(Iseendale) kulutatud aeg

 


Ma ei tea, mismoodi teised naised oma iluprotseduure organiseerivad ja ajastavad (“aga mul on nii” stiilis kommentaarid igati teretulnud!), mina kasutan rotatsioonimeetodit. Mis tähendab, et ühel nädalal võtan ette juuksed, teisel jalad, kolmandal näo, ja nii edasi. Kerele umbes kuu ajaga ringi peale teinud, alustan uue ringiga. Õigemini, selline näeks asi välja ideaalis, kui mul vaid jätkuks viitsimist ning sihikindlust. Ei, ei maksa nüüd arvata, et end ühtepuhku täitsa käest lasen või midagi, kasimata ja karvasena ringi käin, aga neid tegureid leidub lõputult, mis mu üllastele iluprotseduuri-kavatsustele ikka ja jälle kriipsu peale tõmbavad. No näiteks on kõik parasjagu kenasti graafikus, olen just juukseid värvinud, maniküür-pediküür kah suht värskelt tehtud, kavatsen algaval nädalal näo kallale asuda (aurutamine, mask, kulmud jne), aga siis saabuvad mõnusad aiatöö-ilmad, või lööb pähe uiuke mingi õmblusprojekt ette võtta, või tuleb tuju teha väike camperi-tuur, ning mu aju lülitab ilu lainelt olu lainele, misjärel olengi rongilt maas. 

Kuigi mulle meeldib hoolitsetud välja näha, ei meeldi hooldustöö kui niisugune. Teenindan kogu iluasjanduses end ise, juukselõikus välja arvatud. Ja nii juba aastaid. Või pigem aastakümneid. Ühest põhjust, miks professionaale ei kasuta, ei oskagi öelda. Kindlasti pole esmaseks argumendiks rahaline kokkuhoid. Jaksaksin endale mõistlikul määral iluteenuseid lubada küll, aga mulle tunduvad need protseduurid… kuidas nüüd öeldagi… ajaraiskamisena. Ka siis, kui tulemus kenasti näha. Ka siis, kui neid ise läbi viin, salongides käimisest rääkimata, kus aeg kuluks sinna- ja tagasisõiduks, tuleks teenindajaga suhelda, ja nii edasi. Ühesõnaga, enese välimikuga tegelemine võtab aega. Mõnigi kord vaatan täiuslikult viimistletud naisi (ei pea silmas Kardashiane jms, kel selle tarvis terve meeskond palgatud, vaid nö. tavalisi naisi), kellest tean, et neil palgatöö ja elukaaslane ja lapsed ja kodu ja hobid ja muu, ning arutlen endamisi, kust nad selle aja võtavad, et end sedasi tuunida. Sellele kulub ju tunde, lausa päevi? Või on mingid kiiremad nipid, mida mul siiani pole õnnestunud avastada, hoolimata oma pikast elust? Mingi tõhus enesehoolduse life hack, sarnane sellele, mida hiljaaegu kasutasin?

Olen muuseas ka tähele pannud, et paljud naised ütlevad, et naudivad, kui keegi teine nende juuste, näo, käte, jalgade vms tegeleb. Mina ei naudi. Mulle pole iluteenindajate asjatamine mu keha kallal küll otseselt vastumeelne, kuid naudinguks seda kah ei nimetaks. Samas, head ülekeha-massaazhi naudin täiega, see miskipärast ei lähe ka ajaraiskamisena kirja. Imelik, eks, kuidas meel nii ebaloogiliselt töötab. 

Veel ülestunnistusi. Ma ei saa aru sellest positiivses võtmes “iseendale kulutatud aja” mõistest iluteenuste kontekstis. Mina kulutaksin aega palju parema meelega millelegi põnevamale, tootvamale, no värviks kasvõi seina, või matkaks, või joonistaks-kirjutaks, oleks oma mehega, sõpradega, kammiks koera, loeks, vahiks kasvõi niisama aknast välja. Kui tulemus välja arvata, on iluprotseduuridele kulutet minutid mu jaoks mahavisatud aeg. Üks erand siiski leidub: pedi- ja maniküür suvel, soojal ajal, sest mul ju see jumalik, mitu korda blogiski kirjeldet pediküürinurk otse töötoa ukse taga, vaatega aiale ja kanjonile; linnukesed, kitsed, jänesed, sisalikud ümberringi sebimas. 

Noh, ja kui juba mitte-arusaamistele jutt läks, siis olgu öeldud, et mulle jääb võõraks ka trend (või mis trend, naised tegid sedasi ilmselt juba aastasadu tagasi), kus kambakesi iluteenuseid pruugitakse, sõbrannaga pediküüritooli-kohtumine kokku lepitakse vms. Spaas või saunas on teine asi, olen minagi õndsaid tunde heas seltskonnas veetnud, saunalaval keha koorides, pärast leilitamist maagiliste ampullikeste sisu näkku ja kaelale määrides. Tore! Aga linnatingimustes kohviku asemel koos pediküüri minna – no pole minu teetassike, kohe üldse mitte. Mitte, et ma neid suguõdesid, kes seda teevad, kuidagimoodi halvustaks – jumal hoidku, ei, inimeste eelistused on lihtsalt nii huvitavalt erinevad. 

Veel teemasse. Kohtan siin ja seal mõtteavaldusi, et iluprotseduurid, konkreetsemalt karvaeemaldus, oleks justkui ühiskonna poolt naistele peale surutud tegevus. Mind see argument ei veena. Lõppude lõpuks on igaühe isiklik otsus, kas, kust ja kuidas ta depileerib-epileerib. Mulle tundub (võin eksida, on varemgi ette tulnud, nii umbes üks kord vist), et kurtjad tahaksid justkui mõlemat “head” korraga. Et tahaks mugav ja/või rebel olla, st. karvane, aga samal ajal ka hetke iluideaalidele vastata, siledad sääred jne. Mõlemat üheaegselt ju ei saa. Ja kuniks… ma ei tea, tööta ei jää, kui jalgu ei raseeri, või kuniks selle eest vangi ei panda, ei saa ju kedagi teist omaenda välimust puudutavate otsuste eest vastutama panna. Teised võivad arvata või öelda mis tahes - your legs, your choice. 

