Käsivarred ja karukostüüm

 

Anu ütles mu eelmise postituse kommentaariumis: “USAs ja Kanadas ollakse (võrreldes Eestiga) väga tolerantsed riietuse ja muu taolise suhtes. On okei pidžaamas kodust välja minna, on okei kui kantakse vastassugupoole riideid, on okei suvalisel päeval ahvikostüümis poodi kõmpida. Kellelgi ei liigu kulm kah. Ilmselt aitab ka see, et siin on ka muus osas kõvasti kirjum elanikkond kui Eestis, kellest iga grupp oma kultuuri ja kombed kaasa toob ja tolerantsus on lihtsalt norm.” Kisun tsitaadi kontekstist välja ning kirjutan sallivusest teise, hoopis kergemeelsema nurga alt - nimelt iseenda välimust puudutavast tolerantsist.

Kui ma Pauliga deitima hakkasin, 12 aastat tagasi, olin miskipärast veendunud, et mu käsivarred ei kannata eksponeerimist. Mul pole eluaeg küll füüsist puudutava enesehinnaguga erilisi probleeme esinenud, enamjaolt olen iseenda välimusega üsna rahul olnud, kui mõned “issand, mu jalad on peenikesed nagu ämblikul” perioodid välja arvata, aga näe, esimestel New Mexico kuuma kliimasse tehtud trettidel pidasin miskipärast varrukaid ikkagi vajalikuks. Mõneti saab ilmselt Eesti ilmaolusid süüdistada – paljukest seda palja ihu aega Maarjamaal ikka on, enamuse suvesidki oled ju valge nagu keedukana, kui just võltspäevitust ei pruugi. Või oot, ma ju pruukisin, solaariumis, aga näe, ikka kõhklesin avalikus ruumis õlgu paljaks võtmast. Üheks põhjuseks oli ilmselt ka asjaolu, et pidasin oma käsivarsi liiga… kondisteks? Näe, räägin siin kõrgendatud enesehinnangust, aga see va kaaluteema on mind siiski eluaeg vahelduva eduga saatnud. Et söö palju tahad, ikka on iseenda silmis perfektne olemisest paar kilokest puudu. 

Ühesõnaga, varrukad. Ei läinud kuigi palju aega mööda, kui New Mexico kõrbekuumus tegi oma töö. Käsivarte väljanägemine muutus kehajahutamis-vajaduse järel teisejärguliseks. Või lausa kolmanda. Pealegi, Anu tsitaadi juurde tagasi tulles, mu riietustavade alustalad hakkasid kohalikesse kommetesse sisse elades tasapisi murenema. Kui sa ikka toidupoes karukostüümis inimesi kohtad (jaa, olen kohanud, ilmselt oli bear jumpsuit), ja muud sarnast stiili, jätab see su psüühikasse ajapikku jälje. Mitte otseselt selles mõttes, et hakkad ennastki pidzhaamas poodi lohistama, aga kulm ei kerki tõesti enam millegi peale, omaenda käsivarte peale kõige vähem. Mis tänaseks on üksjagu eakamad kui mu USA avastamise aegu, kuid ei tekita enam mõtetki, et neid mingitmoodi varjama peaksin. 

Jalgadega, täpsemalt põlvedega, on teine lugu. Öeldakse, et kael ja põlved on need, mis naise vanusest esimesena märku andma hakkavad. Ei, ärge saage valesti aru, vanuse kui niisuguse vastu pole mul midagi. Aga lühikesi pükse või ülepõlveseelikut ei kipu siiski enam kandma, sest mu põlved on sõna otseses mõttes vanaks jäänud. Väljanägemiselt vanaks. Oma funktsioone täidavad nad, ptüi-ptüi-ptüi, siiani suurepäraselt. Ja ma pole ilmselt ainuke, keda põlveteema puudutab. Vogue'st (appi, ilmselt jääb mulje, et Epp muud ei loegi kui Vogue’t) sattusin mõnda aega tagasi põhjalikule kirjutisele sellest, millised on tänapäeva meditsiinilise ilutööstuse võimalused põlvede tuunimiseks, ja kuivõrd suur nõudmine nende teenuste järele on tekkinud. Rasvaimu ja laser ja igasugu infra-töötlused, just name it. Naised on nõus kenade põlvede eest maksma ja taluma mida iganes. Noh, arvatagi, et minu rahalisest panusest jääb põlvetuunimistööstus ilma, mul ei ole oma välimusega piisavalt tugevat sidet, et kulumismärkidega kõigi saadaolevate vahenditega võidelda. Ja isegi kui mul tuhandeid dollareid tagataskust tõmmata oleks, ma ilmselt lihtsalt ei viitsiks. Samas, see on minu vaade asjale. Neile, kes põlvedesse (ja mujale) ilu pärast panustavad, on välimus ilmselgelt olulisem kui mulle. Absoluutelt ei arvusta/halvusta nende valikuid, kuidas võiksingi - inimesed on ju nii erinevad.

