Veel Malkovich'ist

 


1986. aasta suvel tuli mul (ja exil) valida, kas osta punast värvi Lada’09 või kaks piletit grupireisile Budapesti, Queeni kontserdile. Mõlema nimetet kulutuse jaoks finantse ei jagunud. Sai otsustatud esimese kasuks. Tänaseni kahetsen kibedasti. Viis aastat hiljem polnud Freddie't enam elavate kirjas, ning mul jäigi tema laval nägemise elamus saamata. Punane Lada mulle kustumatut elamust ei jätnud. 

-----

Nonii, kulla sõbrad. Hakatuseks toon ausalt välja põhjuse, miks käsilolev postitus sündis. Sest osa eelmise postituse kommentaariumist tekitas mus meelepaha. Ja kuna see tänaseks pole täielikult üle läinud, tahan seda väljendada. Olgu rõhutatud, et sarnast meelepaha, mida ka ise teiste inimeste blogisabades põhjustanud olen. Ma ei hakka ütlemagi “ilmselt olen”, sest tean, et olen. Mistap mul on põhjust kogu asja õppetunnina võtta, aga saagu ka kirja pandud, jääb ehk paremini meelde. 

Eelmine postitus rääkis sellest, kui väga ma John Malkovich'i laval näha tahaks. Möönan, ehk oleksin võinud naljatooni “miks keegi teine sellest sündmusest ei hõiska” kasutamata jätta, sõnaselgemalt väljenduda, et tegemist minu personaalse unistusega. Teinekord olen targem. Aga point pole selles. Point on, et minu isiklikus veebipäevikus avaldatud emotsionaalsetele hüüatustele “ma tahan teda laval näitlemas näha, maksu mis maksab” ja “miks nad selle koroona-kolliga kontserditeadaandes hirmutavad” sain vastuseks “mina Malkovich'i nägemise eest küll hingehinda ei maksaks “ ja “koroonakolliga hirmutamine on OK, mina küll ei ärritu.” Inimesed, miks me nii teeme? ( Veelkord: ka mina olen nii teinud, ja mitte üks ega kümme korda, vaid kardetavasti palju rohkem.) Olgu, ma saan vastuvaidlemise tagamaadest aru, kui juhtume lugema midagi, mis laia lauaga lööb, üldistab, no näiteks “naised tahavad… ” või “inimestele meeldib…”. Või mida iganes muud, stiilis “minul on nii, ja teistel on ka, ja kel pole, on imelik või lollakas.” Sel puhul mõistan kirjapandule reageerimist, kuna kirjutaja on iseenda kogemuste/arusaamiste/jne põhjal ka kõik ülejäänud kodanikud meelevaldselt ära sildistanud, kaasa arvatud blogilugejad, ning lugeja teisitiarvav või vastuvaidlev kommentaar on mu meelest (vähemasti mõneti) õigustet. 

Aga kui ma kirjutan näiteks midagi sellist nagu “plaanin kõhu kõrvalt kokku hoida ja pataka raha hakkama panna, et Egiptusesse sõita, oma silmaga püramiide näha” ning selle peale tuleb kommentaar “mina küll hingehinda ei maksaks, et korraks keset kõrbe asuvale kivihunnikutele pilku peale heita” siis… jah, miks me sedasi reageerime? Jumal hoidku, las inimene läheb ja vaatab hunnikut kive, kalli raha ees, miks me peame tema pinnal, tema veebikodus ta kivihunniku-vaatamise plaani pisendama, kuulutades, et meie meelest on see aja- ja raharaisk? (Kõrvalepõige: ma olen lausa mitu päeva keset tühermaad asuvat kivihunnikut vaadanud, tõsi, vähese raha eest ja kohalikku.) 

