Are you from Portland?

 


Mulle tehti täna vist kompliment. Mis mõttes “vist”, küsite. Kompliment on kompliment, seda ei peaks ju keeruline olema ära tunda. Aga vaadake, antud juhul on asi pisut komplitseeritud. Kannatust, kohe räägin pikemalt.

Lugu oli nii. Vajasin seoses remondiga paari vidinat, panin autole hääled sisse ning sõitsin me linnakese serval asuvasse poodi nimega Bi-Mart. Miks bi, ärge minult küsige, ma ei tea. Vaevalt nimi ostjate või müüjate seksuaalsetele eelistustele viitab, see oleks kuidagi väga ebamugavalt otsekohene, liiatigi väikeses maakohas nagu meie oma, eks. Bi-Mart on ääremaade elanike Walmart, enam-vähem sarnane kaubavalik, aga sada korda vähem poepinda. (Oih, oleksin peaaegu kirjutanud “vaese mehe Walmart”, aga Walmart on vaese mehe kauplus nagunii, mistap see võrdlus ei passi.) Mul ja Paulil on omavahelises suhtluses Bi-Mart'i kohta mitu hüüdnime käibel, aga ma ei hakka neid praegu loetlema, üritan siin blogis ikkagi enam-vähem viisaka inimese muljet jätta.

Anyway. Kõnnin mina ostukäruga Bi-Mart’i riiulite vahel, ja pea igas vahes on minuga ühel ajal üks ja seesama naisterahvas, silma järgi aastatelt nii umbes nelja-viiekümne vahel. Naeratab ja takseerib mind uurivalt. Meil Ühendriikides pole võhivõõra tähelepanu midagi haruldast, noogutan naeratades vastu, aga kui proua juba ei tea mitmendat korda mu lähedusse satub, loon silmside ja kergitan küsivalt kulmu, et mis värk? Proua kohmetub pisut, teatades, et ta lihtsalt tahtis mu riietust lähemalt näha, ning küsib: “Are you from Portland?” “No. Why?” küsin vastu. “You dress like a Portlander”, nendib proua, näoilme järgi otsustades tunnustavalt. Pean paremaks täpsustavaid küsimusi mitte esitada, sest Portland, me lähim suurlinn (kodunt 200 km) on üle USA ja ilmselt kaugemalgi teada-tuntud peamiselt kahe asja poolest: a) massiivne kogukond trenditeadlikke hipstereid ja b) massiivne kogukond kodutuid. Ning kui me nüüd meenutame, et olen siinsamas blogis enesekriitiliselt tunnistanud, et riietun nagu kodutu puuraidur, siis saate vast aru, miks ma senimaani kindel pole, kas mu kehakatete kohta käiv kommentaar tingimata kompliment oli. Kohapeal ütlesin küll “thank you”, sest no mis sa hing sihukesel puhul muud kosta oskad, kuid kahtluseuss närib siiani…

Aga prouaga tekkis meil muide väga tore väikevestlus, tabas mu aktsendi ära ja uuris, kust ma pärit. Ta ise olla kolmat põlve Poola immigrant, rääkisime Ukraina sõjast, tema kiitis Poolat, et aitavad hädalisi, mina kiitsin Eestit. Ja mõlemad kiitsime Ukraina presidenti, et milline liider, oleks igal riigil selline. 

Foto tegi Paul läinud Tänupühade ajal Seattle's. Olen seda siin ennegi näidanud, aga saagu veelkord, illustratsiooniks. Ligilähedaselt samasugune nägin ka täna välja. No tõesti, minu arust ei midagi tähelepanu väärivat, seelik pikkade pükste peal, ketsid, beanie  - kas selleks peab Portlandis elama, et sedasi inimeste sekka minna?

April 21/2022                                              

“I can live for two months on a good compliment.” ― Mark Twain

2 comments:

  1. Šikk.
    Lisaks, et kunagi ei tule kahjuks omada ühisosa nii ühe kui teisega, võtta meeldivam osa mõlemast. Trenditeadlik kodutu...?
    Nüüd tuleb keeruline osa - mida meeldivat saaks olla kodutuses. Khm, see mõtle ise välja, hommikul kohvi juues köögiaknast karu vaadates ei tule midagi sellist pähe, mis kodutust kaunistas :D
    (Ja ongi karu! Ja ongi köögiakna taga - ok, paarsada meetrit eemal!)

    ReplyDelete
  2. Karu? Köögiakna taga? Päriselt??
    Postitust paluks, pos-ti-tust!!
    Kusjuures su kommentaari lugedes “… see mõtle ise välja, hommikukohvi juues köögiaknast karu vaadates” tõstsin silmad ja vaatasin korraks juhmakalt köögiaknast välja, et kuskohas see karu peaks olema, ja alles siis lugesin edasi, et karu on sinu juures hoopis :)

    Kodutuse meeldivatest külgedest, hmm. Ma olen täitsa kindel, et neid leidub. Ja muidugi sõltub kõik sellest, kuidas me kodutust üleüldse defineerime – kas kodu on kinnisvara või midagi muud. Siin meie pool on arutu hulk inimesi, kes elavad nö. mustlase kombel oma vankris (matkasõidukis) ja ei plaanigi paigale jäda, kuigi rahalisi võimalusi oleks küll ja veel. Kallimad “vankrid” maksavad rohkem kui mõne mehe maja muide :)

    ReplyDelete