Et siis jah, need põlved. Mul ripuvad küll garderoobis mõningad lühemat sorti seelikud ning kleidid, aga neid kannan retuusidega. Tõsi, kannan retuusidega ka enamikke pisut pikemaid kleite ja seelikuid, sest – oeh, nüüd läheb juba avalikult oma iluvigade ülelugemiseks – mul on jalgadele tekkinud üksjagu veenilaiendeid. Mitte nii tõsiseid ja mitte nii palju, et kirurgilist sekkumist vajaksid, aga siiski, ühtlaselt sileda väljanägemisega säärtest jääb asi kaugele. Karukostüümi ja rõivastustolerantsuse juurde tagasi tulles: minu kogemuste põhjal on ameeriklannad julgemad oma eurooplastest suguõdedest. Või peaksin ütlema, et ükskõiksemad kõrvaltvaatajate arvamuse suhtes? Piidlen siin vahel endavanuseid ja vanemaid naisi, kel nooruse kehakenadustest, pardon my French, pole kuigipalju järel, aga nad kõnnivad ringi superlühikestes pükstes ja tanktopis ja silm kah ei pilgu. Kusjuures ei pilgu ka minul ega teistel kõrvaltvaatajatel. Seesama tolerantsus, noh, et kes oleme meie hindama, kas ja kus sobib karukostüümi kanda. Jaa, eurooplannade stiilitundlikku, maitsekat riietuskultuuri on kaunis vaadata, kuid teisalt, ameeriklannade rõivastumisjulgust jällegi väga vabastav kogeda.  

Foto: Paul. Massacre Rocks State Park, Idaho. 

August 04/2022

“If you change the way you look at things, the things you look at change.” ―  Wayne Dyer

15 comments:

  1. Euroopas on sellega eri kohtades muidugi väga eri moodi, skandinaavlased ja romaani rahvad käivad nt väga eri moodi riides. Kas USAs ei ole eri kohtade vahel nii suurt vahet? või on vahe rohkem nt maa ja linna vahel, mitte osariigist osariiki?

    ReplyDelete
  2. USAs on vahe pigem maa ja linna vahel, mitte osariigiti, ütleks ma oma kogemusest. Aga see kogemus ei hõlma kogu USAd muidugi.
    Euroopa lõikes erineb riietumine eri kohtades küll, see on tõsi, aga sellegipoolest on mingi üldine "euroopalik" pilt mul silme ees sellest teemast kirjutades. Pealegi, Euroopas pole ma juhtunud ühtegi üle 70-80 tuuris naisterahvast shortsides ja tanktopis nägema, USAs aga küll.

    ReplyDelete
  3. mulle tundub, et üldise riietumisstiili põhjal otsustades võiks seda Põhja-Euroopas muidu näha küll, aga enamasti on liiga külm.

    aga mis kõrvetavasse päikesesse puutub, sis mulle mõjub see täpselt vastupidiselt - tahan end selle ohtliku päikese eest hoolega kinni katta, lehvivate riietega mõistagi. Mul on reaalselt olnud tunne, et lehviva avara särgiga on jahedam olla kui paljamalt.

    ReplyDelete
  4. Kinnikatmise osas on sul õigus, vaata või kõrberahvaid, keegi ei lippa poolalasti ringi.
    Aga ega ma päikese käes paljaste õlgadega suurt polegi, ma oleks selle peale juba täitsa krimpsu kuivanud. Võtan salli peale või midagi, ja kui vähegi võimalik, hoian varju. Küsimus on temperatuuris. Kui on ikka varjus üle +35C, siis on paljad õlad elupäästjad.

    ReplyDelete
  5. meil on Tartus nii sel kui läinud suvel üle 35C kraadi varjus olnud, mullu kohe pikemat aega, sealjuures rõsket kuumust, ja ma üritasin end ikka kinni katta. Mitte ainult naha kaitsmiseks, lihtsalt on kohe selline tunne, et kui päike otse peale paistab, on mul tulisem olla. Kui õnnestub varju hoida, siis käiks muidugi täitsa paljalt jah.

