Vabandamise viiskümmend varjundit

 


See postitus ei ole Soome peaministrist. Samas ei hakka ma muidugi salgama, et Sanna Marini hiljutiste, kõmu tekitanud etteasteteta poleks ma vabandamisteemat üles võtnud. Jätsin paar päeva tagasi ka Rentsi postituse kommentaaridesse vabandamise erinevaid vorme käsitleva mõtteavalduse koos paari asjakohase lingiga. Paraku, keegi mu vaimuvälgatuse peale kaasa rääkima ei kippunud, mistap mossitasin veidi aega pettunult, kuni tuli meelde, et oot, mul ju omaenda blogi täitsa olemas, laiendaks teemat hoopis siin.

Peale Marini keissi tõusis vabandamine kui inimkäitumise vorm minu jaoks (taas) päevakorda. Mispeale googeldasin pisut. Olen muide ennegi veebist abi otsinud, kuidas vabandust asjakohaselt vormistada. Sest noh, vabandamise vajadust on elus ikka ette tulnud, ja mitte üks ega kaks korda, vaid tunduvalt rohkem. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mida vanemaks saan, seda vähem tõrkeid mul vabandamisega seoses tekib. Võiks isegi öelda, et mulle üha enam meeldib vabandada. See on justkui omamoodi teraapia. Koorib kenasti ühe või paar kõvastuma kippuvat kihti maha, vähemasti mõneks ajaks. 

Ühesõnaga. Võtsin siit jupi erinevaid vabandamise tehnikaid kirjeldavat/arvustavat teksti ning kopeerisin postituse lõppu. Tõlkima ei hakanud, et mõte kaduma ei läheks. Sarnast lähenemist pakub 'apology' otsingu peale lõviosa allikaid. Kardinaalselt erinevat vaatenurka vabandamisvariantidele pole ma kohanud, aga see ei tähenda, et neid ei leiduks. Lihtsalt mina pole ehk üles leidnud.

Kui nüüd need 12 välja toodud vabandus-stiili enesekriitiliselt üle vaatan, pean tunnistama, et olen ka ise mitmeid neist kasutanud, minevikus. Viimasel paaril aastal üritanud säärast lähenemist siiski vältida, kui vabandamiseks tarvidus tekkinud. Iseäranis trikikas on mu meelest see esimene “I,m sorry, if…“, mida enamik allikaid nimetab 'conditional apology'. Teate küll, vana hea “vabandan, KUI ma kedagi solvasin”. Olen minagi seda pruukinud, tõsi, parimate kavatsustega. Samas, see on ikkagi ehk parem kui mitte midagi? Või? Teen kasvõi pool vabandust, kui tervet ei jõua? Sisuliselt ju ikkagi vabandan? Et enda arvates midagi valesti ei teinud, aga juhul kui keegi arvab, et tegin, siis olgu kena, võtku vabandused vastu. Samas, jah, näitan sellega, et ma ise küll ei arva, et süüdi olen.

Jaa ... vabandamine on keeruline kunst. Kuid elu on mulle õpetanud, et omaenese tekitatud ebameeldivatest olukordadest välja pääsemiseks on tihtipeale kõige mõistlikum kasutada justnimelt andeks palumise ust. Selle hinged leiad alati õlitatult, lukus pole see kah kunagi, võta ainult julgus kokku ja pane käsi lingile. 

Kuidas teil vabandamisega lood on? 

------------

The Top 12 Fake Apologies -- And What Makes For An Authentic Apology

Faux apologies seek to avoid responsibility, make excuses, shift blame, downplay what was done, invalidate or confuse the hurt or offended person, or move on prematurely:

"I am sorry if . . ." - conditional apology falls short of a full apology by suggesting only that something might have happened.

"I am sorry that you . . ." - blame-shifting apology, no apology at all. Rather, it puts the onus on the person who was hurt as the problem.

"I am sorry but . . ." - excuse-making apology does nothing to heal the wounds caused.

"I was just . . ." - justifying apology seeks to argue that hurtful behavior was okay because it was harmless or for a good cause.