Või kui inimene kirjutab, et tal on ühest või teisest asjast või asjaolust kõrini, miks me peame osutama, et näe minul küll pole, või kui ongi, siis mina olen mõistlik ja kannatan ära? Kui oleks kirjas, et kõigil või enamusel on kõrini, oleks teine asi. Muidugi siis lähed ja ütled, et oot, pea hoogu, räägi enda eest, minul on hoopis teistmoodi. Aga kui väljendatakse ainuisiklist arvamust, eelistust, unistust, mida iganes – miks  me (veelkord, kaasa arvatud mina) tunneme vastupandamatut vajadust minna ja suu püsti kuulutada, et minu arvamus, eelistus, unistus on teistsugune? Ja kui siis arvaja/eelistaja/unistaja me kommile vastab ja selgitab, et kõik OK, inimesed ongi erinevad, ei jäta me ikka veel järele, kuigi saame aru, et kirjutaja on millestki vaimustet, või vastupidi, millegi üle nördinud. Ei, kus sa sellega - pressime enda vaatenurga kasvõi praost sisse. Ja ma ei räägi siin asisest mõttevahetusest, arutelust mingil üldhuvitaval teemal. Ma räägin olukordadest, kus näiteks mina olen öelnud, et mulle isiklikult meeldib punane värv, ja kommentaator tuleb ja teatab, et talle meeldib hoopis sinine. No väga tore siis ju. Inimesed ongi erinevad. Aga miks me (sajandat korda: ka mina!) seda endale igapäevaselt ei teadvusta, et on erinevad? Ikka ja jälle läheme punasearmastajate blogisabadesse oma sinisega lehvitama? Isegi puhkudel, kui on sõnaselgelt välja öeldud, et kirjutajale meeldib punane, mingeid eeldusi või üldistusi pole mängu toodud, et ka teistele võiks või peaks just nimelt see värv meeldima? (Jällegi, tahan siinkohal viimse tilgani enesekriitiline olla, ja takkajärgi tark – Malkovich'i postituses poleks vist pidanud “miks kõik ei vaimustu” nalja tegema, kuna inimestel pole ühtmoodi huumorisooned.)

Igatahes, mina nüüd küll üritan seda tunnet, mis eelmise postituse kommentaarium mus tekitas, endas sedavõrra alles hoida, et see takistaks mind ennast edaspidi teiste blogisabades sarnaseid võnkeid edastamast.

March 29/2023

“Everyone has a sense of humor. If you don't laugh at jokes, you probably laugh at opinions.” ― Criss Jami, Killosophy

38 comments:

  1. … ja et juba ütlemiseks läks. See kommentar on persionaalselt sulle, TT, juhuks kui satud lugema.
    Oma kommentaariga mu eelmise postituse all (“googeldasin kesse Malkovitsh on - tuleb välja Ameerika näitleja. Nojah, mõni ime et ei tea kui telekat ei vaata”) demonstreerid sa täielikku ükskõiksust ja teadmatust teemadel, mis mind huvitavad. Mis on 200% OK ja täiesti mõistetav.
    Mind näiteks ei huvita arvutimängu-kirjutised sinu blogis (küll aga loen alati rõõmuga su matkajutte näiteks), kuid ma ei tule selle pealegi, et teemadel, milles ma täielik võhik olen, jätta kommentaare stiilis “mõni ime, et ma ei oska hinnata, mitu vaenlast sa virtuaalses lahingus surnuks tulistad, mina säärasel moel oma aega ei veeda”. Mida selline kommentaar sulle annaks? Samamoodi nagu mulle ei anna mitte midagi sinu “Ameerika näitleja, telekas etc” kommentaar. Minu huvide sekka kuuluvad muuhulgas teater ja kino, sinu omade sekka muuhulgas arvutimängud. Aga mu meelest oleks kena, kui me ei käiks teineteisele nina alla hõõrumas, et teise huvid meid ükskõikseks jätavad.

    ReplyDelete
  2. Mina vabandan enda kommentaaride pärast. Ja huumorisoonele oli ka keegi peale astunud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, midaiganes - kuigi ma selle postitusega vabandusi ei õngitsenud. Aga sellegipoolest on mul su kommentaari üle hea meel. Sõbrad edasi!

