Küsimus ja vastus

 


The Wall postituse all küsib Saara: “Epp, kas pead end pigem (sealpool maakera) sotsiaalselt tavaliseks small talki viljelejaks või oled ameeriklaste jaoks ja eestlastele omaselt otsekohene ja isiklik?” 

Hakkasin kommentaariumis vastama, aga kiskus pikale, annab täitsa postituse mõõdu välja. Vastus saab kolmeosaline, sest mu meelest on selles küsimuses mitu erinevat teemat koos.

1. AMEERIKLASED. Täpsemalt ameeriklased ja small talk. See ei ole tegelikult uus teema, mitme teise blogi sabas põhjalikumalt arutlusel olnud. Olen minagi sest paar postitust teinud, siin ja siin. Aga vaatame asja veelkord lähemalt, siinkirjutaja vaatevinklist muidugimõista - mõni teine USAs elav eestlane võib täitsa vabalt teisiti arvata. 

Mulle on jäänud mulje, et Eestimaa eestlane (NB! Ma ei pea siin sind silmas, Saara) seob mõisted small talk ja ameeriklane kuidagi… kuidas ma ütlen… halvustavalt kokku. Noh, et kui ameeriklane, järelikult pealiskaudne, küsib “how are you” ja vastust ei ootagi, räägib ilmast, ise samal ajal kella piiludes, et saaks juba vestluskohustusest vabaks. Minu kogemus ütleb muud, kui kasvõi neidsamu kahte viidatud postitust lugeda. Ma nüüd muidugi räigelt üldistan, kasutades sõnu eestlane ja ameeriklane, aga kuna igast indiviidist eraldi rääkida on võimatu, lähen paratamatult üldistuse teed: see, mida eestlane ameeriklase puhul pealiskaudsuseks peab, on minu arvates pigem sõbralikkus. Ameeriklane on parem suhtleja, parem kuulaja, parem tagasiside andja kui eestlane. Ameeriklane otsib kaasinimestega kontakti, tal jagub ka võhivõõra jaoks aega. Kuid ma pole USA suurlinnades elanud, seal ilmselt astutakse üksteisest reeglina lihtsalt läbi, sest elutempo. 


2. EESTLASED. Hmm… ma ei ütleks, et eestlane on võõra või poolvõõraga suheldes otsekohene. Veel vähem on ta isiklik. Mu meelest eestlane esmajärjekorras üleüldse väldib suhtlust nendega, keda ta hästi ei tunne. Ma ise olin juba ammu enne USA-eluperioodi koitma hakkamist üsna ebatüüpiline maarjamaalane ses mõttes, et näiteks Tallinnas jalgsi läbi Nõmme linnaosa väikeste tänavate turule jalutades teretasin majaomanikke, kui nad juhtusid aiast väljaspool olema, kõnniteed pühkima vms. Ei jõua kokku lugeda, kui mitu inimest sel moel pahatahtmatult südamerabanduse äärele viisin. Ei tea, äkki on asjad tänaseks muutunud, aga toona oldi küll väga visad “tere” vastu ütlema, silmsidet või paari lisasõna poetamist esines vaid paaril harval korral. Eestlasel on soe süda jah, aga võhivõõra eest on see paksu ning karuse koore all peidus. 

Samas, kui nüüd ajalugu arvesse võtta, on Uue Mandri uusasunikust ameeriklasel tundmatutestki kaasinimestest kasu olnud, ühed vallutajad ju kõik. Eestlasele aga, vastupidi, on võõra umbusaldamine ellujäämistaktikaks, turvalisuse tagajaks tollel väikesel maalapil, mis pressitud suurte ja vägevate vahele. 

3. MINA. Et kumba sorti siis mina olen, kas small talki viljeleja või otsekohene. Kõige täpsem oleks vist öelda, et minu valik võõraga suheldes on otsekohene small talk. Sest… noh, OK, teen järgnevalt väikese eneseanalüüsi. Reeglina siin blogis omaenda sisemuse kallal sügavalt ei urgitseta, aga vahel harva ju võib. 