Foto iseendast valisin meelega sellise, mis ei anna vähimatki võimalust mu self-service-iluprotseduuride tulemuste arvustamiseks. Pilt Pauli tehtud, mägijärve nimi on Lilly Lake, asub Utah osariigis. 

August 10/2022

“I am different when my nails are done. I am more dynamic. I gesticulate more, I am better at scaring my staff. I can indicate impatience by drumming on tabletops and I can wrap up a meeting with a few choice clatters.” ― Marian Keyes

32 comments:

  1. Sinuga võrreldes lasen mina end suurem osa ajast täitsa käest.

    Nägu - kindlasti mitte iga nädal, mul on temaga üldjuhul kaks varianti: a) lavameik ning pärast selle mahakoorimine; b) päikesekaitse pealemäärimine, kui tundub, et on vaja. Mõnel talvel vahel harva hakkab kuivusest ketendama ja kihelema, siis määrin sinna kohta midagi peale, tavaliselt võid.

    Jalad - ainult siis, kui on millekski konkreetseks vaja - kui ma tahan palava ilmaga sohki teha ja mustlastantsukostüümist ihukarva sukad ära jätta, on vaja selliseid jalgu, mis näeks vähemalt kaugelt sukkadega võrdselt siledad välja. Kostüümi miinusvõtteline osa. Või kui tuleb tuju lühema seeliku ja paljaste säärtega avalikus kohas käia ja ei jaksa kogu aeg ühiskonda trotsida. Mida vanemaks ma lähen, seda süüdimatumaks ma küll selle koha pealt muutun, võib-olla jõuan kunagi oma verinoorpõlve muretusse tagasi, aega, mil ma veel ei teadnudki, et jalgu paljaks kitkutakse. Sest mulle üldse ei meeldi see tunne, mis raseeritud või kitkutud nahaga on. Nagu pool kompamismeelt oleks selles kohas küljest ära lõigatud ja allesjäänud pool seisneb kiheluses, ärrituses ja torkimises. Ei ole varianti, et hiljemalt pool päeva hiljem ei torgiks.

    Juuksed? ärkamise järel kammin ja panen kinni, kord nädalas pesen, umbes kord aastas palun A.-l otsast jupi maha lõigata. Hiljuti sain kaltsukas komplimendi selle eest, et mul on halle juukseid.

    ReplyDelete
  2. aga mis puutub igaühe otsuse isiklikkusse - ega see päris nii lihtne ei ole. Vt kasvõi seda, et karvane olek satub kasvõi su postituses ühte ritta kasimatusega ja läheb rubriiki "ennast käest lasknud". Mu mustlastantsuõpetaja ütleb "lasen oma jalad korda teha" ja ta ei pea silmas füsioteraapiat vms. Üks tuttav rääkis oma tuttavast, et kui too kaheksakümndatel, mil Eestis veel nii suurt raseerimismoodi ei olnud, Ameerikas käis, märkas ta, et võõrustajapere käitub, nagu tal oleks mingi kole nakkav haigus (umbes et desinfitseerisid vargsi tema tagant) - kuni ta raalis välja ja hakkas sääri raseerima, siis järsku kõik muutus.

    Kui valdav hoiak on ühiskonnas selline, et karvane=räpane, siis ei ole see lihtsalt iluideaal. ja muidugi käib ekstra närvidele see, et see kehtib ainult naistele. Mees ja naine võivad olla ühesuguste säärtega, aga naise puhul tähistab see räpakust või siis sihiteadlikku trotsi, mehel... lihtsalt on.

    Lisan, et paradoksaalselt mõjub säärte kitkumise protseduur (ise teen) ise mulle hästi, kuigi tagajärjed on aistiliselt ebameeldivad. Lihtsal põhjusel, et käed on kinni ja siis ma ei kipu lugema. Mul on muidu kange kiusatus kogu aeg lugeda, aga vahel on hea lasta mõtetel niisama olla ja infovoost puhata.

    ReplyDelete
  3. ja protsessi valulikkus aitab sellele puhkusemomendile kaasa. Samamoodi on mul hambaarsti toolist tõustes alati tunne, nagu oleks mediteerinud - elamused on nii teravad, et kõik muu lendab peast välja.

    Kui ma saan valida, siis eelistan meelipuhastavaks teravaks elamuseks muidugi külmas vees suplemist.

    ReplyDelete
  4. notsu, hambaarstiga on mul samad aistingud kui sul!!

    Aga kasimatus ja karvasus sattus mul täitsa juhuslikult ja kogemata ühte ritta, karvasus EI tähenda minu terminoloogias "ennast käest lasknud". Mitte sinnapoolegi.
    Ma ise eelistan karvutust, aga nagu mainisin, igaüks võiks mu meelest omaenda eelistuste juurde jääda, arvaku "ühiskond" mis tahes.

    ReplyDelete
  5. Hmm, notsu komm ei tulnud (jälle) läbi.
    Siin see on:
    notsu ütles: "muide, see on üks põhjus, miks ma hästi ilusa naise identiteeti ei taha võtta. On kuidagi tunne, et selle seisusega käivad ka sellised kohustused kaasas - näha välja võimalikult ajakirjamodelli moodi, iseennast päriselus retušeerida."

    ReplyDelete
  6. notsu, novot, seda ma räägingi - me ise anname end nende "kohustuste" meelevalda, täitsa vabatahtlikult. Nagu sa ütled: "on kuidagi tunne" jne. Vastu tuleb hakata sellele tundele! :)

    ReplyDelete
  7. aa noh ja ma pole ennast millegi meelevalda andnud, ilusolemist ma kohustusena ei taju ja kõik need ülejäänud tööd ja tegemised oma keha kallal viskan üldiselt ilusolemise kasti, kui nad just parasjagu kostüümikasti ei kuku.