      Delete
  3. Ma ka olen raudselt nii käitunud, eriti mittevirtuaalses ilmas. Kuid siin jäävad paljud kommentaarid minust just Sinu kirjeldatud 'miks me nii teeme' pärast kirjutamata. Sest siin on aeg aeglasem, kirjutades jõuan ise kirjutatule järele ja kui ka kommentaar valmis saab, jääb see saatmata. Parimal juhul ei jõua kirjutama hakatagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, just, minagi olen hea hulga kommentaare saatmata (või üleüldse kirjutamata) jätnud. Jumal tänatud :) Takkajärgi tarkusena: neid saatmata komme võinuks rohkemgi olla.

      Delete
    2. Sama siin, neid kommentaare, millel send nupp jääb vajutamata või üldse kirjutamata on õnneks ikka olnud piisavalt. See, et seekord filtrit peal ei olnud ja ennast isegi korrektselt väljendada ei suutnud, minu viga. Aga mis tehtud, see tehtud ja tuleb edasi elada ning edaspidi veel hoolikam olla.

      Delete
  4. Mina kirjutasin eelmisele teemale esimese kommentaari ja tõin "Puuvillaväljadest" vaikimise põhjuseks ulmehinnaga piletid. Vabandust.
    Mu oma teatrisõprade seas on tegelikult teine põhjus veel, oleksin pidanud sellest kohe kirjutama või ka ainult sellest. Eestis teatakse Dapkunaitet Vene filmidest ja lavastustest. Muidugi on teada, et ta elab Londonis ja ei ole venemeelne, kuid tekitab võõristust. Lihtsalt aeg on selline.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Evelin, sinu kommentaar oli minu silmis täiesti õigustatud ia informatiivne, ei tekitanud mus vähimatki võõristust. Krõbe hind piletitel - vägagi valiidne põhjus ju, et saalipääs ostmata jätta. See, et mina kõhu kõrvalt kokku hoiaks Malkovichi nimel, et tähenda, et keegi teine peaks seda tegema.

      Su Dapkunaite märkus on huvitav, silmiavav. Ma ausalt öelda poleks selle peale ise tulnudki, kuid sellestki põhjusest etendust vältida saan aru.

      Delete
    2. mõtlesin, et mul pole küll 140-rahast väljaminekut ühe konkreetse ürituse peale kunagi läinud, aga teisalt olen rõõmsalt maksnud ütleme 100 raha hispaania barokktantsu kursuse eest kohas, kuhu minekuks ja kus ööbimiseks kulub veel omakorda raha (nt panin korra 900 eurot magama, et teha kahenädalane Kesk-Euroopa reis, sh nädalane tantsukursus), nii et ega ei saa isegi hinna krõbeduse üle kobiseda.

      Delete
    3. mis vene keelt ja teatrit jne puudutab, siis märkasin Ameerikas ka ise, et seal elavate eestlaste jaoks pole praegu vene keelel sellist tõukejõudu, nagu tal Ida-Euroopas hetkel on.

      Delete
    4. Notsule - rahakulutamise kohta – no vot seda minagi, et see ju niivõrd individuaalne, mille eest keegi on nõus raha välja käima, või ohvreid tooma, püksirihma pingutama. Mina näiteks kulutasin korraliku summa mitte üks, vaid mitu korda, et Eestist teise Euroopa otsa sõita, vaatama, kuidas penid kuulekuses, jäljeajamises, kaitsetöös võistlevad. Sest koerakoolitus oli mu huvi, mu arm ja mu hobi. Nagu sinu jaoks on keskaegsed tantsud. Või kellegi teise-kolmanda jaoks mäesuusatamine või mägironimine või allveekabe või mis iganes. Mõni võib-olla maksaks hiigelsumma ka selle eest, et silmast silma mõnda mitte millegi poolest andekat, aga lihtsalt kuulsat inimest näha, no Kim Kardashiani näiteks. Kui see on tema unistus ja soov, so what? Las ta maksab ja vaatab! See, asi MEILE mõttetu ja naeruväärne tundub, ei tähenda, et tema jaoks peaks säherdune olema.

