jätan selle postituse juures kommentaariumi suletuks. Emotsioonid nõudsid väljalaskmist, aga mul pole hetkel vähimatki tahtmist sel teemal diskuteerida ja ratsionaliseerida. Või ChatGPT genereeritud poliitilist analüüsi lugeda, või väliskommentaatori ekspertarvamust Ühendriikide siseolukorra kohta. Too 2020 vol.2 perspektiiv tundub nii jube, et, jah, ma ei taha sellest rääkida. Ehk võtan asja uuesti jutuks, kui 2024. aasta novembrikuine valimistepäev lähemale hakkab jõudma.  

April 26/2023                                                                               Image: Internet

“In America, anyone can become president. That's the problem.” ― George Carlin

Stiiliteemadel

 

Nagu te kõik ilmselt teate, olen ma USA ja ühendriiklaste suhtes väga… kuidas seda öeldagi… protektiivne. Pruugib vaid kellelgi mu uue kodumaa või selle elanike kohta midagi negatiivset mainida, ja otsekohe viskub Epp kaitsele. Jah, ei salga, mulle väga meeldib siinne maa, siinsed inimesed. Neis mõlemas on lõputult head. Mis ei tähenda, et poleks halba. Muidugi on. Mõnes suunas vaadates lausa kuhjaga. Aga öelge mulle, kus poleks? Pealegi, kes ekstra halba otsib, see seda ka leiab. Headusega sama lugu. 

Ühesõnaga. Mõni aeg tagasi oli paaris blogis juttu riietusstiilist. Marju kirjutas toredasti Hispaania naiste rõivaeelistustest, ja Katerina arutles muuhulgas USA omade üle. Tema blogisaba oligi koht, kus mulle, Sõnnile, taas sedasama ühendriiklastele varjuheitmise punast rätikut näidati, sedastades, et USA ja Kanada elanikele saab riietumis-alase maitselageduse poolest vastu ehk ainult Põhja-Korea. Noh, teate. Ma ei ole ei Põhja-Koreas ega Kanadas käinud, mistap nende kohta sõna võtma ei hakka. Küll aga tahan järjekordselt Ühendriikide ja ühendriiklaste kaitseks välja astuda.

Ma ei tea, mida ma tegema või kuidas väljenduma pean, et inimesed lõpuks ometi aru saaksid, et säärast asja nagu USA rõivastumis-, toitumis-, mis-iganes-muu stiil pole olemas. Kogu USAd üheainsa laia lauaga lüüa on sama, mis läbi Kansase osariigi lõputute tasandike sõites märkida, et USA on igav ja lame, või Colorado osariigi mäekurudes ekseldes tõdeda, et USA on metsikult mägine. Pisut teist sorti näiteid tuues: käia Prantsusmaal ja öelda, et Euroopa naised on väga elegantsed. Käia Soomes ja öelda, et Euroopa naised kannavad pikki pükse, kontsata jalanõusid, prille ja poisipead. Kulla sõbrad, ühtset ja ühest USAd pole olemas. USA on üldistavate väidete esitamiseks liiga suur, liiga mitmekesine. 

Eelkõige muidugi sõltub ühendriiklaste stiilsus-stiilitus säärasest parameetrist nagu asukoht. Elukoht. Suurlinnad on stiilsed. Väikelinnad, vähemasti enamus neist, ei ole. Walmartis ja kiirsöögikohtades vohab stiilitus. Maitselagedus. Peenema otsa kaubandusasutustes, restoranides, ärihoonetes, kunstisaalides jagub stiili küll ja veel. (Jätame diskussiooni, misasjad on stiil ja maitse, praegu kõrvale, eks, selle üle võib lõpmatuseni vaielda. Räägin oma mätta otsast, omaenda silmade läbi.) Lisaks, erinevad elustiilid tagavad erinevad riietusstiilid. Näiteks vabaõhuharrastustega kodanikud tunneb kaugelt ära. Rikkamad kannavad Patagoniat jms, vaesemad Columbiat jms, aga stiil on kõigil ühine. Läbimõeldult hooletu, no-nonsense elegants. Astronaudijoped, matkasaapad, beanied, kummaliselt, ägedalt eklektilised värvikombinatsioonid. Või siis San Fransisco ja Sacramento boho- ja hipistiil. Seattle grunge. Idaranniku suurlinnade rassilisel kirevusel põhinev moemitmekesisus. Mu ägedaimad tänavamoe elamused pärinevad Baltimorest, seal on arvukas afroameeriklastest elanikkond, ja issand jumal, millise aplombi ja vaimukusega nad riietuvad, nii mehed kui naised. No ja siis lähen oma kesk-Oregoni põllumajanduspiirkonnas asuva kodulinnakese toidupoodi või postkontorisse, ja… nojah. Mõni ime, et mult on küsitud, kas ma olen Portlandist, meile lähimast suurlinnast. Mitte, et ma end toiduostudele suundudes üles lööks või midagi, aga alati on seljas miskit muud kui dressid, teksad või T-särk. Muide, mul pole siiani mitte ühtegi paari siniseid teksaseid. Mitte ühtegi. Leidub paar musti. Ja siis muidugi see kollektsioon teksalõikega kamopükse, millest ennegi juttu olen teinud.

Oih, vabandust, kaldusin kõrvale, ei tulnud täna siia ju endast rääkima. Kuhu ma jäingi? Ahjaa. Meie linna toidupood. Aga tarvitseb mul vaid 45 minutit autosõitu ette võtta, lähemasse suuremat sorti naaberlinna, ja seal on pilt juba hoopis teine. Asukohast tingituna (tali- ja suvespordiparadiis, mäed, jõed, järved, matka- ja rattarajad) tänavapilt sarnane sellele, mida eespool kirjeldasin - beanied ja Patagonia. Kuid mitte ainult. Ka kleidid, kontsad ja kõrvarõngad. Pisut summutatult stiilsed, suures plaanis võiks Rootsi või Taaniga võrrelda.  