    Omal ajal sõnastasin ma seda nii, et minu eelistatud kehaminetamisprotseduur on keha unustamine, mitte ümberdisainimine.

    https://notsumaja.wordpress.com/2011/08/29/jalle-kerglased-kehamotted/

    ReplyDelete
  8. notsu, ma ei tea, bloggeril on su kommentaaridega mingi kana kitkuda. Avastasin jälle ühe, mis läbi ei tulnud.

    Ütled:
    "Sellel on ka empiirilist tagapõhja. Ilusaidentiteediga tuttavad ON selliste asjadega palju rohkem tegelenud. Mina oma teistsuguse eluga sain pooltest sellistest asjadest isegi _teada_ alles aastaid hiljem. Seda, et sääri raseeritakse, ei _teadnud_ ma enne kahekümnendatesse eluaastatesse jõudmist. Ja salenemise eesmärgil näljutamise kohta olin kuulnud, aga ei uskunud, et keegi seda päriselt teeks, arvasin, et mingi tühja koha pealt välja mõeldud moraalipaanika, miski, mille üks või teine ajakirjanik on sulepeast välja imenud. Et inimesed seda päriselt teevad, avastasin veel kõrgemas vanuses.

    Kui ma nüüd selliseid asju kostüümi osana rakendan (õnneks mitte näljutamist, huh), siis mõnda sellist kostümeeritud pilti vaadates ma isegi aktsepteerin, et ilus on välja kukkunud. Aga see on selline ilu, mis käib kostüümina selga. See ei ole päris mina, ma ei ole isegi kindel, et see ilus tegelaskuju mulle isiklikult meeldiks, kui ma temaga tuttavaks saaks."

    ReplyDelete
  9. Jee! "Aga mul on nii"-kommentaarid on oodatud , kasutan kohe ära :)

    Maniküür - jaa! ma närisin küüsi veel viiekümneselt, ärge tulge ütlema, et "miks sa siis ära ei lõpetanud?" Siis leidsin äkki, et ma näeksin kirstus kole välja, näritud küüntega käed rinnal risti ja hakkasin maniküürija juures käima. Meelega kasutan geellakki (mitte küüsi, ainult lakki), seda on vastik närida. Ise maniküüriga hakkama ei saa, sest geellaki jaoks on vaja riistvara mida ma ei raatsi soetada.
    Pediküür - jaa! Aga teen ise kuniks veel vähegi ulatan. Ma armastan oma varbaid, aga teistega ei jaga. Kõdi on.
    Karvkate - meh. Endise blondina (vanemast peast olen nii tumedaks muutunud, et ema ei usu, et ma ei värvi) olen sile nagu konna pepu niikuinii, kulmusid peab ehk taltsutama - eaga vajuvad need aina allapoole ja mina üritan siin visuaalse efekti jaoks kulme altpoolt harvendada. Varsti on kulmude ülemine piir käes, siis joonistan need kuhu ise tahan.

    Eluaeg olen olnud keskmisest näotum, aga ega siis seetõttu vähem naine ei olda. Kuna lapsepõlvekodus oli meikimine keelatud, siis omaette kolides käitusin nagu katoliku koolist pääsenud tüdruk - meiki oli ikka korralikult, punaste laternate kvartali jagu. Lisaks veel see, et ma ei osanud ju meikida...päris kole tulemus, peab mainima.
    Vahepeal ei viitsinud.
    Välja arvatud varbad.
    Nüüd meigin jälle.
    Oma meelest mõõdukalt, aga kesse kurat teiste arvamust teab.
    Juustest pole midagi rääkida, pole õieti teisi. Ma pole isegi ise lõikamise eest tagasi kohkunud, juukruri juures oldud aeg on raisatud aeg + pärast peab kogu selle jama, mida frisöörid keelust hoolimata pähe sirtsutavad, välja pesema. Oleks mul ilus munapea, käiksin kiilana ringi ja mõnuleks.

    Aga jube mõnus oleks, kui ärkan hommikul, joon näiteks oma kohvi ja pisikesed robotid sibavad diskreetselt ringi ning viivad mu välimuse mu enda poolt määratud aktsepteeritavale tasemele. Mitte šabloonidega, palun, las ma olen ebasümmeetriline ja ebastandartne edasi....

    ReplyDelete
  10. Olen sinuga samas paadis. Ma ka näen, et erinevad iluprotseduurid on tohutu ajaraisk ja nii palju kui ma oskan teen kodus ise ära. Karvkatet lasen küll proffidel taltsutada, sest olen enda jaoks selle otstarbekuse ära suutnud põhjendada. Aga karvkattest üldiselt, siis isiklikult teen seda enda mugavuse jaoks, või kui üldse, siis teiste naiste pärast. Kuigi olen kuulnud ka teistsuguseid lugusid, siis mul on õnnestunud meestest, kes mu pügatuseastet kommenteeriks, eemale hoida. 🙂

    ReplyDelete
  11. Mina olen ka iluprotseduuride koha pealt väga... laisk, on vist kõige õigem sõna. Kuigi samas siin on erisusi. Ma pole iial elus käinud maniküüris, pediküüris ega kosmeetiku juures, juuksuris käin keskmiselt kaks korda aastas, vahepeal aastaid ei käinud üldse. Samas olen ma oma ema ja vanema õega võrreldes puhas ja pöörane ilu-hull :D Sest nendest kahest on mu ilurituaalid ja harjumused kordades, KORDADES üle.

    Nii väga üldiselt võttes olen ma ilmselt ikka üsna keskmine. Ma meigin end enamvähem igapäevaselt ja mulle väga meeldib end meikida, kui veel tantsimisega tegelesin, siis lavameigi tegemine oli üks mu lemmikumaid asju. Ikka kunstripsmed ja üle keha sädelus ja muu säärane glamuur. Näohooldustooteid kasutan ka religioosselt (juba kasvõi selles mõttes, et KÕIK need PEAVAD olema Lõuna-Korea päritolu, ma keeldun muid asju kasutamast :D)

    Karvaeemaldusega tegelen ka, ise, väga regulaarselt, sest mulle meeldib nii.

