Kuurortis, kus resideerume, toimub nii umbes nädala/kümne päeva tagant verevahetus. Teisisõnu: lahkub suurem punt puhkajaid, uus tuleb asemele. Mine nüüd võta kinni, on need cov19 kõrvalmõjud või on meil sel korral hotellinaabritega lihtsalt kehvem õnn kui eelmiste Kauai-külastuste ajal, aga Koloa Landing kipub me jaoks oma võlu kaotama. Ah et mis siis viga on? Noh… esiteks, mõned hotellikülalised kipuvad väga, väga, VÄGA lärmakad olema. Hilisõhtuti kuuleb teinekord lausa loomalikku röökimist, ja näiteks läinud nädalavahetuse öötundidel peeti meist korrus kõrgemal raju pidu maha. Oleks järgmisel õhtul jätkatud, ma oleks kindlapeale käe telefoni järele sirutanud, et kaevata. Niisugust asja siin varem küll kogeda ei saanud. Kui pidutsetigi, siis öörahu saabus kokkulepitud ajal.
Vähe sellest. Meie kõrvaltuppa laekus paar päeva tagasi vanem, pealtäha soliidne paar, kes, kujutage ette, otsustas rõdul suitsetada. Jah, just, suitsetada. Kuurortis, mille kogu territoorium on 100% sigaretivaba, sellekohane teave vaatab vastu iga nurga peal. Istume meie siis ühel varahommikul kella 4 paiku oma balkonil ja rüüpame Pauli töölemineku-eelset kohvi, ja kujutage ette, naabrite juurest kandub meieni sigaretisuitsu pahvak. Rõdud on seintega eraldatud, ühelt teisele ei näe, aga kummardusime üle rõduääre ja palusime viisakalt tossutamine lõpetada. Silpigi meile ei vastatud, kuid lõpetati. Sama päeva õhtul kordus sarnane stsenaarium. Toss, meie viisakas märkus, väikese lisaga, et kui suitsetamine jätkub, oleme sunnitud kaebama minema. Arvestades, et suitsetamise eest (ka hotellialal ja rõdul, tubadest rääkimata) on ette nähtud kopsakas trahv (250 dollarit), lootsime, et saame asjale joone alla tõmmata, et naabrid võtavad mõistuse pähe. Aga kus sa sellega. Järgmise päeva varahommikul meie jälle kohvitassidega rõdul, naabrid jälle suitsu kimumas. Vaatasime Pauliga teineteisele otsa, ohkasime raskelt ning teadustasime (ikka väga viisakalt) üle rõduääre, et nüüd pole muud teha, kui minna ja suitsusõltlased üles anda.
Ei hakanud valvelaua numbril helistama, otsustasime hoopis, et põikame enne Pauli tööleminekut retseptsioonist läbi, andmaks olukorrast teada. Mul on kahtlane tunne, et naabrid ootasid, kõrv seestpoolt vastu oma toa ust surutud, millal me koridori astume, sest niipea, kui olime saadaval, kargas pere meespool oma elamisest välja nagu kägu kellast. See andis meile võimaluse silmast silma väike monoloog maha pidada, et jumal hoidku, inimesed, miks te sedasi teete? Me ei taha te peale koputama minna, aga te ei jäta muud võimalust, võttes meilt värske ookeaniõhu. Härra andis seepeale teada, et esiteks ei kuule ta hästi, mistap ei saanud aru, mida me tahtsime, kui ühelt rõdult teisele oma palve esitasime, ja teiseks ei näe ta kah kõige paremini, mistap suitsetamist keelavad sildid on täitsa kahe silma vahele jäänud. Ei noh. Kohe kahju hakkas inimesest, raske võib olla sedasi elust käsikaudu läbi kobada, suitsuvine silme ees. Ega midagi, meil mõlemal Pauliga on pehme süda, andsime paarikesele veel ühe võimaluse. Aga ainult ühe. Elame, näeme.
Jah, see suitsetamise värk. Täna on raske ettegi kujutada, et sellest pole üldse kaua möödas, kui suitsetati kõikjal. Isegi lennukis. Õudne! Ja vaadates möödunud sajandi esimese poole filme – no seal võib sihukesi stseene näha, mis puhast õhku hindava inimese isegi teispool ekraani läkastama ajavad. Humphrey Bogart, Lauren Bacall… Kusjuures ka ma ise olen ju suurema osa oma elust nö. vanas suitsetamiskultuuris veetnud. Toona tundus see mullegi täitsa normaalne, aga nüüd, näe, kui pean võõrast sigaretisuitsu sisse hingama, kohas, kus mul on seaduslik, ja vähemalt mu enda arvates ka moraalne õigus puhtale õhule – nüüd hakkan otsekohe kätega vehkima ja takka üles lööma. Harjumused on kerged kujunema.