Ja kliima. Lõuna-Californias ja Hawaiil eksponeeritakse eelkõige ihu. Mida rohkem, seda uhkem, keegi ei küsi, ons see ihu vana või noor, vormis või vormitu. Marju mainis, et hispaanlased on meeldivalt hinnanguvabad. Sama siin meie pool. Igaüks näitab täpselt nii palju või vähe, kui heaks arvab, ja ei hooli sellest, mida teised arvavad. Enamik ei arvagi, kuid kui päris aus olen, siis minu maarjamaalase geenid löövad teinekord välja, pööritan mõttes silmi, nähes mõnda igivana ja/või oluliselt ülekaalulist inimest, kel üksnes ribake riiet ümber. Samas, 13 USA-aastat on ilmselgelt oma pitseri jätnud, sunnin silmad paigale, kutsun end korrale. Igal inimesel on õigus kanda, mida iganes heaks arvab ja ilusaks peab.  

Muidugi, selle vastu ma ei vaidle, et USAs kohtab karjuvat rõivamaitsetust. Ja mul on näiteks Eesti-elu aegadest meeles, et enam-vähem kõik Ühendriikide kruiisilaevade turistid, keda Tallinna vanalinnas silmasin, riietusid soost olenemata ühtsesse, ilmetusse vormi: teksad, valged tossud, mingi top või T-särk, nokkmüts. Õudne. Kuid öelda, et kogu USA on maitselage? See on ikka säärast mõõtu üldistus, et massiivsemat annab otsida. USAs leiab igasugust. Maitsekust, maitsetust, ning kõike, mis nende kahe vahele jääb. Oleneb täiesti sellest, millises seltskonnas liikuda, millistes kohtades käia, millise pilguga vaadata. 

p.s. Ma muide olen üks kord Walmartis lohvakate dressipükstega käinud! Ööbisime camperis supermarketi  parkimisplatsil, ja hommikul kell 7, kui poeuksed avati, lippasin kohvikoore järele. Nii et linnuke kirjas, annan ameeriklase mõõdu välja küll. Tõsi, kõrgeimast tasemest jääb veel sammuke puudu, pidzhaamas pole ostlema juhtunud. Noh, vähemasti on, mille poole püüelda.   

Foto: Rodeo. Doña Ana County Fair, New Mexico, 2013

April 21/2023 

“You can have whatever you want if you dress for it. ” ― Edith Head

Käes!

 

Bushy-tailed woodrat kolis me koduõues kasvava hiiglasuure kadakapuu õõnsusesse möödunud suvel. Esialgu ei andnud ta kohelolekust märku midagi muud peale mõnede kummalisel moel äranäritud kiviktaimlataimede. Kuna meil siin kanjonikülgedel pesitseb karjade kaupa koopaoravaid, panime tekitatud kahjud nende süüks. Aga siis hakkas Lillikese õuekennelisse (foto 3), rohelisele vaipkattele, täiesti enneolematut sorti junnikesi ilmuma. Olgu öeldud, et üheksa kanjonikaldal elatud aasta jooksul on minust ja Paulist ekskremendispetsialistid saanud, oskame väljaheidete järgi tuvastada nii okassiga kui antiloopi, koiotitest ja jänestest rääkimata. Paul soetas odavama otsa öökaamera, paigaldas selle Lilli kenneli juurde, ja juba esimese korraga jäi kurjategija pildile. Rott! Shokeerivalt suur, jämeda, karvase sabaga, pimeduses toredasti hiilgavate silmadega…

Miks rott just Lillikese valdustes roojamas käis, jäi selgusetuks. Seda enam, et ma eales ei jäta koerasööki kennelisse vedelema. Meil kehtib nimelt kodukord, et koeral ei ole toit kogu aeg ees.  Söögiaegadel viin kausi kennelisse, Lilli sööb selle otsekohe tühjaks, seejärel korjan nõu ära. Niisiis, mingit kehakinnitust näriline kennelist ei saanud. Ilmselt meeldis talle koeralõhn või midagi? Anyway. Nagu teate, veetsime terve möödunud sügise Kauail, Lillikene oli boardingus. Hellitasime mõtet, et ehk rotil hakkas üksinda igav, kolis mujale. Aga kus sa sellega. Kui koju saabusime, oli ka tema nagu kõpsti kohal, ühes traditsiooniliste, öösel kennelisse jäetavate junnikestega. Paar esimest käesoleva aasta kuud elasime veel kerges lootuses, et vast ei pea hakkama rotipüügiga tegelema, koioteid uitab maja ümber murdu ju, täitku oma kohust, hävitagu närilisi. 

Paraku polnud koiotitest abi, rott ruulis me valdustes üha jultunumalt. Mis muud, hakkasime kurja plaani hauduma. Kuna Paul on õrnema südamega kui mina, lubasin, et võtan asja ette ajal, mil ta töölähetusel viibib. Tellitud lõks saabus üleeile (Amazon, $19.90). Eile õhtul vinnastasin lõksu kobeda kamaka suitsuvorstiga, ja ennäe, täna hommikul, kui aovalgel õue vaatasin, Lillikese kenneli poole, konutas kogukas näriline hirmunult puurinurgas. Lõksuümbrus muidugi täis pissitud ja puha. Arusaadav, nii kole sündmus ikkagi, vägivaldselt vabadus võetud... Andsin omalt poolt parima, esimene kohvitass polnud veel poole pealgi, kui mul juba õueriided seljas, autol hääled sees ja rotipuur autos, sihiks kodust piisavalt kaugel asuv metsatukk. Rott ei suutnud oma õnne uskuda, kui puuriukse avasin – kükitas teine veel paar sekundit paigal, lõpuks pani üle aasa kadakapuude poole ajama. Täna sean lõksu igaks juhuks veelkord üles, kuigi wood rat pole karjaloom, elab enamjaolt omaette. 

Mõõtudest aimu saamiseks: lõks on 27 cm pikk, rott lõksus suhteliselt keras. Täiskasvanud puurott võib väidetavalt olla kuni 46 cm pikk, pool sellest muidugi saba. 