    Juukseid värvin ka ise - hennaga, seda vist muudmoodi kasutada ei saagi. Hennast loobuma pole ma nõus. Muus osas olen juuste puhul umbes nagu notsu - kammin ära, panen kinni ja siis kui ükskord kunagi jälle meelde tuleb, siis kammin jälle. Vahel läheb mitu päeva, enne kui see aeg kätte jõuab (pole sugugi harvad juhud, kus mul on veel pühapäeva õhtul peas seesama krunn, mille reede hommikul tegin).

    Aga sellega asjad enamvähem piirduvad ka. Küüsi viilin siis, kui liiga pikaks kasvavad, lakin vahel harva. Muud maniküüri ja pediküüri küll ei tee... Kahjuks on mul lapsepõlvest saadik selline spetsiifiline skin picking disorder, millest ma kuidagi lahti ei saa. Küünte närimise suutsin gümnaasiumi ajal seljatada, kuid küüneümbruse naha kiskumine jääb mind vist elu lõpuni saatma, mistõttu on mu käed alati väga koledad ja ma pigem ei taha neile tähelepanu tõmmata.

    Kuna mulle ka üldse ei meeldi, kui teised inimesed mind puudutavad, siis pole ühegi iluteenuse tarbimise peale isegi mõelnud. Hea, kui suure surmaga see kaks korda aastas juuksuris käidud saan. Tätoveerimas olen mingi kaheksa korda rohkem käinud kui kosmeetikus :D

    ReplyDelete
  12. Mina olen selline skaala keskel paiknev. Mulle meeldib hoolitsetud välimus, aga ma ei pühenda sellele liiga palju aega. Karvu eemaldan endalt ise. Jalad epilaatoriga (tulemus püsib kauem kui raseerides ja ei tekita vaevusi nagu kihelus, kuivus jne). Kaenlaalused ja muu strateegiline piirkond žiletiga. Kihelusi ega vaevusi ei teki ja protseduuri saab korrata vähese vaevaga piisavalt tihti, sest duši all käimist tuleb ju ikka ette.

    Juuksuris käin korra kahe kuu jooksul. Minu jaoks on ilusad juuksed kuidagi olulised. Äkki sellepärast, et mulle on tugev alusmaterjal antud ja tundub kuidagi vale neid retsida või nendega karmilt ümber käia. Iseenda juuste lõikamine või üldse mitte kunagi lõikamine on mu jaoks välistatud. See lihtsalt annab nii soliidse viimistluse, kui juukseotsad on terved, sirged ja juuksed aegsasti värvitud (kui värvitakse). Halli mul pole, kui oleks, siis kindlasti värviks ja veel tihemini kui praegu, et välja ei paistaks.

    Ma ei ütle, et enda vanusest noorem välja nägemine on mingi must have, mida ma taga ajan. Aga paljut, mida ma saan selleks teha, et see nii oleks, ma ka teen. Nägu kreemitan võrdlemisi regulaarselt ja hea kreemiga. Kosmeetiku juures käin harva, aga tegelikult, kui enda vastu päris aus olla, siis sellist tulemust nagu kosmeetiku juures, ma koduse hooldusega ei saavuta. Võiks rohkem seda aega ja raha võtta, et kosmeetiku juures käia.

    Ja no muidugi Botox. Jumala häbitundeta ütlen, et jah, olen teinud ja teen kindlasti veel. Mu meelest ei pea seda häbenema. Mul on väga vedanud, sest mõju kestab kaua. Tean naisi, kellele mõjub ainult väga suures koguses ja vaid paariks-kolmeks kuuks. Sellise intervalliga läheks tõesti asi päris kalliks. Aga kui mõju kestab 10 kuud vms, siis mõnisada eurot sellesse panustada ei ole liiga kallis.

    Küünte lakkimine on jäänud viimasel ajal tagaplaanile. Võiks jällegi rohkem selleks aega võtta. Geellakk on mu parim sõber. Teen hooldust ise (nii kätele kui varvastele). Vastav atribuutika maksab mõnikümmend eurot ja ma olen seda kasutanud juba praktiliselt 10 aastat.

    Nii et hooldan, aga mitte liiga palju :)

    ReplyDelete
  13. Mul olid vist pikaajalised lapsepõlvemõjutused. Kodus väga ei rõhutatud meikimist, koolis oli keelatud. Ja sõbrad olid ka pigem mittemeikijad. Seega pikk jutt lühidalt, ma ei armasta meikida. Kui üks koeratuttav kosmeetikuks õppis, vajas ta omale vabatahtlikke kliente koolis. Hakkasin siis tema juures käima ja tema töö mulle meeldib. Ta korrigeerib kulme (ma ei suuda ise kitkuda, ma ei salli seda valuaistingut), värvib kulmud ja ripsmed, see kestab ca kuu. Vahel on vahed pikemad, oleneb eelarvest.

    Juustega on nii, et kui on mütsiaeg ja kannatab kinni panna, siis väga ei viitsi. Emal lasen vahel värvida. Pesen igal hommikul, sest ei ole rõvedamat asja kui rasvased juuksed. Ja mul on hommikuks võileib.
    Nüüd on meil kohalik salong ja seal on päris tore :) Hakkasin sel aastal külastajaks, käin vahel massaažis, juuksuris ja regulaarselt küüntes. Ajatan, et kulud oleksid mõistlikud. 5min jalutamist, pole eriline ajakulu. Ainult geellaki osas peab suht rutiinselt käima, muidu kasvavad pikaks. MIna närvisin ka pool elu küüsi ja lõpuks soovitati geelküüned panna. Paar aastat olid, nüüd vaid geellakk. Ilus ja hoolitsetud, ei saa närida ega lõhkuda.