    ReplyDelete
  6. Mulle tundub, et see on nn vaataja silmades, sest Eestis ( Euroopas) käin ma samuti ringi- halloo? tundega. Minu ajal ( jep, ma olen juba nii vana, et võin seda kasutada) õpetati, et riietus peab kaunistama ja rõhutama voorusi, mitte puudusi. Aga (need tänapäeva noored :) :))
    ikka väga suur osa inimestest sellest õpetussõnast ei hooli.
    Ma ise olen ka nn tolerantsemaks muutunud. Eelmisel suval vaatasin, et ma ka ei saa enam lühikest seelikut kanda, sest veresooned. Aga sel suvel, vaadates teisi, mõtlesin ümber.
    Jah, mul on veresooned, koledad käsivarred, ümmargune kõht, lühikesed jalad jn jne. Aga wtf. Ma olen keskeas proua, No tulge ja öelge mulle.
    Ametlikus olukorras, kus on vaja ikkagi kedagi veendaja esimene mulje on oluline, riietun siiski vana stiili järgi st Valin figuurile vastavad riided.
    Tossud on siiski norm, aga sellega vist ei sokeeri enam kedagi.


    PS. Epp, kas sa mitte kuidagi ei tahaks teha nii, et saaks kommentaari vastata ?? :)
    juhis siin
    http://indigoaalane.blogspot.com/2022/01/kuidas-kommenteerida-kommentaare.html

    ReplyDelete
  7. See vist on naiste põhiprobleem, et iseenda silmis perfektne olemisest on kogu aeg midagi puudu.

    Mina käin paljaste õlgadega igal võimalikul juhul, sest ma näen selleks väga suurt vaeva, et mul selg, õlad ja käsivarred oleksid väga heas vormis. Küll aga tekkis mul sellel suvel ootamatu ja esmakordselt esinev probleem, kus mulle hakkas tunduma, et äkki see, mis MINU jaoks tähendab väga heas vormis, on teiste inimeste jaoks kuidagi nagu liig või midagi. Sest minu standardid minu isikliku keha jaoks on oluliselt suurem lihasmass kui üldiselt naiste puhul ilusaks peetakse, ja ehkki mul on enda silmis sellest veel väga-väga palju puudu, tekkis mul sel suvel ootamatu hirm, et "aga äkki nad arvavad, et ma olen liiga lihastes". Mis on täiesti jabur. Sest just täpselt seda ma tahangi, lihaseid, ja nüüd siis äkki hakkan põdema, et äkki keegi arvab, et ma olen liiga lihastes...

    Seega käskisin enda ajul vakka olla ja käin igal võimalikul juhul varrukateta toppides.

    PS mu teadmised pärinevad küll peamiselt Perekooli foorumist, aga mulle tundub, et Eesti naised on kohutavalt arvustavad teiste naiste välimuse osas. KÕIK võetakse pulkadeks lahti ja halvustatakse maapõhja, ükskõik milline sa välja näed või mis sul seljas on.

    ReplyDelete
  8. Indigoaalane - kommentaaridele vastamise teemal.
    Tead, ma olen selle üle mõelnud, ja korraks, väga lühikeseks perioodiks, isegi proovinud. Aga mulle meeldib ja sobib praegune variant rohkem. Sest mul on nö. one track mind :), ja kuigi mulle endale tulevad kommid ju ka meilile, tegelen nendega, st vaatan ja vastan blogis. Olen selle enda jaoks lahendanud nii, et kasutan vastustes kommijate nimesid, näiteks “notsule”, “indigoaalasele” jne.

    Tunnistan ausalt, et ka teiste blogides on mul raske järge pidada, kui blogija on valinud nö. multi-line kommenteerimise – välja arvatud siis, kui blogis on eraldi kusagil välja toodud “viimased kommentaarid”. Vastasel juhul, kui on aktiivne kommentaarium, pean silm näpus taga ajama, üles ja alla, kus täpselt värsked kommid asuvad, ja vahel juhtub, et mu vastus läheb valesse kohta, jne. “Teavita kommentaarist” võimalust ei meeldi mulle kasutada, see igas blogis ei tööta kah.

    Mõnes teiseski blogis on säärane süsteem nagu minul, Kauri päevik tuleb esimesena meelde. Nii et praegu jätan nagu on, mul üldiselt väga pikki blogisabasid ei teki kah, eelmine postitus oli pigem erand kui reegel. Samas, panid mulle mõtteuiukese taas pähe, ei välista, et millalgi otsustan ümber :)

    ReplyDelete
  9. Klari, hea trikk, käskida enda ajul vakka olla, kui see sõna võtma kipub :)
    Imelik jah, kuidas me ise endale ette kirjutame, mis meile sobib ja mis mitte, ja mida kõlbab kanda, mida mitte. Vbl mingi paari aasta pärast mõtlen oma põlvede osas kah ümber ja eksponeerin neid silmagi pilgutamata, just nii nagu käsivarte osas käitumist muutsin.

