Kuulge, minge ja lugege kitty juures ta värskelt ilmunud lugemispäevikut, viite leiab siit. Kuid kandke hoolt, et teil oleks aega, sest päevik pole mingi viie minuti sutsakas, pigem vähemasti ühe suure kruusitäie kohvi (või kobeda klaasitäie veini) mõõtu kirjatükk. Oleneb muidugi sellest, kui kiired lugejad te olete. Tuleb välja, et kitty, nagu minagi, on kiirlugeja. Ehk nagu ta ise enda kohta ütleb: „lugemiskiirus annab täiesti vabalt supervõime mõõdu välja, eriti eesti keeles lugedes.“ Nii ka minul. Supervõime!
Aga las ma räägin lugemisest pisut teise nurga alt. Nimelt on mul tekkinud harjumus, või hobi, kui soovite, lugeda originaalkeeles (inglise keeles) üle teoseid, millega eestikeelsete tõlgete kaudu juba tuttav olen. Iseäranis puudutab see noid raamatuid ja autoreid, mis/kes läbi aastakümnete mu lemmikuiks saanud ning jäänud. Ja kuna lemmikute emakeelne tekst on tänu korduvale kättevõtmisele enam-vähem sõna-sõnalt pähe kulunud, on tore tõlget ning originaali võrrelda. Mõnes inglisekeelses tekstis tunnen otsekohe sama rütmi ära, mis ammuloetud tõlkest mällu jäänud, ja see on nii mõnus, kuigi mõneti kummaline aisting.
Üleeile näiteks sattusin kohaliku heategevuspoe raamaturiiuleid tuuseldades pärlile. Sinclair Lewis, "Arrowsmith", 1961.aasta trükk. Eesti keeles ilmunud Suurte Sõnameistrite sarjas, Johannes Seilenthali tõlkes. Võtsin värske ostu kohe samal õhtul õhinal ette, ja ennäe, lehtede vahelt pudenes põrandale vanaldase väljanägemisega paberilipik. Virginia osariigis, Tappahannocki linnakes, U.S. Highway 360 ja U.S. Highway 17 ristumiskohas asunud motelli maksekviitung kinnitab, et 9. veebruaril 1973 võtsid kaks inimest seal toa, makstes selle eest 14 dollarit ja 56 senti. Kes nad olid? Kust nad tulid? Kuhu teel? Nii kummaline oli sedasi hilisõhtul viiekümne aasta tagant teadet saada. Unigi ei tahtnud selle peale silma tulla, mis iseenesest ju hea, sain hea hulga Arrowsmithi loetud. (Seilenthali tõlkele annan 9,8 punkti 10st.)
Juhuks, kui teid peaks fotol olev taust huvitama. Teate, sellega on täitsa omaette teema. Tegemist õmblusprojektiga. Nimelt ostsin hiljutiste allahindluste ajal lillemustrilise suletäidisega jaki (maksis kasinad 17 dollarit, suurus S, sobib kui valatult). Vähe sellest. Ostsin teisegi, täpselt samasuguse (kulutades veel 17 dollarit), ainult selle vahega, et suurus on XXL. Tollele tohutusuurele kavatsen käärid sisse lüüa, et tast põlvedeni ulatuv soe seelik õmmelda. Taskutega seelik, otse loomulikult. Kujutage ette, mul saab olema suviselt kirju talvejakk + talveseelik! No mida veel elult tahta, eks.
January 21/2023
“Never trust anyone who has not brought a book with them.” ― Lemony Snicket, Horseradish
Originaalkeeles lugemine on paratamatult omaette elamus. Ükskõik kui hea tõlkija siis kõike lihtsalt pole võimalik tõlkida. Ma sain siin oma 15 aastat tagasi paar riiulitäit eestikeelset pagulaskirjandust, mõned järjehoidjad olid õige põnevad killukesed ajaloost. Raamatutest üllatavalt suur hulk pakkus sügavat lugemisnaudingut.
ReplyDeletemõnikord võib tõlkest küll omaette meistriteos saada, iseasi, et ta võib sis lahkneda originaalist.
