Me siin Pauliga arutasime, et inimloomus on ikka imelik. No võtame või meid kahte. Läheme ja elame nädalate kaupa pisikeses, autokasti tõstetud karbis, samal ajal kui võiks täitsa rahulikult püsida oma avaras, mugavas, võrratu vaatega kodus. Aga noh, nagu öeldakse, veri ajab rähnipoja puu otsa - ju siis meis mõlemas seda va nomaadiverd jagub. Mistap, kulla sõbrad, on taas käes hetk, mil blogiukse mõneks ajaks lukku keeran, nii umbes pooleteiseks-kaheks kuuks. Camperi külmik toitu täis laaditud, rõivaid kaasa pakitud sulejopest suvekleidini (näiteks Death Valleys praegu ööseti külmetab, päeval kuumutab), viie osariigi maakaardid* truckis ootel - Nevada, Utah, Arizona, California, New Mexico. Vaevalt, et kõiki viite tarvis läheb, kuid mine sa tea. Elu on näidanud, et nii Paul kui mina oleme mihklid plaane käigu pealt ümber tegema. Aga teie olge seni viksid ja viisakad, tublid ja terved, eks.
*Loomulikult on meil kui kogenud reisisellidel kõikvõimalikud orienteerumis-äpid ja guugel mäpid ja geepeeessid olemas, kuid üle kõige armastame me Pauliga ikkagi paberkaarte (ja muidugi ka teineteist). Kaart maha laotada ja mööda paberit näpuga järge vedades plaani pidada - see on osake me matkarituaalidest, tükk maad ägedam kui mingi tillukese ekraani kohal koogutamine. (Maha laotada seetõttu, et truck on suur loom, kapott kõrgel, klassikalist kapotilt kaardi lugemist ei saa harrastada.) Pealegi, kogenud matkaja ei jää kunagi üksnes tehnikale lootma. Neis maanurkades, kuhu meie tee viib, ei pruugi levi ollagi, tulnukad võivad satelliidid välja lülitada vms. Siis kulub vanakooli maakaart marjaks ära.
January 07/2022
“The freedom of the open road is seductive, serendipitous and absolutely liberating.” ― Aaron Lauritsen: The Great North American Road Trip