      Jäin mõtlema, millise konkreetse ürituse eest mina olen suurima summa maksnud. Meelde ei tule. Ehk hiljem tuleb. Aga seda võin näitena öelda, et Burning Man’i piletid (üritus toimub Nevada kõrbes, kestab nädala) maksavad 600-700 dollari ümber per nase, pluss sõidukipassid jne, ja kohale tuleb sõita, ja söök-jook jne – ühesõnaga, oleksin nõus maksma. Jutuks on mitu korda olnud, aga logistika pole sobinud. Või ausam oleks vist tunnistada, et pole prioriteediredeli ülemistel pulkadel. Kui oleks, küll logistikagi sobima saaks.

      Aga Venemaa on jah meist siin füüsiliselt kaugemal kui teist seal Eestis, eks sellest ka erinevus reaktsioonide teravuses.

      Delete
    5. väike õiendus - pigem renessanss ja barokk kui keskaeg, sest keskaja tantsu kohta on meieni jõudnud umbes sama vähe infot kui antiiktantsu kohta ja ma olen allikanohik.

      Delete
    6. ja teiseks vaatan, et ma olen ikka paras rott, sest kirjeldatud 900-eurosel Kesk-Euroopa retkel oli mul selle 900 sees ka söök, sõitmine ja majutus, ja ikka oli tunne, et kus ma nüüd alles laristan.

      Delete
    7. notsu, jah, võtan omaks, lõin tantsuteemat laia lauaga. Renessanss ja barokk, jätan meelde.
      Aga 900 eurot kogu kirjeldet komplekti eest on tõesti vägagi tagasihoidlik hind.

      Delete
    8. teisalt oleneb keskaja piiritlemisest ka, mõnes piirkonnas saab uusajast varem rääkida kui mujal jne. a esimesed Lääne tantsuõpikud ilmusid Itaalias, kus juba ammu oli otsustatud, et meil siin on nüüd renessanss, kus antiik elule ärkab, lihtsalt vahepeal oli mingi mõttetu "vaheaeg" (keskaeg), kus midagi ei toimunud. Arusaadavalt oli burgundlastel, prantslastel või inglastel teistsugune vaade, aga kui ka neid arvesse võtta, tuleb tunne, et seal on "keskaeg" üldse sisutu termin, sest need kultuurid itaalastest keskajaks sõimatud perioodil õieti võrsusidki - nemad võiks öelda hoopis "sünniaeg" vms ja seal võiks isegi uusaegsest allakäigust rääkida. a see kõik läheb juba liiga detailseks kätte ära, et jään vagusi.

      900 on ehk reisidel käiva inimese seisukohalt tagasihoidlik ja tuttavad kommenteerisid samamoodi, aga mul oleks see toona tavalises koduelus olnud rohkem kui kuu aja elamise raha.

      Delete
    9. Jah, "keskaeg" on asjatundmatule väga mugav kasutada. Minu taustaga (kunstiajalugu) võiks ja peaks täpsemini väljenduma. Verbaalne laiskus, mis muud.

      Delete
    10. mind huvitaks tglt, miks just "keskaeg" selleks universaalseks minevikutähistajaks saanud on.

      Delete
    11. Hmm.. raske öelda. Äkki peaks (alg)koolihariduse suunas vaatama?

      Delete
    12. seal oli küll justkui rohkem aegu - vanaaeg, keskaeg, uusaeg ja uusim aeg.

      Delete
  5. Need kommentaarid, mis sa välja tõid, on ju küll viisakad. Päriselus ütleks eestlane, et "misasja, LOLLAKAS oled vä".