    Nende teenindajatega on vist nii, et peab selle "oma inimese" leidma. Mul pole nood just sõbrad, aga sarnaste huvidega on juhtunud. Loba ei tapa, aga natuke juttu saab ajada. Eriti meeldib mulle juuksuris. Me oleme mõlemad koeraomanikud ja alati on ühiseid teemasid.
    Jalgu hoian puhtana vaid žiletiga, sest spets masin, mille kunagi soetasin, oli kohutav. Mul läks nahk nii jubedaks ja ma ei kannatanud seda valu välja. Ilmselt individuaalne. Mul läksid jalad punasetäpiliseks ja nahk valutas paar päeva. Ei, sel viisil ma end ei piina.

    Mu peamine argument on pigem olnud eelarve. Olgem ausad, kui kõik satub ühte kuusse, siis on seda ikka palju inimesele, kelle prioriteet ei ole ajakirjavälimus või välimus üldse.
    Ma olen ka mõelnud ajafaktorile, kontoris on olnud inimesi, kes käivad väga sageli ja näevad välja nagu tuleks igal hommikul saolngist :D Aga neil on ka koristaja, vanemad laste ja koertehoidjaks, mees transaküsimuste eest vastutajaks ja finantseerijaks :)

    Ise pooldan pigem lihtsust ja mugavust.

    ReplyDelete
  14. Mind on odav pidada :)
    Epilaatori ostsin mingi 15 aastat tagasi, peaks ehk uuema ostma aga sellega käin aeg-ajalt sääred üle, vahel kui on kiire, siis ziletiga. Talvel on pikalt perioodid, mil ei viitsi väga tegeleda.
    Juukseid pesen 1-2 korda nädalas, juuksuris käin kord aastas (kui sedagi, tavaliselt lasen kellelgi perest lõigata), värvin vahel ise, praegu tegelen loomuliku värvi taastamisega - kuniks halli pole, siis võiks ju nautida.
    Kulmude kallale lasen vahel tütart aga ikka ise kitkun ja vahel värvin.
    Pediküüri võiks küll minna, õnneks on leiutatud need koorivad sokid ja küünte lakkiminie pole probleem aga viimasel ajal on hakanud üks küüs liiga palju murduma (pean mingid jalatsid välja vahetama). Kätel ei viitsi väga küüsi lakkida, kuna üks küüs hakkas pikkipidi lagunema, siis kasutan aeg-ajalt nüüd lakki aga neutraalseid toone.
    Kreemitan nagu juhtub, õhtuti ikka aga hommikul siis kui meelde tuleb :)

    ReplyDelete
  15. Pediküürist rääkides - asi, mida ma kasutan iga päev, on pediküüriseep, sest sellega saab nii kiirelt ja lihtsalt talla alla kasvavatest kapjadest lahti. Siuh säuh valmis, hommikuse duši käigus. Õudselt mõnus, jalad rõõmustavad.

    Klari, me oleme mitme koha pealt ühtekad - kui mulle on esinemise jaoks patsisoeng pähe tehtud, siis käin ma selle patsiga ringi, kuni on juba tõesti väga lahti hargnenud. Vahepeal on hea mitu päeva hooletu, ei pea kammima ega midagi.

    Ja sõrmekebab (Kiduviha blogi termin) ka.

    ReplyDelete
  16. "Aga mul on nii":
    Sääri vahatan heal juhul 2x suve jooksul, kuid mõni suvi jääb ka päris vahele. Vahaplaastrite pakk kestab mitu hooaega :D Mu meest ei kõiguta mu säärekarvade olemasolu üldse, nii et tõesti ainult mingil avalikul pidulikul puhul võtan selle ette. Kaenlaalused käin žiletiga üle siis, kui meelde tuleb.
    Maniküüris pole kunagi käinud. Pediküüris pole kunagi käinud. Siin lugedes tekkis mul rumalal inimesel küsimus, misasi on pediküür? Mina lõikan nii sõrme- kui varbaküüsi kääridega, kandu riivin vajadusel (seda on harva) saunas. Kas see ongi?
    Pead pesen siis, kui on tarvis. Üldiselt 2 või rohkem korda nädalas. Kui juhtun tolmust tööd tegema, siis kasvõi iga päev.
    Kreeme tarvitan haruharva. Mehel jäi kuskilt (ärge küsige kustkohast) näppu karbitäis Lumene tootenäidiseid - hüaluroonhappega seerumeid ja kreeme - neid kasutangi, eriti talviti, kui käenahk kuusekooreks kipub muutuma. Hüaluroonhape teeb nahaga imesid, eriti siis, kui on mingi keemiaga kokku puututud ja nahk päriselt kuiv ja kare kui liivapaber. Suvel üldiselt on nahakuivust harva. Peale seda, kui hakkasin saunas kasutama naturaalset vanal viisil isevalmistatud seepi, pole naha kuivusega enam üldse probleeme olnud. Talv muidugi alles tuleb, eks näis, kas ka talvel on olukord parem (olen seda seepi alles 2 kuud tarvitanud).
    Meigiasju mõni on, aga ma kahtlustan, et need on ammu aegunud. Kuna ma neid üldiselt ei kasuta, pole ka suurt mürgituse ohtu :)
    Kulme olen viimase aasta jooksul lasknud 3x professionaalil normaalpiiridesse ajada. See on uus asi mu jaoks.
    Juuksuris käin umbes 2-3 kuu tagant, lasen poisipea jälle viisakaks nüdida ja uue rohelise peale. See on kõige järjepidevam iluprotseduur, mida ma teen. Ise naeran, et roheline pea peab kompenseerima kõik muud tegematajätmised - meigi puudumise jne.

    Selline koll olengi.

    ReplyDelete
  17. ilusad prillid on ka hea 1 sekundi silmameik.