April 19/2023

“He had been seen by another. He had become a part of the other's world, and therefore no longer in complete control of his own. The eye was another kind of cage. When it saw you the lid came down, and you were trapped.” ― George Lamming, In the Castle of My Skin

Võililled

Vaatan, et siin 5500s kipub justkui mingi muster välja kujunema? Ühiskondlike valupunktide torkimine vaheldub ninnu-nännu lillepiltidega? Aga no mustkaaren moonipostituse kommentaariumis nimetas võilillepõlde, mispeale tuli mul meelde, et kusagil sahtlisügavustes peitub paar fotot ühest soojast maikuu päevast aastal 2005, mil mina ning Yarko võilillede keskel võidu jooksime ja niisama miilustasime. Yarko on noil ülesvõtetel nelja-aastane, mina neljakümne neljane. 

p.s. Kolmandal pildil näeb mu soeng väga veider välja. Tuule süü, mitte mingi veider nurgeline lõikus.

p.p.s. Õitsemisest rääkides. Meil praegu kodu kõrval kanjonis kadakapuud õitsevad, õietolmu võib õhus hõljumas näha lausa palja silmaga - sihuke kollakas, suitsjas. Ja minul on alanud igakevadine kadaka-allergia hooaeg. Great fun was had by all...

Juniperus occidentalis, known as the western juniper, is native to the Western United States, growing in mountains at altitudes of 800–3000 meters and rarely down to 100 meters. It is a shrub or small tree 4–15 meters tall. Exceptionally tall specimens can be found in Oregon in excess of 26–28 m tall. The cones are berry-like, 5–10 mm in diameter, blue-brown with a whitish waxy bloom, and mature in about 18 months. The male cones are 2–4 mm long and shed their pollen in early spring. The plants are about half monoecious (with both sexes on the same plant) and half dioecious (producing cones of only one sex).

April 17/2023

“Dandelions are just friendly little weeds who only want to be loved like flowers.” ― Heather Babcock

Ilm on hukas

Mäletate, kurtsin siin mingi aeg tagasi, et olen blogiga kuidagi… kinni jooksnud. Et nagu tahaks üht ja teist öelda, nii üldhuvitavat kui isiklikku, aga kõhklen, sest äkki pole sobilik, äkki kellelegi ei meeldi, jne. Kummaline, kuid tolle “Naisena naistest…” postitusega kadus seesinane sein justkui eest, või vähemasti muutus õhemaks. Põhimõtteliselt ei pea ma ju omaenda veebipäevikus end tagasi hoidma. Ma ei pea kõigile meeldima. Imelik, eks, et minu vanuses seda elutähtsat tõde ikka ja jälle iseendale üle korrata tuleb? 

Jäin tänu Rentsi märkusele nimetet postituse kommentaariumis mõtlema, mismoodi me oma arvamusi kujundame. Kust infot ammutame. (Kaeban: ta, häbematu plika, nimetas mind "saja-aastaseks gerondiks", aga et olen täna heas tujus, annan andeks, liiatigi, et ta on üks mu lemmikumaid blogi-inimesi.) Anyway. Üks võimalus on asja tõesti nii vaadata, et tõsiselt saab võtta ainult neid seisukohti, mis kujundatud 100% isikliku kogemuse alusel. No näiteks mina olen õigustatud sõna võtma noorte soosegasuse teemal üksnes juhul, kui mu lähemas tutvusringkonnas on 100, veel parem, kui 500 või 1000 teismelist, ja ma olen neid kõiki ükshaaval antud teemal küsitlenud. Sest info, mida ma meediast ammutan, ei pruugi olla objektiivne. Tõsi. Muidugi ei pruugi. Aga sama hästi ka võib. Ja selge see, et meediat on väga, väga, väga mitut sorti. Olen valgusaastate kaugusel arvamisest “ajalehes kirjutati, järelikult vastab tõele”. Iseäranis praegusel sotsiaalmeedia kuldajastul, kus igaüks võib rahvale lugemiseks/vaatamiseks/kuulamiseks üles riputada, mis talle iganes pähe tuleb ja tõena tundub. Ning otse loomulikult varieeruvad allikavalikud persooniti, sõltudes kultuurilistest või poliitilistest eelistustest, haridusest, haritusest, intelligentsist, asukohamaast, isiklikest läbielamistest, tutvusringkonnast… parameetreid on lõputult. Kuid ilmselt siiski enamik meist kujundab arvamusi kui mitte kõigis, siis paljudes küsimustes justnimelt meedia põhjal, ei? Ja selliselt kujundatud arvamuse baasilt räägib ühiskonnas toimuvale kaasa? (Need on konkreetsed küsimused, ei ole retoorilised.) 

------------

Aga nüüd! Rääkige kaasa! Maarja juures oli hiljuti juttu lennureisidel Väga Suurte Inimeste kõrvale istuma sattumisest. Ja vualaa, paar päeva tagasi algatati meil siin USAs petitsioon: Demand for the The Federal Aviation Administration to Protect Plus-Size Travelers, mis muuhulgas sisaldas punkti: “All plus-size passengers should be provided with an extra free seat, or even two or three seats depending on their size, to accommodate their needs and ensure their comfort during the flight.” Ja "The question of who will pay for these policies should not be a barrier to taking action."

Noh, teate… suures plaanis (no pun intended) kirjutaksin petitsioonile alla. Lennukite reisijatekabiinid on ju teada-tuntud piinakambrid. Ja elementaarne, et lennukivetsu peaks ratastooliga pääsema. Ja kõiki reisijaid tuleks lugupidavalt kohelda, hoolimata nende kehakabariitidest. Ja nii edasi. Aga tasuta iste, veel parem kaks, üksnes kaalule ja ümbermõõdule põhinevalt?? Teisisõnu, mina pean kellegi teise lennureisi kinni maksma? No kuulge. Kui üksikud meditsiinilised vms ekstreemolukorrad välja arvata, siis minu arusaamist mööda on lennukiga reisimine luksus, mitte inimõigus. On olemas ka teised transpordivahendid, olgugi et aeglasemad. Buss, rong, laev, auto. Peale selle, kui juba kehamõõtmetele põhinevalt tasuta istekohti jagama hakata, miks siis ainult teatud parameetritega piirduda? Kuidas jääb näiteks pikajalgsetega? Või minusugustega, kel muidu varjusurmas olevad seljaprobleemid löövad välja justnimelt siis, kui olen üheleainsale istmele kinni keevitatud, aga mitte siis, kui mul kahene, või veel parem, kolmene istmerida laiutamiseks käes? Jah, ma kohe ei teagi. Äkki peaksin sellesamuse saja-aastase gerondi tiitli siiski omaks võtma, sel juhul oleks mu silmadepööritamine uue aja imede peale pisutki õigustatud. Praegu tunnen lausa piinlikkust, et näe, jälle oigan siin, et ilm on hukas. 