Pildil üks Koloa Landingu paljudest hoonetest, see, mille kolmandal korrusel meie home away from home asub. Paraku kahetoalisesse sviiti meid ei edutatudki, nagu alguses lahkelt lubati, kuigi Paul on Marriott-hotelliketi diamond-platinum-elite-superior-misiganes klient, tal ju neid hotelliöid töö pärast muudkui koguneb. Kahetoalised hoitakse ilmselt eelpoolmainitud loomahäälte tekitajate tarvis, ikkagi suurem pind, hääl kajab paremini vastu. Häbenemata tunnistan, et teen juba väikest uurimistööd järgmise võimaliku Kauai-komandeeringu majutuskoha tarvis. Valikut õnneks jagub.
June 8/2021
“Neighbours are given to us on the same basis as we are given our families. There is no element of choice involved - none at all.” ― Alexander McCall Smith, The World According to Bertie
Tuleb meelde kui puhkasime Kreetal ja meie toa kõrval oli rõdul paarike kes IGA päev hommikust õhtuni käis seal suitsetamas. Hommikul kohe kohvi kõrvale, siis veel paus enne lõunat jne. Kuna meie ka tahtsime einestada ja istuda rõdul oli see nädal aega helli. Kusjuures naisterahval oli kombeks veel mobiiliga ja kaaslasega valjult rääkida ( möliseda kui ropult rääkida).
ReplyDeleteOleks tuba vahetanud kuid polnud võimalik, õnneks käisime tihti väljas aga saastati puhkust küll.
Ma selle sigaretisuitsu saan veel kuidagi üle elatud. Vähestes kogustes on nagu selline mälestuselaks minevikust, kui mu esimene peiks suitsu tõmbas. Et see lõhn viib hetkega ajas tagasi. Aga vot kui keegi kanepit suitsetab, no see on küll jäledamast jäledam minu jaoks. Uhh!
ReplyDeleteÕnneks pole kanepi suitsuga veel kokku puutunud. Kui räägin suitsetamisest siis automaatselt mõtlen sigaretisuitsu aga vist peab tänapäeval täpsustama.
ReplyDeleteNäe, inimesed on ikka nii erinevad! Mulle kanepisuitsu lõhn meeldib, kuigi ma ise ei tõmba.
ReplyDeleteSamas, kui keegi mu kõrvalrõdul seda vahetpidamata suitsetaks, tekiksid mul teised tunded. "Saastatud puhkus" on tabav väljend.
Mis telefoniga rääkimisse puutub, nii, et kogu maailm rääkijat (ja tema kaasvestlejat) kuuleb, siis nendes situatsioonides pean end kõvasti tagasi hoidma, et mitte vägivaldseks muutuda. Olen sel teemal ka kirjutanud, telefoni-lõigu leiab postituse lõpust:
https://viistuhatviissada.blogspot.com/2019/02/kauai-turistide-valimaaraja-osa-6.html
Inimesed on tõesti erinevad. Ise ma ei suitseta midagi aga tubaka sigareti otsast (justnimelt otsast, mitte kellegi kopsudest läbifilterdatud) tulev suitsuvine on nõrga kontsentratsiooni korral lausa eksootiline ja meeldiv. Samas kanepi oma ebameeldivalt imal, Kanadas saan muidugi eelkõige seda viimast kogeda, kuna dope meil legaalne.
ReplyDeleteMulle meeldib muide sigarisuitsu lõhn ka, aga peab olema hea sigar, ja kindlapeale vabas õhus. Noh, nii, nagu Paul seda teeb :) Ta sigarette ei suitseta, ainult sigareid, ja sedagi harva, nö. pidulikel puhkudel.
ReplyDeleteKas kellelgi on veel nii, et kõige rohkem hakkab vastu põleva sigaretipaberi lõhn? Sigari või piibu lõhn ise häirivad mind palju vähem, olgu seal piibus siis kanep või tubakas. Kuigi see vähemhäirimine ei tähenda tingimata seda, et ma pääseks südame pahaksminekust. Mingi kerge vingumürgitus võib-olla.
ReplyDeleteAutode heitgaasid on ometigi veel hullemad.