    ReplyDelete
  18. Oo, nii põnev, hommikukohvi kõrvale teiste naiste buduaaridesse piiluda, well done, ladies!

    lendavale: pediküürist. Ma ise olen vaid üks-kaks korda elus salongipediküüris käinud, aga minu kodune pediküür käib nii: kõigepealt väike kannakäiamine, kui tarvis, teen seda sama Dremeliga, millega koera küüsi käian :). Siis pikk ja mõnus jalavann, kuuma vett lisades, mingit aroomiõli kah. Seejärel koorimine, nii jalalabad kui sääred. Siis küünelõikus/viilimine. Kõige lõpuks jalamassaazh kreemi või õliga, seejäral sokid jalga, et kraam imenduks. Paar tundi hiljem varbaküüned õlist puhtaks, lakk peale.
    Ma muide teen Paulile regulaarselt samasugust pediküüri, v.a. küüntelakk :)

    ReplyDelete
  19. Ülearu palju aega ja ressurssi protseduridesse ei investeeri aga üldiselt üritaks välimuse viisaka hoida. Karvaeemalduseks zilett, blondi eelisena ka jalakarvad heledad ja seega hullu pole. Ripsmetihendusi (mitte neid kulmudeni lehvikuid vaid veidi tihendust) ja geellakki küüntele isegi tahaks. Aga kuna need nagu koduloom ja kui õigeks ajaks hooldusse ei jõua siis läheb väljanägemine suht inetuks, seega piirdun loomulikuga. Kulme ja ripsmed värvida lasen korra kuus, taaskord blondi teema- kulmud ja ripsmed pleegivad ära. Küüsi lõikan ja varbaküüsi lakin vastavalt vajadusele. Näomaski ja jalamaski teen umbes korra kuus. Teeks sagedamini aga no ei tule meelde....
    Juuksurisse satun nii iga 3 kuu järel, kas lasen otsi lõigata ja/või veidi triibutada. Oma juuksevärv täitsa sobib.
    Kehakoorija on olemas ja taaskord kui meelde tuleb siis korra kuus vast saab kasutatud. Tunnen küll, et tahaks igasugu kreeme ja maske määrida aga kui meelde tuleb siis juba hilja ja enam ei viitsi või siis meenub millegi muu tegemise ajal ja lihtsalt ei saa maskeeruda parasjagu :)

    ReplyDelete
  20. Minu elus on olnud ellujäämiseks vajalik algul oskus varjuda, siis aga hirmuäratav välja näha, nähtavalt naine olemine võrdus aeglase enesetapuga, seega minu iluprotseduurid kattuvad enim hygieeni omadega. Need peaksid ideaalis võimalikult mõnusad olema. Mu hing valutab, et meie sajandivanune saun oma vanadussurma suri ja ma pean duši või vanniga leppima, pffff. Aa, mul on oma juuste suhtes juba mõnda aega, umbes sellest ajast, kui ma õppisin ise oma valikuid tegema, st 20-te eluaastate teises pooles, kinnisidee, et need on Minu Sõjapats ja mitte keegi ei tohi neile terariistaga läheneda (selja tagant noaga, umbes nii). Värvida lasen pereliikmetel, sest pikemapoolse juukse värvimise raha eest saab siis näiteks kiva ja rauda osta.
    Oojaa, mul on veel huvitavaid veendumusi ja eripärasid. Tänan kysimast, aga abikaasa on sellega rahul, sest temal on samuti oma eripärad ja me elame sellega muinasjutu lõpuni.

    ReplyDelete
  21. oo, tuntud ilublogijana tahan ma ka muidugi sõna võtta :D

    mul ei kulu oma ilu peale küll mingit märkimisväärset aega. juukseid pesen iga kord duši all käies, raseerin sealsamas, kui parajasti pähe tuleb ja viitsimist on. (tegelikult see, et sääri võib ka raseerida, ei pea epileerima, ongi olnud minu viimase aja - ca viimase aasta ehk? - suur iluavastus. mind hirmutati teismeeas müüdiga, et raseeritud karvad kasvavad tagasi tihedamate ja jämedamate ja tumedamatena ja kiiremini ja mis kõik. tühja nad kasvavad. pluss keda huvitab. aga kord kuu või pooleteise järel ma oma sääred žiletiga üle tõmban ja puhas rõõm, ei mingeid sissekasvanud karvu enam ja natuke koorivana mõjub see ka.)

    nägu pesen ja kreemitan hommikul ja õhtul, see rivi asju, mida ma selle käigus endale peale määrin, näeb küll muljetavaldav välja - 5-6 pudelikest ikka reas - aga mulle meeldib ja see tõesti ei võta üle paari minuti. hambapesule kulutan kauem aega.

    maniküüris pole elus käinud ja ise ka sõrmeküüsi ei laki, olen proovinud, aga esimese killu mahatulekuni läheb pool kuni kaks tundi. pole seda vaeva väärt. viilin enamvähem ühepikkusteks ja käib kenasti.

    pediküüri ma küll naudin, aga ei raatsi selle eest maksta, ajakulu poleks probleem. aga mina'p see olen, kes sõbrannadega koos pediküüris käib! mul on kaks head sõbratari, kellega elame kõik eri riikides, ja kui me koos kas rannapuhkusele või citybreakile läheme, siis püüame alati leida koha, kus kolmele korraga pediküüri saaks tellida. see kogemus ei ole alati just puhas seksjalinn, vahel oleme uskumatutesse urgastesse sattunud :D aga vahel on väga äge olnud ka.

    aga mõned korrad aastas ma ikka võtan iseenda varbaküünte lakkimise ette, ma olen selles jube koba, aga kui lõpuks õnnestub ära teha, siis see püsib ju kaua ja näeb kindlasti kenam välja kui lakkimata. ja kandu pimsskiviga hõõrun suviti iga kord duši all käies, sest mulle kasvavad muidu jubedad kabjad alla.

    juuksurisse püüan ka paar korda aastas sattuda. alati mõtlen, et võiks tihemini, aga ma kuidagi ei viitsi tegelda selle planeerimise ja broneerimise ja kõigega. ja ma ei viitsi juuksuritega juttu ajada ka eriti. samas ikka lihtsam kui ise lõigata. vanasti värvisin juukseid, aga siis sain aru, et maailma kontekstis loetakse eestlase kartulikoorevärvi väga glamuurseks ja eriliseks blondiks, nii et viimane pea 10 aastat olen rahulikult selle seljas sõitnud. jälle hulk raha ja aega kokku hoitud!