Foto: Paul. Pildistatud ühel lennukiistmel istudes.

April 15/2023                                                     

“Giving up any attempt to understand people who disagree with you means that you will lose the argument.” ― Michael Laver

Räägin head

Pole vist uudiseks, et Ühendriikide tervishoiusüsteem on saatanast. Ei lapsepuhkust, ei emapalka, überkeeruline kindlustussüsteem, ravi- ja ravimihinnad kordi kõrgemad kui naaberriikides, ravi kvaliteet kõigub seinast seina… just name it. Ärge täpsustusi küsige, ma ei taha sellest rääkida. Samas, kaasblogijate postitustest on mulle silma hakanud, et ega Eestigi tervishoiu tõotatud maa pole – pahatihti pikad järjekorrad, kohati ükskõiksed või asjatundmatud tohtrid… Aga noh, USAga võrreldes muidugi paradiis, selge see. 

Kuid täna, kujutage ette, tahan rääkida oma postitiivsetest kogemustest Ameerika meditsiinidzhunglites. Hambaravist juba kirjutasin. Kiropraktikust kah natuke. Hiljuti soovisin silmanägemist kontrollida, helistasin kodulinna optometristile, aja sain lausa samaks nädalaks. Töö kiire, korralik, sõbralik, mõistliku hinnaga. Ahjaa, tõrvatilgaks meepotis oli möödundsuvine katse dermatoloogi vastuvõtule registreeruda. No sellega läks nagu läks, aga see-eest mõne aasta tagune käik sellesama tohtri juurde oli väga kena kogemus, üksiti ka tulemuslik.

Kuna mu viimasest üldisest terviseülevaatusest oli juba väga kaua aega möödas (ma ei ütle, kui kaua, te hakkate mind noomima), otsustasin, et lähen ja lasen pilgu peale visata, kuigi sünniaastat arvestades ju kurta millegi üle ei saa. Mul, teate, polnud siin Oregonis oma perearstigi (primary care practitioner kohalikus kõnepruugis). Miks polnud? Sest pole tarvis läinud. Ja ma ei ole tüüp, kes ses osas oma seljatagust kindlustaks. Kui peaks vaja minema, eks siis jooksvalt vaatab. Lisaks oman ka väikestviisi ebausku, et kui medistsiinile sõrme annad, võtab käe, veidi hiljem kogu kere takkaotsa. Säärast suhtumist USA tervishoiusüsteem paraku ei soosi. Sa pead lakkamatult tervise pärast muretsema, et med-business õitseks. (Muret tundmine piirnegu soovitavalt farmaatsiatööstusele kasumi tootmisega, kõrvalistest asjadest nagu tervislik eluviis ja -toitumine ei tehta kuigipalju juttu.) Olen oma silmaga mingi hotelli kommikusöögilauas näinud, kuidas seinal oleva teleka ekraanil räägib valges kitlis inimene vaatajaile sügavalt silma vaadates õõnsa häälega, et mõistlik oleks just in case X ravimit võtta, sest sul võib Y tõbi olla, kulgeb täitsa ilma sümptomiteta, ja ühel kaugel päeval sa sured haigusesse Z, teadmata, et Y su kehas üleüldse pesitses. Nii et võta ennetavalt neid X tablette, nii saad kindel olla, et see kole asümptomaatiline haigus kusagil su organismi sügavamates soppides ei luura. Oh, ja USA meedikute opioidide väljakirjutamise sõltuvusest ärme üldse räägimegi. Ja elanikkonna opioidisõltuvusest, eelnevast tingituna. Ja siis see “torgime patsienti igaks juhuks igalt poolt, kuigi ta ei kurda - äkki leiame midagi”. Parim näide on kolonoskoopia. Lähed arsti juurde hambavaluga, lahkud sealt kolonoskoopia saatekirjaga. Ma ei tea, kas nimetet uuringul on mingi eriline rahaline tootlikkus või mis, igatahes sunnitakse seda patsientidele peale igal võimalikul ja võimatul juhul.

Ühesõnaga. Kuhu ma jäingi. Ahjaa. Perearst. Pead ei hakanud väga vaevama, helistasin esimesse näppujäänud väiksemat sorti kodulähedasse tervisekeskusesse, kes kuulutas, et võtavad vastu uusi patsiente. Valmistunud olin muidugi halvimaks. Kõnerobotid, vaidlused, kas minu tervisekindlustus sobib, ooteaeg vastuvõtule mitu kuud, ja nii edasi. Aga kujutage ette. Peale esimest paari sekundit, mil tuli valida variantide apteek/analüüsid/vastuvõtt vahel, rääkisin juba päris inimesega. Kes mind, esmakordset helistajat, kohtles nagu kadunud poega tütart, pakkudes visiidiaega kahe nädala pärast. Mina olin arvestanud vähemasti kahe kuuga!! Ja pakkus valida nelja tohtri vahel – kas soovin mees- või naisarsti? Üsna ükskõik, peaasi, et asjatundlik. Meesterahvas, nooremas keskeas? Jaa, sobib. Vastuvõtul, öeldi, saab kõrval olema ka naissoost assistent, et kõik poliitiliselt korrektne oleks, eks. Selle peale kehitasin muidugi mõttes õlgu, sest säärast sorti hirme mul tõesti pole, aga no väga kena neist sellegipoolest. 

Visiidiks olin vaimselt raskerelvastunud. Ei mingeid “igaks juhuks” pealesunnitud ravimeid, ei mingit kolonoskoopiat. Vaatame põhiasjad üle, teeme vereproovid, ja jutul lõpp. Ning kujutage ette. Meil klikkas arstiga esimesest silmapilgust. Ta ei istunud ninapidi arvutis (märkmeid tegi assistent), ta kuulas mind. Tundis huvi, mida mina tahan lasta endaga teha. Ta aplodeeris mu seisukohale, et kõik terviseaspektid, mida on võimalik elustiili ja dieediga parendada, jäägu ravimitest puutumata. Ta ei pööritanud silmi, kui tunnistasin, et olen... googeldanud. Muidugi lisasin, et tean väga hästi, et arstikabinetis on sõna Google täielik tabu, aga ma tahan teada, mida tema arvab. Ta arvas sama mis Google! Ja ta vanaema oli Ungarist pärit!