Vaadake, ma kaldun juba mõnda aega arvama, et minu puhul on tegemist kapi-introverdiga. (Loodan, et see väljend introvertide suhtes lugupidamatult ei kõla.) Sest kui loen nende blogijate poolt kirjapandud mõtteid, kes enda sõnul vähemal või rohkemal määral introvertsed, tahaksin kaheksal juhul kümnest hüüatada “jaa, mul on täpselt samamoodi!” või “jaa, mina tunnen ka nii!”. Kusjuures pealiskaudsel vaatlusel olen sajaprotsendiline ekstravert, enamjagu elust end ka ise selleks pidanud. Kuid samal ajal ei kannata ma inimmasse, vajan olulistes kogustes nö. päris omaenda aega, mu isiklik füüsiline ruum on väga suur, mul on tõsiseid raskusi osaleda vestlustes, mis mind ei huvita või ei puuduta, ma jumaldan vaikust… seda loetelu võiks pikalt jätkata. Paraku ahistasin Nõmmel neidsamuseid majaomanikke, eks, ning praegu, USAs elades lähen siinsest suhtlusstiilist läbi nagu nuga võist, rõõmuga, pingutamata. Niisiis eksisteeriks justkui kaks mina, kes kummalisel kombel omavahel kenasti läbi saavad. Ses mõttes, et introvert ei võitle ekstraverdiga, vaid nad kuidagi sujuvalt põimuvad, lülituvad ühelt teisele viisil, mis mulle ning mu kaaskondsetele suhteliselt kerge hallata. Ma ei tea, äkki sel asjal on psühholoogias (või psühhiaatrias?) lausa mingi nimetus? 

Loodetavasti said sa, Saara, oma küsimusele vastuse. Kui ei, küsi julgelt lisa. Ja et minust juttu, panen endast pildi ka, üles võetud Pauli poolt, läinudpühapäevasel pikemal rannikumatkal.

 June 22/2021 

“There are periods when I am an extrovert and there are periods when I am an introvert. It's a very natural progression, in and out, kinda like the tide.” ― Björk

12 comments:

  1. Oi, Epp, aitäh nii pika vastuse eest!

    Ma küsisin tegelikult selle pärast, et müüripostitust lugedes kujutasin sind hästi ette seal müüri peal istumas, kuid nii kui ütlesid, et möödakäijad tulevad juttu rääkima, nii jäi mu kujutlusvõime seisma.

    Et mis sa siis ütleks? Poetaks paar sõna, naerataks ja noogutaks ja tahaks sisimas, et sind rahule jäetaks? Või hoopis küsiks hulgaliselt küsimusi vastu ja naudiks sõbralikku õhkkonda (nõustun muide täielikult pealiskaudsuse ja sõbralikkuse võrdlusega)? Millised küsimused oleks, otsekohesed ja tõsised (noh, et nagu asjast) või siis pigem pehmed ja leebed?

    Ma arvan, et sain vastuse: sa küsiks küsimusi vastu, rahulikult, kiirustamata, aga sama sõbralikult kui enamus ameeriklasi.

    ReplyDelete
  2. Müüril istudes on ses mõttes lihtne, et lõviosa möödujatest ütleb vaid ühe sõna, "mornin' ", või lihtsalt naeratab ja noogutab.

    Aga küsimused on reeglina vägagi "asjast" - müür on parim koht merekilpkonnade jälgimiseks, nad tulevad istujate jalge ette, veepiiril olevate kivide juurde toituma, ja no siis räägitaksegi kilpkonnadest, millest muust :)

    Aa, ja seda tunnet pole mul kordagi tulnud, et mind rahule peaks jäetama, kui müüril istun. Ma naudin sõbralikku õhkkonda. Samas, kui ma (või kestahes) müüril rahu soovib, on seda väga lihtne saavutada - vaatad otse enda ette ookeanile, ei kiika möödujate poole, ja keegi ei tule sinuga vägisi vestlema.

