Kõik teevad, ma teen ka !

 


Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Null mustandit. Mul ei teki drafte. Kirjutamisega käib alati kaasas avaldamiskihk. 

WordPress või Blogspot ja miks?

Blogspot. Kui ma 2010 blogimisega alustasin, siis WordPressist ei teadnud, ja praeguseks olen digilaisk, ei viitsi muutusega jännata. 

Kust sai alguse su kirjutamiskirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Muidugi mäletan. Esimese blogipostituse leiab 5500 arhiivist.

Aga kirjutada olen armastanud sest ajast saati, kui kirjutama õppisin. Ma nimelt visuaali-inimene. Sõnad paberile (ekraanile) lükkida nii, et teadvus neid sõnu nähes pildi joonistab... nii vahva. Tekitab tunde, nagu oleksid mustkunstnik. Või võlur. Laod tähed ritta, ja ennäe, teised näevad sama mis sina. Täitsa elus jänes kübarast välja tõmmatud! Või noh, ideaalis jänes, eks. Teinekord juhtub, et oma arust võlud jänese, aga lugeja, tema näeb hoopis kilpkonna. Või siis ei näe kübaratki, jänesest rääkimata. Kehv mustkunst järelikult.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Mu blogrollis on mu lemmikud näha, lisaks hoian silma peal veel umbes sama pikal rivil veebipäevikutel. Loen täpselt nii tihti, kui blogijad uusi postitusi ilmutavad, ja olen nördinud, kui mõnes blogis või mulle koduses blogosfääris tervikuna võtab maad pikemaajaline vaikus. Mida ma siis päeva teise kohvi juurde lugema peaksin teie arust, uudiseid või? Paluks produktiivsemad olla! :)

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

vvn (ER). 

Muide, esimese argliku kommentaari avaldasin Ritsiku blogis, olles hea mitu aega seal lugemas käinud, ja selles väga lühikeses kommis oli mitu kirjaviga. Üritasin asja parandada, tehes ka paranduses kirjavea, misjärel tundsin end täieliku idioodina, tõmbusin ebaõnnestumisest lööduna tükiks ajaks urgu tagasi, ei julgenud sõnagi kusagil iitsatada.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud?

Jah, üsna mitu blogi, mille omanik on mind paari postituse põhjal indiviidina ja/või kirjutajana eriliselt huvitama hakanud. Kusjuures seda tehes tunnen end alati pisut süüdi, nagu oleksin stalker või piiluja või midagi. Skrollid end läbi teise inimese elu…

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Absoluutselt mitte. Pigem on häirinud, kui juhuslikult mõne minu jaoks anonüümse blogi omaniku identiteet paljastunud on. Mulle meeldivad müsteeriumid. Ehitan enda peas anonüümsest blogijast mudeli, ja kui siis reaalsus näkku laksab, olgu või positiivne reaalsus, elik blogija osutub päris-inimesena ägedamaks kui veebi-inimesena – siis olen pisut pettunud. Müsteerium kildudeks, justkui oleks teatris eesriie tõusnud liiga vara, mil lavatöölised alles kulisse paigaldamas. 

Kas blog või vlog?

Otse loomulikult blog. Olen paari blogija vlogisid klikkinud, iga kord vaid paar minutit vastu pidanud. Mitte et ma vlogimist kuidagiviisi halvemaks peaks, igaühe oma asi, kus ja kuidas ta endast jälje jätab, aga mu meelest elavad vlogid ja blogid erinevatel planeetidel. 

Blogimaailma skandaalid – turn on või turn off?

Kena oleks öelda turn off, paraku pean tunnistama, et mingil määral olen end skandaalidega kursis hoidnud, no umbes nagu vahel harva ahmid ebatervislikku kiirtoitu. Aga jah, niipea kui paar esimest suutäit aplalt alla kugistad, ajab mitu korda läbipraetud rasva maitse iiveldama. Vastus ka teise nurga alt: minu jaoks ei ole need skandaalid blogimaailma skandaalid. Need on suunamudijaiks muteerunud blogijate maailma skandaalid.

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ma ei loe blogisid, mis üldse ei meeldi. Küll aga loen mitut blogi, kus väiksem või suurem hulk postitusi mulle erinevatel põhjustel ei meeldi, ning mille autor mul vähemal või rohkemal määral harja punaseks ajab. Midagi totaalselt, sajaprotsendiliselt vastumeelset ei suudaks ma end lugema sundida, elu on liiga lühike, et seda üdini ebameeldivaga täita, täitsa vabatahtlikult.