Põlisameeriklasest noormees, kes pisut hiljem mu veenist verd välja tõmbas (“Did you take your blood with you? :)” küsis tohter, kui mind verevõtukabineti poole juhatas), oli kõige profim, kõige hellem vereimeja, kellega mul tulnud tegemist teha, mistahes mandril. Ja last but not least – maskikandmine polnud selles konkreetses kliinikus kohustuslik, yehaa! Vähe sellest, juba paar tundi peale arstikülastust olid veebipõhises patsiendiportaalis kõik märkmed mu visiidi kohta mustvalgel olemas, ühes teatega, et kui on küsimusi, ole kena, kirjuta või helista, vastame samal päeval. 

Niipalju siis selleks korraks USA tervishoiusüsteemist.  

Aprill 14/2023                                                                                        Image: Internet

“I saved a man's life once," said Granny. "Special medicine, twice a day. Boiled water with a bit of berry juice in it. Told him I'd bought it from the dwarves. That's the biggest part of doct'rin, really. Most people'll get over most things if they put their minds to it, you just have to give them an interest.” ― Terry Pratchett, Equal Rites

Oma silmaga olen näinud!

 

Daily Maili’s sattus mulle ette artikkel California's landscape has been transformed into a vibrant display of spring wildflowers, ning otsekohe meenus aprillikuine deit Pauliga aastal 2010. Road-trippisime Arizona’s, terve osariik oli kuldkollane - mäeküljed, orud, teeperved kõik puha õitsvaid moone täis. Mõni ime, et mu Ameerika-külastused abieluga päädisid. No öelge, kuidasmoodi on võimalik kainet mõistust säilitada, kui taustaks imelisele armuloole imelise mehega pakutakse sääraseid imelisi loodusvaateid? 

April 13/2023                                                                              Fotod: aprill 2010 

“I think I like wildflowers best," I explain. "They just grow wherever they want. No one has to plant them. And then their seeds blow in the wind and they find a new place to grow.” ― Rebecca Donovan, What If

Naisena naistest, naistele

 

Sissejuhatuse sissejuhatus

Varuge kannatust, järgneb pikavõitu proloog ning veel pikem postitus.

Sissejuhatus

Esiteks. Selleks kirjatükiks võtsin hoogu pea pool aastat. See on mu peas enam-vähem valmis olnud, kuid siiani olen kartnud, jah, just nimelt kartnud neid mõtteid postituseks vormistada. Sest jää, millele astun, on õhuke. 

Teiseks. Vähe puudus, et pealkirjaks saanuks „Abordist ja spordist“. See oleks paraku naeruväärselt ja naeruvääristavalt kõlanud, riim ja puha. Kuigi just neist kahest teemast tahan täna kirjutada. 

Kolmandaks. Postitus iseenesest võib Eesti lugejais hämmeldust tekitada, sest niipalju kui tean, pole kõnekstulev teie juures kaugeltki niivõrd päevakohane, kirgi küttev, ühiskonda lõhestav teema nagu meil siin USAs. Niisiis, kirjutan omaenda mätta otsast. Ning ei, ma ei tee sääsest elavanti. Pole kahtlustki, et see, mis Eestis (ja mujal Euroopas) siiani ehk üksnes sääsk, on meil siin juba mõnda aega suurem kui elusuurune elevant. 

Neljandaks. Olen teadlik, et mõned väljaanded, mille artiklitele lingin, on nn. konservatiivsed, parempoolsed. Miks ma, üldjuhul poliitikaspektri vasakusse serva hoidev, neile viitan? Põhjus väga lihtne. Postituses käsitletavas kalduvad mu vaated pigem paremale, võtke heaks või pange pahaks.  

Viiendaks. Teen sedakorda kommentaariumis erandi, lõdvendan iseenda poolt paika pandud diktaatorlikke reegleid. Mind tõesti väga huvitavad 5500 lugejate mõtted sel teemal, mistap olen muuhulgas valmistunud ka selleks, et kommentaarid põrkuvad minu vaadete ning väljaütlemistega. Samas loodan, et te, nagu minagi, tulete ja väljendate omaenda seisukohti, selmet püüda mind või kedagi teist ümber veenda. Mu meelest pole antud teemadel „õiget“ ja „valet“ vaatenurka. Sest keegi meist ei oma piisavalt ajalist perspektiivi hindamaks, kas hetkel toimuv on inimkonna üldise arengu ja hüveolu seisukohast hea, halb, või hoopistükkis tähtsusetu. Lõplik tõde, kui säärane üleüldse olemas on, selgub ehk alles aastate pärast, kui üldse. 

Kuuendaks. Olge kenad, ärge otsige postitusest erapooletust. Mu väljaütlemised ei pretendeeri tõekuulutamisele ega teaduslikule analüüsile. Allpool väljendan, mida mina naiseks sündinuna ja naisena elanuna arvan ja tunnen. Püüan seda teha igaühe suhtes lugupidavalt. 

Seitsmendaks. Kaasa rääkima ootan eelkõige naisi. Nii neid, kes naisena sündinud, kui neid, kes end naiseks peavad. Mitte, et ma mehena sündinutele, end mehena või sootuna identifitseerivatele inimestele liiga tahaks teha, kuid ma ei arva, eelnimetatud oleksid pädevad vestlema teemal „mida naised tunnevad, kui sõna „naine“ tabuks muutub“. Või oleksid pädevad nõu andma, mismoodi naisena sündinud ja naisena sportijad peaksid käituma, olles sunnitud riietusruumi jagama mehe väliseid sootunnuseid omava trans-naisega. Nagu postituse pealkirigi ütleb: naisena naistest, naistele.