    ReplyDelete
  3. Hea kirjutis, aitäh. Just selliseid pool-kirjeldavaid, pool-analüüsivaid kirjatükke me ju teiste maade ja kultuuride kohta lugeda tahame, eks? Mis natuke avavad meile võõrast elu, ja natuke peegeldavad meie enda oma.

    ReplyDelete
  4. Ma tunnen seda sama, et kui just inimene ei tundu mulle kohe "minu masti", olen ma pigem introvertne ja ei viitsi väga rääkida. Istun pigem nurgas ja väldin üldse minekut, kui just pole põhjust (no vahel ikka vaja inimestega läbi saada). Cyrus selles mõttes on küll ameeriklane, et suudab igaühega veidi small-talki teha, kui vaja - mina suudan, aga see võtab minult nii palju energiat, et ma üldiselt ei vaevu. Pluss tema läheb näiteks eestlastega suheldes tihti seda teed, et kui vestlus on eestikeelne, siis ta sukeldub rahulikult telefoni ja on omaette ning ei üritagi sealt enam välja tulla, kui just keegi ei hakka temaga inglise keeles rääkima. Vahel ajab kadedaks, tahaks ka, et oleks võimalus mitte aru saada kogu sellest pasast, mida Eesti suveüritustel kuuleb.

    ReplyDelete
  5. Suurlinna (koos eeslinnadega üle 5 miljoni) pikaajalise (üle 30 aasta) elanikuna ja Canada vaatenurgast on mulle personaalselt endiselt smalltalk tüütu ja pealiskaudne ning üldiselt üritan seda vältida. Kui ei pea suhtlema siis pigem ei suhtle vaid kasutan aja rohkem rahuldust pakkuvate tegevuste nagu moblas netis surfamise peale (uudised, tehnoloogia, populaarteaduslik inf mitte TikTok). Elu on liiga lühike, et lihtsalt viisakusest kulutada aega tegevustele, mis huvi ei paku :P

    Metroos ringi vaadates kuulun ma ilmselgelt enamuse hulka. Internet ja tehnoloogia võimaldavad mugavalt vältida vahetut suhtlemist kedagi solvamata ja vähendavad ka suhtlemisaldiste smalltalk vajadust. Canadalaste ja Eestlaste erinevus, no ma ei tea. Eestis näiteks suhtlen oluliselt rohkem oma naabritega kui Kanadas, ehkki piirkond sarnane - väikesed aedadega eramajad. Võõrastega suhtlen minimaalselt nii siin kui seal.

    Üldse on jäänud mulje, et nooremad niikuinii eelistavad otsesele suhtlusele kaudset üle sotsiaalmeedia. Isegi helistamise asemel pigem saadavad tekstisõnumeid.

    ReplyDelete
  6. Mina ka üksnes VIISAKUSE pärast ei suhtle, ma suhtlen siis ja seetõttu, et mulle MEELDIB. Näiteks müüril istudes mulle MEELDIB suhelda.

    Ma muide kasutan sama fraasi “elu on liiga lühike” puhkudel, kui hakkame kodus vaatama mingit filmi, mis mulle ei istu. Ma ei salli “ajatäiteks” tehtud tegevusi :) Istun siis juba pigem niisama ja vaatan kaugusesse või kasvõi iseenda sisse.

    Aga mis nutitelefonidesse sukeldumisse puutub ja nn. otsese suhtluse kadumisse ja vältimisse, siis… noh, see on jällegi täitsa omaette postituse teema. Ja ma ei pea siin silmas nutti kui info- ja suhtlusallikat, vaid nutti kui... ma ei tea... kui väikelapse lutti. Või nagu karku, ilma milleta inimene enam hakkama ei saa, ilma milleta sõna otseses mõttes enam liikudagi ei oska, ekraani vahtimata jalga jala ette tõsta. Mul on see asi, et ma kodus Oregonis ju väga inimrohketes kohtades ei viibi, koroona oli ka vahepeal, ja nüüd siia Kauaile tulles, rahva sekka, tabas mind tõsine shokk. Ausalt, ma ei liialda, inimesed kõnnivad ringi, pilku ekraanilt tõstmata, ümbrusest täiesti välja lültatud. Sellest, et nad kusagile maha istudes (restoranis vms) nägupidi nutis on, ma ei hakka rääkimagi. Ja kui lähemalt juhtud vaatama, siis põhitegevus on kompulsiivne skrollimine või svaipimine või misiganes selle pöidlaliigutuse nimi on. Pidama justkui ei jääda millegi peale.