"I have already . . ." - deja-vu apology cheapens whatever is said by implying that there is nothing left to apologize for.

"I regret . . ." - sidestepping apology equates regret with apologizing. There is no ownership.

"I know I . . ." - whitewashing apology, an effort to minimize what happened without owning any hurtful effects. 

"You know I . . ." - nothing-to-apologize-for apology tries to talk you out of your feelings or imply that you shouldnt be upset.

"I will apologize if . . ." - pay-to-play apology, not a clean, freely offered apology. Rather, you have to pay to get it.

"I guess I . . ." - phantom apology. It hints at the need for an apology, but never gives one.

"X told me to apologize . . ." - not-my-apology apology. The person is saying he or she is apologizing only because someone else suggested it.

"Fine! Im sorry, okay! . . ." - bullying apology. Either in words or tone you are given a grudging I'm sorry but it doesn't feel like an apology. It may even feel like a threat.

A true apology, by contrast, has most or all of the following characteristics:

- Is freely offered without conditions or minimizing what was done

- Conveys that the person apologizing understands and cares about the hurt persons experience and feelings 

- Conveys remorse

- Offers a commitment to avoid repeating the hurtful behavior

- Offers to make amends or provide restitution if appropriate

An authentic apology starts with listening. If you seek to apologize, you first need to hear what happened from the other person’s point of view and how it affected them.

August 30/2022                                                                                    Image: Internet 

“An apology is also an admission of guilt” ― Eula Biss, Notes from No Man's Land: American Essays

12 comments:

  1. Vabandamise peen kunst.
    Ei hakka isiklikust elust rääkima, ainult niipalju, et eraelus teeme me vigu rohkem. Khm, eraelus teen mina vigu rohkem.
    Tööl pean vastama inimestele, kes kurdavad, et meie tooted ei tääta nende käes nii nagu peaks. enne asja juurde asumist on mul kombeks vaandada.
    Kui ma näen, et probleemid on tingitud meie tehtud veast, kasutan "Vabandust, et tegime vea. Kuidas me saaksime seda heastada?" - juures kirjeldus, mis valesti läks ja pakkumised vea heastamiseks.
    Kui näen, et problem pole meie tootes: "Vabandust, et meie toote kasutamine teile selliseid ebameeldivusi valmistas" ja sinna juurde seletan põhjuse ning pakun lahenduse.
    Vabandus "kui kedagi solvasin" ei ole vabandus. "Vabandust, ma ei tahtnud oma käitumisega kedagi solvata" oleks vist sihitum olnud.

    Aga väga hea nimekiri peaaegu-oleksin-vabandanud vormidest on sul välja toodud.
    Kusjuures tihti inimesed ei mõtle neid välja öeldes nii peenelt, nad lihtsalt ei oska teisiti.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, see nimekiri ongi tegelikult ju sihuke peenhäälestatus. Nii et asja võib ka sedasi vaadata, et kui põhjust vabandada, ja mõnegagi neist
      esimestest punktidest välja tullakse, on juba asi. Nimekirja teine pool - sähendsed vabandused võiks küll esitamata jätta, need on pigem rünnak kui vabandus, mu meelest.

      Delete
  2. Väga hea nimekiri, kuigi see " but".. see nulliks ju siiruse ära :) :)
    Mul tuleb töö raames üsna tihti vabandamist ette ja mina lähtun Dale Carnegie õpetamissõnast- ole madalam kui muru ja enneta, sest siis ei saa kahjusaaja sind rünnata vaid hakkab pigem sind lohutama...
    Aga loomulikult, kui ikka ise olen käki keeranud, siis vabandan siiralt.