------------

Abort

Kui samasooliste abielu Eestis mõned aastad tagasi diskussiooni tekitas, kirjutasin sel teemal vähemasti ühe postituse ja avaldasin arvamust mitmetes kommentaariumites. Kuulutades valju häälega ning veendunult, et need, kes seadusloome sellesuunalistele arengutele vastu seisavad, teevad seda kitsarinnalisusest. Sellele kirjutan kindla käega alla ka täna. Mu arvamus on, et samasooliste ühenduse ametlikuks tunnistamine ei ohusta vähimalgi moel vastassooliste kooselu, nn. uued tuuled ei võta traditsiooniliselt (mees + naine) abielult pisimatki tükki küljest.

Paraku, viimase paaril aastal USAs toimuvad arengud on teist sorti. Ühtedele antakse, teistelt võetakse. Ja need, kellelt praegu võetakse, on justnimelt naised. Ei hakka siinkohal pikemalt Ühendriikide abordiõiguste teemal peatuma, ilmselt teatakse ka Eestis, et 2022. aasta suvel kärbiti neid õigusi oluliselt, ning amputeerimine üha jätkub. See on tänasel päeval siinse naisõigusluse ülioluline, tulikuum tahk, rääkida tahan praegu aga teisest. Sellest, et kõikehõlmavas vähemuste kaasamise tuhinas tallatakse naisena sündinud indiviidid (taas) jalge alla. Küsimuse „kas naistel on õigus oma keha üle otsustada?“ on kõrvale tõuganud diskussioon „kes on naine?“. Vähe sellest, et arvukad Ühendriikide valitsusasutused väldivad oma ametlikes veebikanalites sõnu woman/women – sama teeb ka abordiõiguste eest peetava võitluse lipulaev Planned Parenthood. 

Ma aplodeerin püsti seistes tõsiasjale, et seksuaalvähemused on õigusi üha juurde saamas, ja et sooidentiteet ei ole enam kivisse raiutud. Vabadus, valikud, võimalused - mis võiks olla suurepärasem. Aga ma hakkan vastu, kui kellelegi vabaduse andmiseks minu omast tükke raiutakse. Kui mu riigi ametiasutused mind enam naiseks ei nimeta, vaid emakaga inimesteks. Sest keegi teine arvab, et see rikub tema õigusi, kui mina soovin, et mu kohta „woman“ öeldakse. 

American feminism has turned its back on women: The fight for sex-based rights has been sacrificed to gender ideology. The right to abortion is specifically about who has control over women’s bodies. How, though, can this be discussed, let alone defended, when too many liberal US politicians and liberal media sites can’t even bring themselves to say the word “woman”, even when covering this issue? “Birthing bodies have the right to freedom,” Representative Francesca Hong, a US Democrat, tweeted, apparently unaware that the bodies being fought over here don’t want to give birth — that’s the point of abortion. Hong made sure to put her pronouns in her Twitter bio, but not the word “woman” in her tweet. The American Civil Liberties Union similarly couldn’t say the dreaded W word in its thoughts on the matter. 

A Vanishing Word in Abortion Debate: Women: ACLU, whose advocacy on reproductive rights is of more than a half-century vintage, recently tweeted its alarm about the precarious state of legal abortion: “Abortion bans disproportionately harm: Black Indigenous and other people of color. The L.G.B.T.Q. community. Immigrants. Young people. Those working to make ends meet. People with disabilities. Protecting abortion access is an urgent matter of racial and economic justice.” This tweet encompassed so much and so many and yet neglected to mention a relevant demographic: women. 

We Must Resist The Trend Turning ‘Women’ Into ‘Bodies With Vaginas’; There’s a new addition to the list of words you can no longer say: woman. Because 0.6 percent of the adult population is transgender, the word must be banished outright for the sake of inclusivity. And it’s not just activist Twitter users or gender studies professors who are taking note. Suddenly, our institutions have scrapped the word “woman” altogether. The words they’re replacing “woman” with leave a lot to be desired. The list of new lingo goes on and on… menstruators, birthing persons, uterus-owners, vulva-havers, or, worst of all, non-males. What’s more dehumanizing than being reduced to a single aspect of your anatomy? Public health officials have hopped on the bandwagon: the CDC’s guidance on COVID-19 vaccination refers to “pregnant people.” And it goes all the way to the top of our government: the White House’s 2022 budget referred to mothers as “birthing people.” Inclusivity doesn’t demand erasure—and womankind should not be expected to stand silent as their bodies and identities are woke-spoke out of existence.

------------

Sport

Mäletate, meil oli blogides mõni aasta tagasi juttu kooliaja kehalise kasvatuse tundidest saadud haavadest (ülekantud tähenduses) ning neist jäänud armidest. Muuhulgas ka spordipedagoogide poolt jäetud armidest, kergema- või raskemakujulistest, vähem või rohkem varjatud emotsionaalsetest ja füüsilistest ahistamistest, või menstruatsiooni ajal lühikeste spordipükste kandmisest, sest näiteks minu koolipäevade hügieenitarvikud olid enam-vähem peapadjapaksused, samal ajal kui nende vereimamisvõime jättis sügavalt soovida.

Tänu #metoo’le on (läänemaailma) tüdrukud tänasel päeval loodetavasti julgemad kabistavate kehkaõpside vastu välja astuma, ja kindlapeale on neil kasutada tükk maad toimivamad, vähem silmatorkavad kuuverekogumisvahendid. Aga see ei tähenda, et nemadki armivabaks jääksid. Tänasel päeval peab Ühendriikide kooli- või kolledzhitüdruk arvestama sellega, et temaga samas riietusruumis võtab end paljaks või samas tualettruumis viibib inimene, kel on peenis ja munandid. Teisisõnu poiss, kes ütleb/tunneb/mõtleb, et ta on tüdruk. Ning kui (sünnilt)tüdruk või ta vanemad õpetajatele-treeneritele mainima juhtuvad, et säärane korraldus tekitab neis ebamugavust ja vastuseisu, saavad nad paljudel juhtudel koolilt/trennilt/spordimeeskonnalt soovituse või lausa käsu oma tunded maha suruda ning selle asemel hoopiski end tüdrukuna tundva poisi tunnetega arvestada. „We have to be inclusive.“ Sõnaga, tüdrukult on võetud õigus kehalisele privaatsusele, ja seesama äravõetud õigus kenasti kandikul ulatatud (sünnilt)poisile, kes ei taha end poiste riietusruumis paljaks võtta. Kui te minult küsite, siis eelkirjeldatu on kõike muud kaasav, kõike kui muud kui „inclusive“. Sünnilt tüdruk jäeti ju kaasamata, ei? 