    ReplyDelete
    Replies
    1. :)
      Viisakad jah, aga pealekäivad. No kui viisakad kah poleks olnud, vaid sõnu nagu "lollakas" sisaldanud, ma oleks säärased kommid silmapilk ära kustutanud üleüldse, ja autorid blokkinud. Minu blogisabas säärased sõnavõtud üles ei jää :)

      Delete
  6. Jah ma tean :)
    Kül on hea, et ma ei kommenteerinud ( katsun seda üldse vähem teha), ei pea vabandama :) :)
    Pärast üht sellist juhtumit, kirjutasin enda blogi biosse: "Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk."
    ja iga kord, kui tuju nulli läheb, loen selle endale ette ja naeratan. Ma tahangi üldistada ja kirjutada oma konkreetse hetke emotsioone. Sry.
    Nii et, mis ma ikka lohutan, sa ise tead seda samuti, kõik läheb mööda :) Peaasi, et me ei tekitaks enestsensuuri :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, ah, NII kena sinust, et säärase kommentaari jätsid, Indigoaalane!! Ma armastan sind! Jah, muidugi läheb mööda.

      Aga mõningane enesetsensuur on mul paraku juba tekkinud. Sellegi postituse juures kaalusin tükk aega, kas üleüldse avaldada. Lõpuks jõudsin järeldusele, et pekki, see on MINU blogi, miks ma ei või öelda, mis ma asjast arvan. Üksiti ka taas kord rõhutades, et lugejatel paluks mu problemaatilisi isikuomadusi arvesse võtta - ma ei kannata, kui mu kallal jauratakse ja/või mulle vastu vaieldakse. No olen sihuke juurikas, mis teha, võtke heaks või pange pahaks.
      Nii, nagu me päriselus erinevatele inimestele erinevalt läheneme, arvestades nende isikuomadusi, nii võiks käituda ka blogimaailmas. (NB! Mitte, et ma ise poleks tolle soovituse vastu korduvalt eksinud.)

      Delete
    2. Täiendus lausele "ma ei kannata, kui mu kallal jauratakse ja/või mulle vastu vaieldakse." Tähendab, kui ma näiteks kirjutan, et planeet Maa on lame ja seisab kolme elevandi peal, siis otse loomulikult võib tulla minuga vaidlema. Sest ma kirjutan ju sula valet.
      AGA kui ma kirjutan, et MULLE MEELDIB punane värv, siis on targem mitte tulla mu kommentaariumisse jutuga "aga mulle meeldib sinine, on alati meeldinud, nii ilus värv, vaata, taevas on ka sinine, oled sa ikka kindel, et sulle punane meeldib? Sest mulle meeldib hoopis sinine ja ma võtsin näe ekstra paar minutit oma elust, et tulla siia seda ütlema, kuna lugesin, et sina armastad punast."

      Delete
  7. Ma arvan, et meile MEELDIB vastanduda. MINA ei ole selline. MINULE ei meeldi punane värv, Malkovitš, Queen, homod, lapsed, kassid, naistekirjandus, meestekirjandus, nipsasjandus, logelemine, ületöötamine, iluaiandus, käsitöö, sport, lauamängud, veeganlus, lihasöömine, veel see ja teine ja kolmas.

    Aga päriselus me ei saa nii vabalt vastanduda. Ma ei lähe oma sõbrale ütlema, et tema lemmik-kirjanik on minu arust lame või mina küll blondiini ei võtaks. Nii et me siis kasutame internetist antud võimalusi. Kes leebemalt, kas söakamalt.

    Mina ise aina rohkem söön omaenda kommentaare. Sest mulle meeldib aina vähem asju :) ja ma aina tahaks seda välja öelda, eelistatult inimestele, kellele need meeldivad :) Raske elu eksju :)

    A sinu küsimusele - "miks me nii teeme?" - on minu arust tõesti lihtne vastus: meile meeldib. Ja meile tundub, et netis võib.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nagu öeldakse - pihtas, põhjas, Kaur. Kümnesse. Aitäh!

      Delete
    2. Kaur - hästi öeldud. Meeldib ja kui ei meeldigi, siis me ei oska end muud moodi väljenduda. Ja siis reaalses elus me veel imestame nende üle, kes julgevad vastanduda.
      Lõhestunud isiksus midaiganes.