    ReplyDelete
  10. Käisime täna Krapil mere ääres lebotamas. Kodus oli 30 kuumakraadi ligi, seega oli täna see ainus puhkepäev suve jooksul, mil midagi tarka ei teinud ning päikses ja meres vedelesime ning ületöötamisest valutavaid käsi puhkasime. Ja - ka seal ei saanud üle ega ümber riietumisest ning kommetest. Mingil minu jaoks mõttetul ajaloolisel põhjusel peetakse vajalikuks, et naisterahva rinnad on kaetud (mehed võivad oma nibusid vabalt demonstreerida ja seda nad muidugi ka teevad) ning ujumiseks peavad ka riided seljas olema. Ma jälestan riietes ujumist. Ja ja jälestan rinnahoidjat. Kahjuks meil endale privaatranda leida ei õnnestunud, nii et püüdsin siiski viisakalt käituda, aga. Miks. Miks? Miks ma pean kandma palavas päikses seljas ihu ligi kangast, mis ei lase õieti õhku läbi ja mis peale ujumist ei kuiva umbes sada aastat ära, külmeta või põiepõletik? Sealjuures on mul poogen, mida arvatakse mu õlgadest, põlvedest, keisrilõikearmist kõhul ja aastate ning rasedustega veninud rindadest. Kui ainult kividega surnuks ei loobitaks. Mina igatsen tolerantsust alastikultuuri suhtes, eelkõige muidugi rannas. Et kes tahab, käigu riides, kes tahab käigu ilma ja ärgu olgu kellegi midagi mögiseda ei ühtede ega teiste suhtes.

    Ma kardan, et minu silmad üldisemat tolerantsust alastikultuuri suhtes (ikka eelkõige randadest räägin, tänavatele pole vajagi) ei saa nägema. Võibolla kunagi tuhande aasta pärast, kui inimkond selleks ajaks muidugi üldse veel alles on.

    ReplyDelete
  11. Lahendus on siin lihtne - vabatahtlik segregatsioon ;)

    Suur silt hoiatab, et paremal palume viibida vaid kena väljanägemisega inimestel ja neil keda häirib füüsiliste puuete nägemine, vasakul noil, kel suva enda ja teiste välimusest ning kel igasugune ilumeel puudub :D Aga kui lähed valele poole siis ära mölise.

    Personaalselt siiski eelistan näha ilusaid inimesi isegi kui ise ilu kriteeriumidele ei vasta. Sellega tekitaksin muidugi probleemi, sest äkki ilusad inimesed ei kannataks mind välja :P

    Kokkuvõttes, kes meist ei tahaks kena, noor, prink ja heas vormis olla kui see tasuta (ilma pingutuse või aja mõjuta) kätte tuleks. No ja inimlikust kadedusest ei maksa rääkimagi hakata, käib ikka pinda kui naabri auto uhkem, mis siis naisest või välimusest rääkida :D

    ReplyDelete
  12. Eks oleneb ka taustsysteemist. Meie inimesed ei ole veel kuigi kaua (mitmes mõttes) vabad olnud ja ellujäämiseks vajalik nõue Teistele Meeldida on igapäevaelus, normides ja kommetes sygavalt sees. Ja kui Su elementaarne elu kellestki nii palju sõltub, siis sa kasvõi vahatad ennast yle kere tulnukaks ja kannad plekist kostüümi kogu elu il.a vastu vaidlemata, sest sõnakuulelik on mugav olla. Selle juurde mdg kuulub systeemi taastootmine e "teistsuguste" nypeldamine ja kollektiivne karistamine. ("Kui mina olen Hea Tydruk ja seda Halba õiglaselt karistada aitan, siis Issi on minu vastu kenam ja mina saan vähem peksa.") Detailid ja avaldumisvormid võivad erineda 30 ja 130 a tagasi valitsenud asjadest, aga sisu on ju ikka seesama.

    ReplyDelete
  13. täna (ups, eile) käisin ühel üritusel, kus nägin mõnda veebist tuttavat inimest esimest korda, ja see oli üks järjekordne selline moment, kus ma kedagi kirjelduse põhjal tundes üllatun, nähes, kui ilus ta päriseus on. Naiste hulgas. Täiesti massiliselt on naisi, kes kirjeldavad ennast töntsaka või kohmaka või koledana, ja kui kokku saad, siis... ohoo, milline naine!

    ReplyDelete
  14. notsule: aaaaaga sa oled ise muide sedasama teinud, ja mitte vähe - kirjeldanud end kohmaka ja koledana :)
    Ma pole sind päris-elus küll näinud, vaid paaril fotol, mille sa ise avaldanud oled, aga no koledusest on asi ikka väga kaugel. Kohmakuse kohta ei oska öelda, pilt ei anna liikumist edasi, kuid teades, et sa tantsid, publikule, palju seda kohmakustki saab olla.

    ReplyDelete
  15. vähemalt ma täiendan oma kirjeldust alati seletusega, et see on identiteet ja välimus ise ei puutu asjasse.

    ReplyDelete