Ei hakka siinkohal end muude võimalike soolist identiteeti puudutavate konfliktsituatsioonide kirjeldamise võrku mässima, rääkima näiteks non-binary noortest, kes nõuavad õigust mistahes riietusruumi/WC kasutada. Põhjus: nad ei identifitseeri end mees- või naissoost olenditena, vaid lihtsalt inimestena. Sootutena. Mis, olgu veelkord rõhutatud, on minu jaoks absoluutselt, sajaprotsendiliselt OK. Mis aga pole OK, on nõudmine, et non-binary inimese heaolu huvides peavad kõik ülejäänud tüdrukud ja poisid oma privaatsussoovid maha suruma. Peavad „inclusive“ olema, muidu on kuri karjas.

Ja siis on muidugi veel profisport. Taas arvukate (praeguseks tõenäoliselt juba arvutute) näidetega sellest, kuidas trans-naised füüsilist pingutust nõudvatel aladel pjedestaali kõrgeimaile astmeile tõusevad, jättes sünnilt naised võitjaile sõna otseses mõttes alt üles vaatama. Lepime kokku, et ei hakka siinkohal rääkima sellest, et ka naisssoo lõikes on indiviidide hormoonitasemed erinevad. Mõtteharjutusena on kümned või isegi sajad erinevad hormoonikategooriad võistluste puhul ju tegelikult väga tore, kuid lähtugem siiski reaalsusest. Pealegi, sünnilt naiste sünnipäraselt erinevad hormoonitasemed (ja/või kromosoomikõrvalekalded) ei ole selle postituse point. Point on, et naine, kes  elukutseks valinud soopõhise spordi, kes tippu jõudmise nimel aastaid treeninud, peab võistlema näiteks inimesega, kes on 19 esimest eluaastat mehena elanud ning kelle keha omab tänu kasvuaja hormoonidele kõikvõimalikke füüsilisi eeliseid naisekeha ees. Need eelised võisid naiseks transformeerumise käigus küll mõnel määral kaduda, kuid mitte täielikult. Mis te arvate, mida tunneb naiste ujumisvõistlustel hõbemedaliga autasustaud noor naine, kui kuld riputatakse kaela inimesele, kes omab meesterahva esmaseid väliseid sugutunnuseid? Naisõiguslased, kus te olete??

Without National Collegiate Athletic Association Action, the Effects of Lia Thomas Case Are Akin to Doping

Lia Thomas has received the full developmental benefits of testosterone combined with strenuous training to develop the full strength of an adult male swimmer. Thomas’s female competitors have not had the advantage of 10 years of testosterone enabled development. So yes, Thomas received the benefits of a hormone not available to any other female swimmer. Inclusion for Thomas is necessary – in some form. However, allowing her to register times against athletes who are at an undeniable disadvantage would not be acceptable.

Teammates say they are uncomfortable changing in locker room with trans UPenn swimmer Lia Thomas

A member of the University of Pennsylvania women’s swim team said some team members are uncomfortable changing in the locker room with transgender swimmer Lia Thomas. Thomas, 22, who spent the previous three years swimming with the men’s team before she began transitioning to a woman, has created an uneasy environment in the locker room, as she still retains her biologically male genitalia — which are sometimes exposed. Team members have spoken to the team’s coaches about possibly getting Thomas to change elsewhere from the rest of the team, but those discussions haven’t gone anywhere. “Multiple swimmers have raised it, multiple different times. But we were basically told that we could not ostracize Lia by not having her in the locker room and that there’s nothing we can do about it, that we basically have to roll over and accept it, or we cannot use our own locker room.”

Women's cycling champion quits after loss to trans rider

A former women’s cycling champion Hannah Arensman has quit the sport after losing to a transgender rider — a decision followed just days later by another trans cyclist declaring she felt like a “superhero” for her women’s race win in New York. “I have decided to end my cycling career,” Arensman said. “It has become increasingly discouraging to train as hard as I do only to have to lose to a man with the unfair advantage of an androgenized body that intrinsically gives him an obvious advantage over me, no matter how hard I train. I feel for young girls learning to compete and who are growing up in a day when they no longer have a fair chance at being the new record holders and champions in cycling. I have felt deeply angered, disappointed, overlooked, and humiliated that the rule makers of women’s sports do not feel it is necessary to protect women’s sports to ensure fair competition for women anymore.”

------------

Lõpetuseks

Äkki see kõik on siiski millekski hea? See, mis praegu USAs toimub? Soopiirid hägustuvad, üksiti muutub ka sõnakasutus... Olen juba ammuaega omaette mõelnud, et ühiskonna avatumaks muutumine geisuhete osas seostub ehk miskitmoodi planeedi ülerahvastatusega. Samasooliste partnerite puhul on paarissuhte positiivne pool ju täies mahus olemas – liigikaaslase lähedus, nii füüsiline kui vaimne, kuid ära jääb inimeste juurdetootmine (vähemasti teoorias, kuigi ka paljud geipaarid otsustavad järeltulija(id) saada). Vast on ka käesoleval soomuutmise, soosalgamise, soosegasuse ajastul mingi kaugem, inimkonna eksistentsi seisukohast oluline eesmärk, mida mina oma isikliku pisikese mätta otsast näha ei oska? 

April 11/2023                                                                           Image: Internet

“I would rather be a bad feminist than no feminist at all.” ― Roxane Gay, Bad Feminist

Päevapealt

 

Teen aeg-ajalt oma söömisharjumustes korrektiive. Põhiliselt seetõttu, et menüüd mitmekesistada. Sest kui ma mingit toiduainet või rooga fännama hakkan, satun sellest mõneks ajaks suisa sõltuvusse.  Praegu näiteks on päevakorral rohelise oa ja porgandi hautis veisehakklihaga ja (jämeda riiviga) riivitud parmesaniga. Valmistatud värskest ja tervislikust kraamist muidugi, ei mingeid purgiube või tundmatu päritoluga hakkliha. Niivõrd maitsev, et olen seda valmis sööma igaks söögikorraks. Kokkan suure pajatäie, ja siis mitu päeva lihtsalt soojendan väikestes kogustes üles, kui kõht tühjaks läheb. (Kõrvalepõige: meil Pauliga on üsna erinevad menüüd, eelkõige muidugi minu muna-allergia tõttu, kuid ka muudel põhjustel: kehakaal, maitse-eelistused jm.)

