#jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili

 


Kutse jutujahile nr. 2 ning teised jahtijad leiab siit: 

------------

Nano peatus, tõmbas hinge. Tegemist oli problemaatilise objektiga. Hilises keskeas meesterahvas, tugevalt ülekaaluline, ahelsuitsetaja. Vähe sellest. Veresoonkonna süvapuhastuse klienditeeninduse numbril pidanuks objekt helistama tunduvalt varem, mitte siis, kui hing juba kinni ning rinnus rõhumas. Nano teadis, et veatu ärieetikaga puhastusfirma palgal olles ei saa ta endale protseduurireegleist kõrvalekaldumist lubada. Isegi kui tegemist hädaolukorraga, on töötaja kohustatud täht-tähelt ettekirjutusi järgima. Kõik kuuskümmend tuhat miili* tuleb süstemaatiliselt seestpoolt harjaga üle käia, alustades kapillaaridest. Alles seejärel, kui need põhjalikult puhtastatud, tohib liikuda jämedamatesse torudesse. Aortide ning südamekambriteni jõudmine võtab niisiis aega, mistõttu ei õnnestu iga objekti kvaliteedikontrollis elusana üle anda, kuid ettenähtud tööjärjekorrast kõrvalekaldumiste puhul rakendab firma töötajate suhtes administratiivkaristust. Korduv üleastumine viib vallandamiseni. 

Nano võdistas end, meenutades, et vaid mõnikümmend aastat tagasi pruugiti objektide verevarustuse veatuna hoidmiseks brutaalseid meetmeid, alates küsitava toimega medikamentidest lõpetades kirurgilise sekkumisega. Kohutav! Tõsi, mõtlemisvõimeliste nano-osakeste kasutamine südame-veresoonkonna haiguste profülaktikaks ning raviks tekitas ajale jalgu jäänud meditsiiniringkondades tugevat vastueisu. Põhjenduseks toodi nanotehnoloogia võimetus kiiret, erakorralist abi anda. Vanameelsus, dogmadesse klammerdumine, mis muud.

Nano heitis pilgu monitorile. Andmete kohaselt oli objekti süda seiskumas. Ega midagi, puhkepaus läbi, hari tööle – iga vähestegi elumärkidega laekunud objekti pealt maksab firma töötajale väikest lisatasu. Kui veidi tempot üles kruvida, õnnestub ehk õigeaegselt südameni jõuda. Monitoril kuvatud numbrid näitasid, et sinnani on maad kaksteist miili.

*Inimese veresoonkonna kogupikkus.

September 25/2021                                                                              Foto: Internet 

8 comments:

  1. Kuna anti käsk järgmise jutujahi teemat pakkuda, siis:
    „Proovis igaks juhuks veelkord selga.“

    ReplyDelete
  2. Haaa, sind on ka lummanud mõte emotsioonidega robotitest!
    Mõnus lugu, pani mõtlema, kas peekon on ikka oma maitset väärt. Versooned võivad olla eriarvamusel, kas pole?

    ReplyDelete
  3. Oo, peekon ON oma maitset väärt. Peekon = "hea" rasv. Margariini, vot seda ei või süüa.

    Emotsioonidega robotid, veel kellelgi? No nüüd saan minna ja teiste jutte ka lugeda, kui enda oma üleval, ilma et peaks kartma, et miskit külge hakkab.

    ReplyDelete
  4. Mind hämmastab erinevate inimeste loovus ühel teemal erinevatel viisidel kirja panna - ma poleks elu sees veresoontest kribanud. Seetõttu sain ise ka targemaks veresoonkonna pikkuse osas. Väga hää idee on pudelipesuhari algusesse illustratsiooniks panna - viib lugeva inimeselooma mõtte veidi teisele lainele...
    Veri guud! - nagu inglismannid ameerikakeeli ütlevad. :D

    ReplyDelete
  5. Mulle väga meeldis. Nii positiivne lugemine. Olgugi, et elu ja surma küsimus. Samas kõigest 12 miili veel. See on ju vaid 0.02 protsenti kogu tööst. Koera saba noh.

    ReplyDelete
  6. Ma naersin südamest. Tänan!!!

    ReplyDelete
  7. Nunnu lugu. Meditsiiniline.
    Kui tahate - haakuvalt - lugeda kena lugu isikuhoolduse ja hügieeni kõrgmikrobioloogilistest püsilahendustest, siis see lugu on veebiajakirjas Reaktor: https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-tagalas-on-alati-soe

    ReplyDelete
  8. Oh, äitäh lingi eest, Morgie!!

    ReplyDelete