#jutujaht: Ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

Sõnavabriku töötajatele lobisemise eest palka ei makstud. Toodangu tõrgeteta väljastamise nimel rabati kahes vahetuses, tasustamine käis tükitöö alusel. Emmerson oli töölepingut sõlmides valinud öised tunnid. Uneuimasena tulid uudissõnad millegipärast kergemini pähe, lisaks võimaldas see tal päevasel ajal oma hobiga, huulteltlugemisega tegeleda. 

Ootamatult kiire edutamine polnud just kõige mõistlikum käik ülemuste poolt, mõtles Emmerson kohvipausi ajal puhkenurgas selga sirutades. Ta jõudis kõigest paar kasinat kuud nimi- ning arvsõnade osakonnas töötada, kui juba tuli käsk kaks korrust ülespoole, kolmandale kolida, et omadussõnu tootva meeskonnaga liituda. Tavapärane praktika (alustad altpoolt, kõige lihtsamast, ajapikku saad ametikõrgendust tegu- ja hüüdsõnade tiimis teisel korrusel, ning alles kogemuste kogunedes kvalifitseerud epiteedivalmistajaks) heideti tema puhul miskipärast kõrvale. Paraku, tulemustepõhiselt edutatud töötajalt oodati uues ametis tõhusamat panust kui see, milleks Emmerson hetkel võimeline oli. Eks iga algus ole raske, lohutas ta end, loputas kohvitassi kraani all puhtaks, pani restile nõrguma ning suundus tagasi tööpostile. 

Kaastöötajad, jumal tänatud, olid omadussõnade osakonnas siiski hoopis teisest mastist kui korrus või kaks madalamal. Nimi- ja arvsõnade rahvaga ei kõlvanud kõrvutadagi, nood seal tänavatasapinnal, fuih, kivinäod, vähimagi kujutlusvõimeta tuimad tükid. Tegu- ja hüüdsõnadele spetsialiseerunutega polnud Emmersonil kogemusi, see etapp jäi tal ju vahele, kuid kuluaarides teati rääkida, et nood olla tööohutuse kaalutlustel igaüks omaenda helikindlasse, pehmendatud seintega boksi eraldatud, vältimaks kolleegidele psüühiliste ja füüsilisite vigastuste tekitamist ― teisel korrusel kaasnesid tööprotsessiga paratamatult ka kõikvõimalikud impulsiivsed häälitsused ja kehaliigutused.

Siin, kolmandal korrusel, valitses aga hoopis teistsugune õhkkond. Avar tootmissaal oli emotsioonide kaupa tsoonideks jaotatud. Emmersonile anti töölepingu allkirjastamisel valida, millise sõnakategooriaga ta soovib tegeleda. Hetkeuiu ajel sündis otsus negatiivsete omadussõnade genereerija ameti kasuks, kuid olles esimese, elupettumustest tuleneva kirumiskihu rahuldanud, koputas ta paar päeva hiljem vahetusevanema uksele, paludes end positiivsete gruppi üle viia. Muutust polnud põhjust kahetseda. Meeldivamaist töötingimusist olnuks raske unistadagi, ja millised töökaaslased! Imelised, armastusväärsed, empaatilised inimesed. Kui kellelgi juhtuski vahetuse lõpus sõnanorm täitmata jääma, panid teised palumata pead tööle, aitasid hädalist omaenda vabast ajast, sentigi tasuks saamata. Ja muidugi ei unustanud keegi “aitäh” öelda iga hea sõna eest, mille väljamõtlemisel kaastöölistelt abi saadud. 

Kuigi Emmerson oli kursis asjaoluga, et omadussõnaosakond pole ettevõttesisese karjääri lagi (kõrgematel korrustel toodeti määr-, side-, kaas- ja asesõnu ― sõnatööstuse spetsiifikat mittetundja jaoks tühine nipe-näpe, kuid toote kui terviku toimimise huvides vägagi olulised detailid), plaanis ta nimetet üksustes pakutavast paremast palgast ja avaramast vaatest hoolimata jätkata pensionini oma praegusel ametipostil. Juhul muidugi, kui innovatsiooniosakond mõnda uut, põnevat sõnaliiki turule ei too, sellist, mis Emmersoni varjusurma suikunud karjääriambitsioonid taas elule ärataks.  

Jutujaht nr.4 teised jahilised leiab siit: 

October 30/2021                                                                                   Foto: Internet