    ReplyDelete
  22. kitty, mul on säärtega sama lugu – raseerimine ei tekita mingeid probleeme, pluss seda saab dushi all käimisega ühendada. Nii lihtne, ja ei nõua aega. Ma muidugi raseerin tihedamini kui sina, no iga paari päeva järel umbes, mulle meeldib sile säärenahk. Aga jah, dushi all pole se mingi vaev, siuh-säuh zhiletiga üle ja valmis.

    Oo, ja pediküüriurkad, see kõlab intrigeerivalt :) Ning ei, ma ei ütle, et NEED naised on imelikud, kes kambakesi pediküüris käivad, ja samas ei ütle ka, et MINA olen imelik, sest ei käi, sõbrannadega. Mine tea, ehk ühel päeval teen selle trikigi ära….

    Küünte lakkimisest – lakkimata varbaküüntega ma ei oska olla, ka talvel mitte. Harjumuse asi. Sõrmeküüsi paaril viimasel aastal lakin üliharva. Aga lakk kulus marjaks ära noil aastatel, mil nahakunstiga leiba teenisin – küünealused olid kogu aeg nahavärvi täis, seda ei saa millegagi maha kah, sõrmed nägid lakkimata jubedad välja. Nii et täitsa praktilistel põhjustel lakkisin toona. Aga lühikesed on mu sõrmeküüned kogu täiskasvanu-ea olnud. Ma absoluutselt ei kannata nn. pika küüne tunnet. Teeb sõrmeotsad justkui tundetuks.

    ReplyDelete
  23. jeerum, teie, kes te oma paari päeva või isegi paari kuu tagant raseerimisega siledad sääred saavutate - mul on ütleme poole päevaga juba selline five o'clock shadow, et anna olla. Selline veider taktiilne elamus, sellega võrreldes on rahulikult karva kasvanult mõnusam ja katsudes isegi siledam, sest ei turrita midagi ja nahk ei mängi liivapaberit.

    ReplyDelete
  24. Jah, ma imestasin samuti kitty kuu-pooleteise raseerimisintervalli üle, aga inimeste karvakasv on ilmselt väga, väga, VÄGA erinev.

    Ahjaa, ja siis on veel needsamused vanusega kaasnevad hooldusprobleemid. Mu mees ütleb, et see on “God’s practical joke”, et su keha vajab seda enam hooldust, mida kehvemaks su silmanägemine jääb. Naiste puhul, mu enda näo näitel: ninasõõrmed, ülahuul, kulmud hakkavad enneolematuid trikke tegema, karva kasvatama sinna, kus seda enne nähtud pole, ja kasv tundub pärsituna seal, kus enne kena rikkalik karvakaar oli. No ja siis võimle suurendava peegli ja prillidega, eks, täielik tsirkus, ekvilibristika. Jumal tänatud, kui on antud enda üle naermise võimet, nagu mulle. Teine variant oleks ahastuses käsi ringutada ja oma ea üle oiata.

    ReplyDelete
  25. Kehv silmanägemine annab ju ka rohkem võimalusi oma välimust ignoreerida. Mul on see eluaeg kehv olnud, vbla seletab mõndagi.

    ReplyDelete
  26. hahaa, need lisanduvad karvad on jah müstika! (mul puudu ei ole veel kusagilt jäänud, aga üle on küll mitmes sinu poolt nimetatud kohas.) mul on elukaaslasega vaikiv kokkulepe, et kui teineteise juures selles liinis midagi ebaesteetilist märkame, siis anname teada ja vajadusel aitame eemaldada. keegi teine mind nii lähedalt ei näe ja loodan, et kaugemalt on vaatepilt okei; pluss teised inimesed jäävad ju ka vanemaks ja lühinägelikumaks :D no ja lõpuks ikka lisandub aastatega hoogsalt seda elutervet ükskõiksust ka.

    ja see on küll veider, et kuigi sääred võin tõesti jätta nädalate kaupa raseerimata ja miski ei häiri, siis ühes konkreetsest kohas lõua peal on mul paar sellist karva, mis võivad poole päevaga kasvada eimillestki täielikule Rapuntsli-tasemele :D (ja see on põhjus, miks mul on kosmeetikakotis ALATI pintsetid kaasas.)

    ReplyDelete
  27. notsu, jaa, kehv silmanägemine annab tõesti võimaluse välimust ignoreerida – olgu siis vananemismärke või miskit muud, mis häirib. Siit huvitav mõtteharjutus: miks ma siis ei ignoreeri? St. kelle jaoks ma oma välimust tuunin? Soovitasin ju ise postituses, et ignoreeritagu sotsiaalset survet… hmm, jaa, mõtteaine.

    kitty, meil mehega on enam-vähem sarnane kokkulepe, et aitame teineteist ebaesteetiliste muutuste osas. St. MEIE mõõdupuu kohaselt ebaesteetiliste, me ei ole kolmandate isikute välimuse osas arvustavad. Aga mu mees ei taha muutuda “karvaste kõrvadega vanameheks”, nagu ta seda väljendab, ja ka mul on mõned kindlad “ei”d, omaenda näopiirkonna osas.

    ReplyDelete
  28. Mehe ja veel kiilaka habemikuna on mu elu õige lihtne. Kogu välimiku hooldus seisneb hammaste pesemises ja peale trenni dushi all käimises. Kord umbes 2 nädala tagant habeme ja küünte lühemaks pügamises kui need liialt ette jääma kipuvad. Mida kõike selle ajaga teha saab - kadestage daamid :D

    P.S. Ei salli kui keegi võõras mind käpib, olgu siis juuksur, massöör või parm.

    ReplyDelete
  29. See ealine karvakasv on jah üks igavene tüütus ja neid tuleb kitkuda, muidu läheb asi hulluks.

    Millega sa koeral küüsi lihvid? Mis see Dremel on, valgusta inimesi!
    Meil just siin olid "verejoad", sest vastik inimene kogemata riivas küüsi lõigates mingit serva. Ma isegi ei märganud, sest ta oli vait, aga no kus voolas...
    Alguses jooksis toa punasetäpiliseks ja siis kui kaaliumpermangandaadi üles leidsin, sisse möksisin, käis suurest stressist joomas, ujutas põrandat (habe), pläterdas vees ja seejärel jooksis toa lillatäpiliseks :D Ma sain mõnuga korterit küürida.