    (Eesti) poliitikute puhul ei väsi ma imestamast, kui raske on üks vabandamine. Positiivse näitena toon (Madis Kallase, Signe Kivi) Liina Kersna. Jah, ma vabandan, kui see protsess ei olnud juriidiliselt õige, aga (!) ma tegin seda siiras ja heas usus, et koolid jääksid tööle ning ma võtan kogu vastutuse.vs Reps, kes vist siiamaani ignob.
    Õpikutes kasutatakse Copterline juhtumit, kui Tõnis Lepp suutis väga fataalse olukorra viiskalt ja empaatiliselt lahendada. ( vist ei olnud nüüd õige sõna juhtumi kirjeldamiseks)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Off topic: ma muide aastaid tagasi tegin Tõnis Lepaga pikema intervjuu, justnimelt Copterline teemal, ja sain tänu temale täitsa tasuta helikopterdust proovida, Soome ja tagasi. Kirjutasin sellest siin: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2021/07/helikopterituur-vol-1.html

      Delete
  3. Kuna ma olen väga kaua aastaid töötanud tootmisettevõttes customer service inimesena, siis ma olen vabandanud ilmselt kõvasti rohkem kui tavaline inimene eales vabandama peaks :D Tavaliselt muidugi asjade eest, mis polnud minu tekitatud, aga eks aegajalt tuleb ka enda isiklike eksimuste eest vabandada. See "We are deeply sorry" kirjade kirjutamine tuleb üsna une pealt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui siiras seegi on? Aga ju ta mõjub.
      Soome peaministri puhul ei näe ma, et tal vabandamiseks üldse mingit põhjust oleks olnud, ent kui ta seda juba vajalikuks pidas, siis väike mahlane "kui" poleks asja halvemaks teinud. Need, kes tema kallal ingusid, on niikuinii vildaka mõtteviisiga inimesed.

      Delete
    2. Ei ole siiras, see on mu töökohustus. Ma pean vabandama isegi siis, kui ma tean, et tehtud käkk polnud meie tehase süü. Aga see on kliendisuhtluse norm, et tarneahelas otseselt järgmisele lülile tuleb vabandada ka selle eest, mis juhtus ahelas viis sammu tagasi.

      Delete
  4. Eemaldasin paari nagunii kustutet kommentaari "laibad". (Autorit kiusas automaattõlge.)
    P.S. Morgie, "kommentaaride laibad" on väga tabav termin sinu poolt. :)

    ReplyDelete
  5. "Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mida vanemaks saan, seda vähem tõrkeid mul vabandamisega seoses tekib. "

    Huvitav, mul on täiesti vastupidi. Mida vanemaks, seda vähem ma tahan suhteid siluda, selgitada, vabandada. Läks jamaks, siis läks. Ma ei jaksa olla mõistev ja arvestav jne. Ilmselt mingi piir tuli ette lõpuks, tahan olla mina ise. Aga kui ma sisimas tunnen, et midagi ikka läks väga pahasti ja mul on omal halb selletõttu edasi suhelda, siis pingutan. Aga asi peab seda väärt olema ja inimene mulle väga oluline.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, oleksin pidanud täpsemalt väljenduma. Proovin uuesti: mida vanemaks saan, seda lihtsamaks läheb oma möödalaskmisi iseendale tunnistada. Ja nende eest ka vabandada.
      Ma üldse ei pidanud silmas sääraste suhete silumist, mis mu meelest silumist ei vääri. Mida vanemaks saan, seda lihtsam on minulgi sellised suhted/inimesed oma elust eemaldada.

      Delete
    2. Jah, just, sellega nõus.

      Delete
  6. Mulle meeldib eriti see ette vabandamine :D Nagu indulgentsi ostmine, et siis võid rahumeeli pattu edasi teha olles andeksandmise eelnevalt ära ostnud või nagu telefonikaart vanasti: 10 minutit kaugekõnet (solvamist, sigadusi) :P

    Sisuliselt leian, et vabandama peaks vaid tahtlike pahategude puhul, kui kogemata varbale astud siis rohkem "shit happens" - ega ma seda meelega teinud ei vaja sõprade tuttavate keskis seletamist, ehkki ühiskondlik tava nagu eeldaks.

    Lapsepõlvetrauma ehk koolist kaasas kui õpetaja nõudis igasugu tempude eest andeks palumist. Esialgu ajasin trotsist vastu, hiljem mõistsin, et ega ju tegelikult ei pea mõtlema, et oled süüdi ja palud andestust. Lihtsalt kokkuleppelised võlusõnad, mille lausumise järel kodanikud rahunevad :D

    ReplyDelete