Kell pool seitse

 

… ja nagu mul Kauail traditsiooniks kujunenud, istun tööpäevaste päikesetõusude ajal müüril. Kohviga. Paul rabab samal ajal juba raketti ehitada. Puhkepäeviti magame sisse, müürikohvi toimub hilisemal kellaajal.(Google Maps, Sunset Wall, Koloa Landing.) Vaadet mu lemmik-istumiskohast vasakule näitab postituse esimene foto. Vaadet paremale teine. Kolmandal pildil vaatab kaamerasilm otse ette, üle vee. Lähima suuremat sorti maamassini, Uus-Meremaani, on linnulennult 7000 kilomeetrit. 

Mul juba kuues Kauai-käik käsil, kujutage ette. Vana kala. Kohalike hulgas tuttavaid nägusidki tekkinud, hotellipersonalist rääkimata. Täna hommikul läksin hotellipoekesse, meile on seal igapäevane kolmekümnedollariline krediit ette nähtud, ja ennäe, vastu vaatab tuttav nägu, armas väike proua Agnes. "Missis Harmon!" hüüatas Agnes, astudes leti tagant välja, et mind emmata. "Agnes!" hõikasin rõõmsalt vastu. Kallistasime. "White wine?" päris Agnes. Või oot, selle küsimuse kohta pean seletust andma. Eelmise Kauail-oleku ajal, läinud aasta suvel, oli meil Pauliga kombeks veinid hotellipoest soetada. Päevane krediit (toona $20) kattis kenasti pudeli kvaliteetse Sauvignon Blanc'i maksumuse. Kahekuise saarelviibimise lõpunädalatel olin poetöötajate hulgas tuntud kui White Wine Lady. Tarvitses mul vaid uksest sisse astuda, kui Agnes või mõni ta käealustest veinikülmiku ust avama tõttas. Noh, ma ei tea, kas see just kõige soliidsem renomee on, minusugune kuuekümnendates naisterahva jaoks, aga lööge või maha, külma Uus-Meremaa Sauvignon Blanc'i eest olen nõus kolm tilka verd saatanale loovutama, troopikasaarel iseäranis. Eneseõigustuseks niipalju, et pruugin veini rohke jääga. 

Anyway. Agnese veiniküsimusele vastasin sedakorda siiski eitavalt, kuna aastakesega on mu lemmiku hind täpselt kümne dollari võrra tõusnud. Ok, ka poekrediit on suurem, aga $30 pudeli eest välja käia tundub ikka vääääga valus, olgugi et tegemist väärt veinikesega. Esialgu pruugime krediiti pigem Hawaii musta ja punase soola ostuks, koduseks tarbeks ja sõpradele-sugulastele kingituseks, järgmiseks varume pakkide viisi tumeda shokolaadiga kaetud makadaamiapähkleid, ja kusagil novembris, kui töölähetus lõpule läheneb, siis ehk hakkan jälle hotellipoe White Wine Lady'ks. Seniks hangime Sauvignon Blanc'i tavalisest toidupoest, seal maksab tõestatult pruukimiskõlbulik vein kaheksa dollarit + tax.

Lennud (Redmond - San Fransisco - Lihue) möödusid seekord kuidagi väga valutult. Kahte filmi vaatasin ookeani kohal: The Imitation Game (Cumberbatch!) ja The Phantom of the Open. Viimane oli üllatavalt äge leid, suurepäraste näitlejatöödega, tõsielul põhinev ekraanilugu, soovitan.

Kered, paraku, asuvad meil Pauliga ikka veel Oregonis. Uni tuleb silma kella seitsme paiku õhtul, ära läheb kahe-kolme paiku hommikul. Aga noh, vaadakem plusspoolt, tööpäevased tõusmised on seetõttu mugavad. Kuid ega see nii ei jää, nädalakese pärast peame ilmselt juba äratuskella pruukima, raketi-inseneri tööpäev algab enne kukke ja koitu. 

Kukkedest rääkides. Kistallkuul kurtis hiljuti kukekisa üle. Ühe kuke. Kes kireb laudas, elik häält summutavates siseruumides. Lumehelbeke, ma ütlen, see meie kristallkuul. Mul siin Kauail kirevad kuked otse hotellitoa rõdu all, kusjuures üheaegselt vähemasti kolm-neli isendit. Alustavad kella poole kolme paiku hommikul. Kiremis-allergiaga kohalikd algatasid inimsõbralikumate magamistingimuste nimel lausa petitsiooni, kuid kuri plaan kanaliste arvu kontrolli alla saamiseks pälvis laiema üldsuse vastupanu. Mina, kes ma muidu väga peps olen, kui asi magamist puudutab (minu uni on püha ja nõuab vaikust), üllataval kombel Kauai kukkede kiremisest ei häiru. Äkki olin eelmises elus farmer või midagi?

September 23/2022

“So fine was the morning except for a streak of wind here and there that the sea and sky looked all one fabric, as if sails were stuck high up in the sky, or the clouds had dropped down into the sea.” ― Virginia Woolf, To the Lighthouse