    ReplyDelete
  30. Aga mul on nii:

    Ma hakkan ülevalt alla, siis on miski järg ja ei unune midagi ära.

    Juuksuris käin 2 kuu tagant. Lühikese lõikusega lihtsalt peab nii tihti. Õnneks on selline soeng, et ei näe enne uut lõikust veel väljakasvanud ja kole välja, lihtsalt veidi pikem versioon, nagu juuksur ütles. Kui veel pikad juuksed olid, siis ma vist käisin ka nii korra aasta-paari tagant otsi kärpimas.

    Näo hoolitsus käib hommikuti. Selle käigus tarvitan vähemalt 4, tööpäeviti 5 anumast, tööpäevadel või muidu kodust väljudes kulmupliiats ja ripsmetušš lisaks. Kindlasti on mu tooted niisutavad, sest mul on kuiv nahk ja SPF on kohustuslik (vitiligo nõuab, muidu oleksin näost palju laigulisem ja päike teeb liiga).

    Kulmud käib spetsialist üle kord kuus (mul on teenindaja, kes teeb pediküüri ja kulmud ühe külastuse ajal, ajakulu väiksem kohe). Kevadel lasin ka püsikulmud teha aga tulemus ei olnud nii hea kui ma lootsin (siiski palju parem kui enne) ja kulmupliiatsit ikka tarvitan.

    Huultele peab aasta ringi olema käepärast hügieeniline, kuivavad muidu ära. Värvi ma ei pane, see ei püsi seal lihtsalt.

    Kätele suvel iga päev SPF kreem (vitiligo ja päike ei käi kokku), talvel lihtsalt kreem, et ära ei kuivaks. Kui kuivab siis kuni lõhedeni, kui ignoreerida kreemitamise vajadust.

    Küüsi olen elus palju lakkinud (tavalakk tuleb ikka häirivalt kiiresti maha, 2 päeva on juba hirmkaua ja enam ei viitsi), olen omanud geelküüsi (lõpetasin kui käsi kipsi sai) ja praegu katsetan ise kodus geellakki. Esimene lakk on püsinud 9 päeva, mõnest kohast on lahti aga see ei häiri veel. Tundub, et täitsa toimib. Samas ma ikka igatsen pikki küüsi, mul endal ei kasva nad iial nii pikaks, kui geelküüntega saab. Omad küüned on liig õhukesed ja pehmed, kipuvad kiiresti katki minema. Kui ma oma kandlemängu varsti ei taasta siis äkki ikka jõuan uuesti kuskile salongi (pikkade küüntega ei mängi lihtsalt, või ma ei oska). Mis ongi teine takistus olnud, sest mu oma armastatud tehnik lõpetas töö, järgmine ka (aga ta juures polnudki pooltki nii tore) ja ma peaks uue otsima aga ma ei viitsi seda vaeva ette võtta. Paslik on siinkohal mainida, et salongis käimisel on ainult üks (peamine küll jah) osa tulemus, teenindajaga peab inimlikult hea klapp olema, et see aeg oleks ka meeldiv veeta. No selline, et ka vaikimine nõme poleks.

    Jalgu raseerin suvel 1-2 korda nädalas, talvel piisab 1 korrast. Nii juba varsti 30 aastat. Ainult siis kui mul käsi kipsis oli poolteist aastat tagasi (õnneks talvel) jäi paarikuine vahe sisse. Depileerimist masinaga olen korra proovinud aga esiteks oli see mu valuläve ületav, teiseks kasvasid karvad sisse ja seda ma enam ei tahaks kogeda.

    Pediküüris käin korra kuus, suvel saavad selle käigus küüned ka värviliseks. Ise viilin vahel duši või sauna käigus ka tallad, eriti kannad üle aga kindlasti kreemitan igal õhtul, suvel ka hommikul. Kuiv ja talla all paks nahk viib muidu kiiresti lõhedeni.

    Lõpetuseks ütlen, et ma teen seda kõike (mida pole üldse palju), selleks, et mul endal oleks hea olla, mitte et kellelegi meeldida. Keegi teine ei pea minuga nii palju aega veetma kui ma ise :D

    ReplyDelete
  31. KK, Dremel on säärane:
    https://www.chewy.com/dremel-cordless-dog-cat-rotary-nail/dp/156127?utm_source=google-product&utm_medium=cpc&utm_campaign=12789771333&utm_content=Dremel&utm_term=&gclid=Cj0KCQjwgO2XBhCaARIsANrW2X18Yrg-d2KfmTeGrq8cVDFAaMx4fKk8pCJG2kWVoV6nivQSvjCPDvMaAr-LEALw_wcB

    Võttis natuke aega, enne kui seda kasutama õppisin – Lilli harjus uue asjaga kiireminigi kui mina. Koera küünehoolduseks on minu jaoks mugavaim asend maas istudes, selg vastu seina, jalad välja sirutatud. Koer lamab külili mu süles, jalgade peal. Parema esijala ja mõlemad tagumised teen, koer paremal küljel lamamas, vasaku esijala jaoks pööran ta vasakule küljele. Võrratu riistapuu. Küünelõikurit ei taha ma enam uneski näha.

    P.S. (Küünest) verejooksu peatamiseks on säärane imevahend nagu Syptic Powder, googelda. Toimib sekundiga, võin omast, Dremeli-eelsest kogemusest kinnitada :)

    ReplyDelete
  32. Aitäh! Uurin seda vidinat!

    Need "lillaprilla" kristallid peatavad ka kohe kui mul oleks meeles need lõikamise ajal oma kõrvale käepärast võtta.
    Mul suht samasugune asend, istun maas ja koer on jalgade vahel selili. Turtsub aga püsib. Mul pole selle koeraga siiani õnnestunud kunagi sisse naksata, nii et esimene kord.

    ReplyDelete