DeleteOlen mingit kõlakat kuulnud, et nii arvavad soome keele oskajad Tuglase tehtud "Seitsme venna" tõlkest. Aga midagi pole teha, hea on ka see Tukla "Seitse venda"!
Ungarlased räägivad sama juttu Karinthy tehtud "Karupoeg Puhhi" tõlkest.
Kitty on kirjutanud ka eestikeelsetest "Alice Imedemaal" versioonidest, osa on saast, aga vähemalt kaks väärivad tähelepanu ja on sealjuures üksteisest erinevad. Ja tekitanud eesti keelde omaette keelekihikese.
Nii ilus kangas... värvilised lilled mustal taustal seostuvad alati muhu mustritega.
ReplyDeleteKiirlugemisest... vahel mõtlen, et kiirlugemise tõttu peangi raamatuid mitu korda lugema, esimesel korral ei haara kõike olulist, vahel lähevad mingid asjad sassi jne ka. Aga aeglaselt lugemine pole üldsegi võimalik, see käib rohkem õpikute jms keerulise kraami kohta...töö, mitte lõbu
mulle meenus ka Muhu.
DeleteAga kiirlugemine on mullegi vahel nuhtlus, mõni tekst nõuab pikemat mekutamist, aga jube raske on hoogu pidada, kui harjunud üle teksti lendama.
Jah, on Muhu moodi tõesti! Näe, ma muudkui korrutan, et mul sünnimaa järele igatsust pole, aga kangad valin (alateadlikult?) säärased, mis Eestit meelde tuletavad. Sama lugu oli ju ka camperi pehme mööbli kattega:
Deletehttps://viistuhatviissada.blogspot.com/2019/11/flower-power.html
Raamatute vahelt leitust: oli vist Raudam (või oli Toomas Vint?), kellel on novell, kus minategelane avastab rongis lugedes vana raamatu vahelt ärakuivanud kärbse.
ReplyDeleteHäbeneb vastasistuja ees, justkui oleks tomatit raamatu vahele tilgutanud, nipsab kärbse kähku raamatu vahelt minema.
Ja märkab, et kärbse all on valge laik ilma trükimustata. See on ajalooline trükipressi vahele jäänud kärbes, mitte midagi häbiväärset, vaid bibliofiilne rariteet!
Nüüd tahaks kogu hingest selle kärbse üles leida, aga ei leia.
Oi, nii hea kärbselugu! Tuletab mulle meelde iidvana puu mahasaagimise lugu:
Delete"Prometheus (recorded as WPN-114) was the oldest known non-clonal organism, a Great Basin bristlecone pine (Pinus longaeva) tree growing near the tree line on Wheeler Peak in eastern Nevada, United States. The tree, which was at least 4,862 years old and possibly more than 5,000, was cut down in 1964 by a graduate student and United States Forest Service personnel for research purposes. Those involved did not know of its world-record age before the cutting.""
https://en.wikipedia.org/wiki/Prometheus_(tree)
Raamatukogudes olid kunagi papist kaardikesed, millele kirjas kes ja kui kauaks seda raamatut on laenanud. Praegu on triipkoodid ja skannerid ja info arvutis.
ReplyDeleteAga mõne raamatu vahel on need kaardikesed siiani alles. Kui seda märkab ramatukoguhoidja, napsab ta kaardi välgukiirusel, pobisedes midagi andmekaitseseadusest. Kui ta kaardikest ei märka, uurin seda huviga. Osa inimesi, kelle nimi kirjas, on ammu juba surnud või kuhugi kaugele kolinud, mõni, nagu näen, on raamatut paar kuud enda käes hoidnud, mõni mitu korda laenutanud.
Igasuguseud fantaasiaid tekib...
Kui nüüd hoolega mõelda, siis rikun ma nende fantaasiate käivitajat uurides seadust...
Jaa, ma mäletan neid kaardikesi! Triipkood ei saa ligilähedalegi.
DeleteAndmekaitseseadus, my ass. Seadused on nõrkadele :)