Ühesõnaga. Kuna ma säärastesse ühekülgse toitumise lõksudesse kipun langema, tundub mõistlik end aeg-ajalt kõrvalt vaadata, väikest auditit läbi viia. Oman üsna kindlat usku, et inimene on see, mida ta sööb. Teisisõnu: kehatüübile, elustiilile, kliimale vastav „kütus“ on üleüldise kehalise ja vaimse heaolu seisukohast tähtis. (Võeh, see lause kõlab nii ametlikult.) No ja ühel päeval siin avastasin kehakütuse järjekordse ülevaatuse käigus, et kuigi magusat tarbin ülivähe, peitub mu menüüs siiski üsna palju suhkrut. Kasvõi näiteks marinarakastmes, mida tihtipeale poest ostan, kui laiskus ei võimalda ise keeta. Või kohvimagustajas, milleks minu jaoks on juba aastaid olnud agaavisiirup. Mingi pealiskaudne teave mingist ammuloetud udusest allikast on mind hoidnud arvamusel, et agaavisiirup on valge suhkruga või kunstlike magustajatega võrreldes üübertervislik ja öko ja mis kõik veel. Võta näpust. Paul siin ükspäev rebis katte mu silme eest, saates paar agaavisiirupi-teemalist linki – ja mis ma näen. Agaavisiirupil on küll madalam glükeemiline indeks kui valgel suhkrul, aga sisaldab see-eest tunduvalt rohkem fruktoosi, mis, juhul kui teda ei tarbita näiteks toore puuvilja kujul, on mitmete tervisehädade allikas. Selge pilt - agaavisiirupiga tuleb hüvasti jätta. Aga... aga... aga ma olen ju eluaeg üksnes magustatud kohvi pruukinud! Mis siis nüüd saab? Pruun suhkur? Mesi? Ei, mesi kohvi sisse ei kõlba, liig tugeva maitsega. Kiire arupidamise tulemusena otsustasin, et sellestsamast päevast alates, ilma üleminekuperioodita, heidan mistahes kohvimagustajad üle parda. Päevapealt. Paugupealt. Cold turkey, nagu meil siinpool vett selle kohta öeldakse. Nüüd joongi mõnuga mõru kohvi. Kohvikoorega. Magustajat taga ei nuta, kohe üldse mitte. Tunnistan siiski, et igahommikune esimene kohvilonks on siiani mõningane shokk, samas teine lonks juba täitsa OK. (Kui kellelgi on agaavisiirupi kohta faktidel põhinevat teavet, mis siinkirjutatu ümber lükkab, andke julgesti teada.)

„Külm kalkun“ on mulle ennegi sobinud. Ei mäleta, kas olen sellest kirjutanud, aga Las Cruceses elades tekkis mul kevadeti allergia mingi kohaliku õielise vastu. No ikka sihuke allergia, et silmad vees ja nina kinni, ja muud kaasuvad kellad-viled. Afrin avitas esialgu kenasti. Kuid kuna õitsemine muudkui kestis ja kestis, pruukisin ninapihustit ilmselgelt liig pika perioodi jooksul, tulemuseks rebound congestion. (Ei julge tõlkida, teadjail paluks lahkesti pakkuda eestikeelset vastet.) Ja see, kulla sõbrad, oli jube. Kümme korda jubedam kui allergianähud. Õhk ei käinud ninast enam üldse läbi, magada ei saanud... Googeldasin, avastamaks, et mul tuleb oma armsast Afrinist loobuda. Ja et ma pole kaugeltki ainuke, kes ninasprei lõksu langenud, olemas lausa tugigrupid ja foorumid Afrini-sõltlastele, ja et paljud varjavad oma sõltuvust lähedaste eest, käivad salaja nurgatagustes pihustamas... Ühesõnaga, märksõnaks sõltuvus. Muide, hädaline võib arstil paluda medikamentoosseid abivahendeid välja kirjutada, aitamaks Afrini-sõltuvusest tasapisi, suhteliselt valutult vabaneda. 

Olgu öeldud, et mina „karke“ ei kasutanud. Läksin taas tollesama külma kalkuni teed, lõpetasin Afrini pruukimise päevapealt. Järgnes paar päeva täielikku põrgut. Ma ei saanud õieti süüagi, sest söömiseks tuleb ju suu sulgeda, aga nina kaudu ei sisenenud ega väljunud ükski õhumolekul. Ninasõõrmed olnuks justkui kinni tsementeeritud. Ööd olid veel hullemad kui päevad, tukastasin istuliasendis, ahmides hapnikku kui kala kuival. Kusjuures see ei olnud võrreldav nö. tavalise nohu nina-kinni-staadiumiga, vaid midagi hoopis kannatusterohkemat. Õnneks mõne aja möödudes hakkas õhk õige õrnalt jälle läbi käima, iga päevaga aina rohkem, ja tänaseks on sellest õudsest episoodist jäänud vaid ammune, kuhtuv mälestus. 

Jaa, näe, cold turkey tundub mu olemusega sobivat. Ma pole enam-vähem eluaeg pikalt hoogu võtnud, et mingit muutust läbi viia, säärast, mille vajalikkuses antud hetkel kindel olen. Ainuke, mis takkajärgi imestama paneb, on tõsiasi, et oma esimese, kauakestnud kooselu lõpetamist 10 (loe: kümme) aastat edasi lükkasin. Kus too külm kalkun siis oli? Mul oleks teda iseenese hüveolu jaoks hädasti tarvis läinud. 

Kuidas teil mitmesuguste mahajätmistega lood on? 

April 04/2023                                                                                Image: Internet

“I’ve been through more cold turkeys than there are freezers.” ― Keith Richards, Life