Kas blogid surevad välja?

Paadunud optimistina loodan, et kirjutamine ei sure välja. Blogid kui niisugused pole mingi eraldiseisev nähtus ju, lihtsalt üks kirjapandu avaliku presenteerimise vormidest.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Jumal hoidku selle eest, et ma blogipostitusi planeerima hakkan! Kirjutan, millal ja millest heaks arvan. Jah, tõsi, tänaseks blogin suhteliselt regulaarselt, aga see on mu enda sisemine sund, ei tule kusagilt väljastpoolt. Samas, mis võiks mul selle vastu olla, kui regulaarsus üksiti ka lugejaid rõõmustab. 

Kirjutan blogi paaril erineval põhjusel: a) kirjutamine meeldib, b) blogimine on osa mu sisseharjunud elurutiinist, c) olen pisut edev, muidu ma end avalikult ju letti ei riputaks, d) arhiveerin mõningaid elusündmusi. Seda viimast küll mööndustega, kuna mul pole illusiooni, et 5500 on igavene. Blog võib veebist haihtuda blogijast sõltumatu tarkvarafopaa tõttu, või haihtub veeb tervikuna, olgu põhjus milline iganes – päike plahvatab, Maad tabab asteroid, vaba sõna piiratakse vms. Siinkohal sülgab paadunud optimist 3x üle õla ja koputab vastu puud. Long live 5500! 

Küsimused pani kokku Marju.                                                                     Foto: Paul

July 29/2021

“I would rather have questions that can't be answered than answers that can't be questioned.” ― Richard Feynman

4 comments:

  1. Aitäh mõnusa postituse eest! Kusjuures, mul on natuke sama tunne kellegi blogi läbilapates, et justkui tungiksin vägivaldselt nende privaatsusesse ja sobraksin vanas aluspesukapis. Ja kui juba ülestunnistamiseks läks, siis Sinu blogini jõudes tegin sarnase tuuseldamise vanades postitustes. 🙈

    ReplyDelete
  2. Mul ei teki küll mitte ei vägivaldsuse ega ka privaatsuse rikkumise tunnet kui kellegi blogi läbi lappan. Avalik kirjutaja ju ei soovigi minu meelest miskit varjata.
    Sinu blogis olen lugenud ka päris algusest, tagantjärgi, esimesest postitusest kuni siiamaani kõik läbi. Mulle meeldivad Su olukirjeldused ja mind huvitavad väga teiste maade, riikide, kontinentide jne lood elust enesest. Tänud Sulle kui blogipidajale ja ootan jätkuvalt su postitusi.

    ReplyDelete
  3. Aitäh, Mummo, aitäh, Katarina!

    Mis puudutab blogi läbilappamisel tekkivat stalkeri-tunnet, siis minu puhul pole see põhjustet arvamisest, et blogiomanik miskit varjata tahab. Vastupidi - Mummol õigus - igaüks, kes oma elu internetti riputab ja lugejaskonda paroolidega vms ei piira, annab teada, et kõik võivad lugeda.
    Mu stalkeri-tunne tuleb pigem sellest, et küsin endalt, mis sorti inimene ma olen, et võtan aega ja tuhnin võõras elus. Uudishimu? Kahjurõõm teinekord, kui loetavas blogis asjad traagilised? Ma ei saa öelda, et iseendale 100% meeldin, kui kellegi aastatetaguseid postitusi lappan. Pean ennast nö. ettepoole vaatajaks, mis mul siis teiste minevikuga pistmist peaks olema?
    Hm. Jah. Keeruline väljendada, mida täpselt öelda tahan, aga ehk saite aimu.

    ReplyDelete
  4. Jep, loodan, et sain aimu, mida omaenda stalkeri-tunde all mõtlesid.
    Täpsustan siis, mis mind on blogisid algusest lõpuni lugema pannud. Neid on ainult 2. Üks neist Sinu oma, mis minu jaoks on Ameerika reisipäevik. Sest... maadeavastamisfanatina ma sooviksin väga mööda Ameerikamaad reisida, kuid kardan, et võimalust selleks enam ei tule. Niisiis, Su blogi aitab mul mõnusalt reisida. Et ikka jah uudishimu on suunavaks jõuks. Soov rohkem ja rohkem teada saada USA loodusest ja elu-olust.
    Teise blogija kirjastiil mulle imponeerib tohutult. Tema väljendusviis, oskus öelda teatava nurga alt. Teemad ka ühtivad mu huvideorbiidiga.
    Et siis sellised põhjused mul.

    ReplyDelete