      Delete
    3. Vastandumine on iidne pedagoogiline võte ja kuna me saame seda tunda juba enne seda, kui meile tekib mälu, siis peame seda sama loomulikuks kui hingamist. "Vaata, Peeter sõi oma pudru ära. Peeter on hea, sina oled paha. Näe, Claarica pissis pyksi, aga sina potti. Tema on loll ja lohakas, sina oled tubli ja tark." Seda võtet kasutatakse absoluutselt igas eluvaldkonnas kõikvõimalikul kujul.

      Delete
  8. A sellist nina peale viskamist on blogides ikkagi vähem kui kustahes mujal netis. Lugesin just ühe väikese eestikeelse foorumi lõimi, kus iga küsimuse peale tuleb keegi ütlema "MINA küll nii ei tee". Nojah, mis siis? Aga näe, on vaja oma aega kulutada deklaratsioonile, et sina ja mina EI ole ühte verd.

    Ju see on siis üldine vajadus meil. Kinnitada oma identiteeti ennast teistest eristades ning vastavaid jooni või eralduspindu selgelt markeerides.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, foorumid. Been there.
      Ning jaa, ilmselgelt üldine, üldinimlik vajadus... ee... identiteeti kinnitada.

      Delete
  9. Olen endale aastaid õpetanud, et "kui sul pole midagi head öelda, ole vait" ja "nõu antakse siis, kui seda on KONKREETSELT küsitud". Üha paremini tuleb välja, vähemalt enda arvates :-)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuldsed sõnad. Mul küll veel väga hästi välja ei tule, aga vähemasti teadvustan endale, et ei tule, ning jätkan õpinguid.

      Delete
  10. Mina ei saa plogikirjutajatega nautivalt vastanduda ega lõbusalt norida. Loen postitusi ja kui ei huvita v tundub nii halb, et kohe ytleks midagi, siis ytlema ei hakka, sest see ei muuda seda inimest, head aega, aga kui meeldib, siis pärast paarikymmet postitust on tegu juba põmst tuttava või isegi väga meeldiva inimesega, keda kohe ei taha häirida. Vbl juhtub kogemata, sest samade sõnade erinev mõistmine, aga mina ei ole see inimene, kes lõbu pärast kaaskodanikke tirriteerib, terroriseerib ja tyranniseerib. Maailm tuleb ära parandada, aga mul on niigi vähe aega järel. 😀

    ReplyDelete
  11. P.s. kuna aega on vähe, siis ytlen võimalusel head asjad kohe ära. Las halbade eest hoolitseb keegi teine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. kaaren, sa oled ilmselt enamike blogijate unistuste kommentaator :)

      Delete
    2. Täh :)
      On võimalik, et mõni inimene soovib kommentaariumis näha konflikti, verd, higi ja pisaraid. Et sportlik sõnaline mudamaadlus ja turvaline poksiring. Selline õhkkond ei tõmba kohe yldse. Konstruktiivne lähenemine on mulle lapsi kasvatades ja vaimse tervise probleemidega lähedastega tegeldes nii kylge jäänud, et teisiti enam ei tahagi, las deemonid olla oma kottides kinni.

