The Wall

 

Nägin täna öösel unes, et elasin värvikireva, hipiliku interjööriga majas, ning mul olid külas Gwyneth Paltrow ja Chris Martin. Hm. Tegevus toimus järelikult enne, kui paar consciously uncoupled? Anyway. Paltrow oli lapseootel, kandis nõuka-aegset helesiniseruudulist passega rasedakleiti, Martin oli kaasa toonud mitu pudelit väga kallist valget veini, aga mul polnud klaase, kuhu seda valada, kuigi samal ajal oli majapidamises veiniklaase küllaga. Teate ju küll neid unenäoparadokse, kui miski samaaegselt on ja ei ole.
 
Unenägudest rääkides, õudusunenägudest. Me kuurorti lõunapiiri märgistab tänav nimega Hoonani Road, mille servas asuvat müüri kutsutakse Sunset Wall. Õigustab oma nime täielikult. Aga õhtutele lisaks on minul ka hommikuti, peale Pauli tööleminekut luksus müüril istudes termostassist kohvi rüübata, ookeani kohal varbaid kõlgutada, hiigaslike merekilpkonnade vallatlemist jälgida. Teen seda igal issanda hommikul, kui just paduvihma kallama ei juhtu – troopikasaar, teinekord ikka juhtub. Täna jõudsin filosoofilisele järeldusele, et seesinane müür on õige eestlase õudusunenägu. (Olgu öeldud, et mina ei ole (enam) õige eestlane.) Et miks õudus? Aga seepärast, et isegi kui istud müüril üksinda, on suhtlemine vaat et vältimatu, kui sul just kapuuts vms silmini pähe tõmmatud pole. Sest vaadake, Kauail (teiste Hawaii saarte kohta ei oska öelda, pole käinud) on võhivõõraste teretamine ning paari sõna vahetamine veelgi levinum kui mandri-USAs. Kügeled oma joogikesega müüril, ja pea iga möödakäija, -sörkija või -jooksja hõikab sulle “good morning”. Vähe sellest. Jäädakse lausa seisma, et arendada vestlust kilpkonnadest, ookeanilainetuse eripäradest jne. Ainuke, mis päästab, on kapuuts, nagu ma juba mainisin, või siis liikumatult enese ette jõllitamine. Pead pöörata ei tohi, kui keegi möödub, kuna seda liigutust tõlgendatakse kontaktivalmidusena. Niisiis, olete hoiatatud. Kauail valitseb ülimalt introverdi-vaenulik keskkond.
 
Esimese foto tegi Paul eile õhtul. Seda pilti vaadates võib tunduda, et tegu tiheda liiklusega tänavaga, tegelikkus on siiski tükk maad rahulikum. Kodanikud olid lihtsalt karjakaupa päikeseloojangut vaatama kogunenud.
  
June 11/2021

“I might be tempted to socialize more if the conversations taking place around me were half as interesting as the dialogue going on inside my head.”
― Richelle E. Goodrich, Slaying Dragons: Quotes, Poetry, & a few Short Stories for Every Day of the Year

3 comments:

  1. Epp, kas pead end pigem (seal pool maakera) sotsiaalselt tavaliseks small talki viljelejaks või oled ameeriklaste jaoks ja eestlastele omaselt otsekohene ja isiklik?

    ReplyDelete
  2. Saara, see on, nagu kulunud väljend kõlab, "hea küsimus". Nii hea, et kui hakkasin sulle vastama, kiskus vastus pikaks ja otsustasin, et teen sel teemal lähipäevil hoopiski postituse.
    :)

    ReplyDelete
  3. Tore, jään ootama!

    ReplyDelete