      Delete
  12. Uudishimust küsin, kas sa oled blogi autorina alati nii kriitiline olnud kommenteerijate suhtes või on see pigem ajast kui emigreerusid? Ma muidugi ei tea, kas sa blogisid ka Eestis... Lihtsalt jäin pikemalt mõtlema, et keskkond ja kultuuriruum mõjutavad ju ka meie käitumist, sh alateadlikult. Ära pane pahaks, mul lihtsalt tekkisid paralleelid. Sa oled vahel maininud, et USAs võib tühise asja eest kohtusse sattuda. Äkki on see vastutuse teema, et blogi lugejatest keegi võiks niivõrd pahanduda, et sellest suurem mure tekib?
    See, et aeg-ajalt selliseid identiteedi-kehtestamisi blogides ette tuleb, pole ju midagi uut nagu sa ka ise kirjutad. Ma küll ei käi siin regulaarselt lugemas ja vanemaid teemasid pole kunagi järellugenud, aga mingid lainetused ja statement´id tulevad tuttavad ette mu enese töökeskkonnast (USA tööandja, eksole). Ma olen ise näinud kurja vaeva kohalikus kontekstis sellega, et teatavad tööalaselt 100% järgitavad printsiibid ja ärieetika on mind nii tugevalt mõjutanud, et ma kipun seda jõuliselt peegeldama ka siinses asjaajamises, ühistus eriti. Ja see tekitab pingeid, sest on lahendusi, millega ma ei suuda leppida (sest nii ju ei tehta) ja sisseharjunud tööalase käitumise tõttu ka võtan julgelt sõna (meil on ju sõnavabadus). Aga see on nagu tuuleveskitega võitlus, ma jään alati vähemusse, ja võiks ju ignoreerida, aga no ei saa.

    Ja see ei otseselt JM teemaga seotud, mida ma ei lugenud, aga ma toetan alati inimesi, kes oma hobidesse ja iidolitesse on nõus investeerima. Me ju kõik teeme valikuid vastavalt oma prioriteetidele ja väärtustele. Nii et pigem jah üldisem tähelepanek, mingi teine nurk, mis koeraga jalutamise ajal paar hommikut on peas loksunud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. KK, see on sul geniaalne küsimus/mõttearendus, ja ma ei tee nalja seda öeldes.

      Mõtlesin põhjalikult järele. Enda suhtes ei suuda ju keegi ilmaski 100% objektiivne olla, eks, aga mu vastus on, et ei, see ei ole keskkonnast ja kultuuriruumist tingitud. Kohtussekaebamise mõtet/kartust pole mul blogiga seoses iial pähegi tulnud. Mitte iial, ausõna.

      Blogima hakkasin alles peale oma USA elu alustamist, Eestis paikne olles 5500 ei eksisteerinud. (Pidasin mõnda aega Yarko võistlusblogi :), aga seal polnud kommentaarium avatud). 5500 kommentaariumiga alustasin stabiilselt alles 2019, ükskord enne proovisin ka, lühidalt, kuna kogemus oli negatiivne, paar Eesti päritolu trolli ei jätnud mind rahule.

      Praegu annab kommentaarium mulle, ütleme, 98% osas positiivseid emotsioone. Mul on üks blogijast püsikommentaator, kes on ise tunnistanud ka siinsamas 5500s, et talle meeldib teisi ärritada ja trollida. Tänaseks on asi paranenud, aga ma olen talle mitu korda pidanud puust ja punaseks tegema, ja nö. nattipidi välja viskama, et paluks minu juurde trollindusega mitte tükkida, ja kui teema ei huvita, siis pole mõtet ka sõna võtta rõhutamaks, et teema ei huvita. Lisaks paar inimest, kes tänaseks tunduvad kadunud olevat, aga kes käisid sihukesi torkivaid, sapiseid komme ja küsimusi jätmas. Vaidlemas. Või õigekirja parandamas. Ja niipea, kui nüüd, tänasel päeval miskit säärast kasvõi õrnalt pead tõstab, laksan pikemalt mõtlemata näppude pihta, sest ma lihtsalt ei viitsi end omaenda “kodus” end õigustada ja/või lõputult vaielda, elu on liiga lühike, mul on muudki teha :)

      Ses suhtes on sul õigus, et olen siin kehtestanud 100% järgimist nõudva printsiibi: minu kodu, minu reeglid, kui ei meeldi, ära loe, või ole vait. Ja ma ei leia, et see oleks võitlus tuuleveskitega, sest omaenda blogis räägin ma nn. jõupositsioonilt, seda ei saa näiteks sinu töökeskkonnaga võrrelda. Siin olen MINA ülemus :) ja mu võitlus on täitsa edukas olnud.

      Delete