    Jah, jah, tean, tean, vanainimeselik kiun, aga no ausalt, ma olen shokeeritud. Mul on tunne, et inimesed tunnevad end nuti-nabanöörita justkui alasti, tunnevad ebakindlana, nutti näppides nad nagu näitaks, et neil on mingi kõrgem eesmärk, tähtis asi ajada, nad on kusagil jube vajalikud, selmet niisama mööda looduskauneid kohti ringi tuiata. Tõeline elu justkui käiks ekraani taga, mitte seal, kus nad parasjagu juhtuvad füüsiliselt viibima. Tihtipeale jääb tõesti mulje, et inimene pole vaimselt OK, kooberdab ringi nagu zombie, pilk ekraanil.

    Oh jah. Kas me sellist tulevikku tahtsimegi? :)

    ReplyDelete
  7. ma täitsa sõltumatult just mõtlesin, et minu jaoks kõige võikam ja harjumatum osa nn ameerika elulaadist oleks see jube kohustus teeselda sõbralikkust - ja see, kui keegi sinuga sõbralikult räägib, siis on see peaaegu kindlasti teeseldud? - ja kui ei ole, siis kuidas pagan ma neil vahet teen? heaküll, võhivõõraga on lihtsam. mõlemad teavad, et see on lihtsalt viisakus, ühiskondlik reegel. ehk teeseldud sõbralikkus, sest mõlemal on reaalselt teisest jummala ükskõik. aga nt töökaaslane või midagi taolist pooltuttavat. naaber. ühesõnaga olukord, kus oleks teoreetiliselt mõeldav ka siira sõpruse tekkimine...?
    elus pole midagi olulisemat kui siirus ja ausus. kui sa suudad neid teeselda, oled omadega mäel.
    :D
    allikas: vist Groucho Marx, refereerinud Stephen Fry QI-s.

    ReplyDelete
  8. Birgitta, ma ei hakka ameeriklaste sõbralikkuse teemal vaidlema. See oleks ajaraisk. Jäägu sulle su arvamus, et ameeriklaste sõbralikkus on "võigas", "teeseldud" ja "kohustuslik".
    :)

    ReplyDelete
  9. Ma tean päris mitut eestlast, kes on näo ees sõbralik aga selja tagant ei tea iial mida oodata. Mu arust on ülekohtune seda ameeriklastele süüks panna. Eelarvamuslik või nii. Selliseid näo ees sõbralikke aga... inimesi, leidub ilmselt igal pool.

    ReplyDelete
  10. Kuukala, sa väljendasid minu mõtteid, ning tükk maad täpsemalt ja kokkuvõtlikumalt, kui ma ise osanuks.

    Lisan seda ka veel, et ma pole üheteistkümne USAs elatud aasta jooksul ühegi ameeriklase suust kuulnud sõna "võigas" vastet mõne teise rahvuse/elustiili kirjeldamiseks. (Eks neid tõenäoliselt leidub, paraku saan ainult omaenda kogemusele toetuda.) Aga näe, eestlase suu ja sulg ei kohku säärase üldistava, maatasa tegeva iseloomustuse ees tagasi :)

    ReplyDelete
  11. Minu meelest selles osas on Brigittal õigus, et ameeriklastel on ükskõik. Iga kohtumine pole kulla kaaluga, inimesi on palju ja kohtumisi on palju. Ja kuna see seda ei ole, siis miks mitte juba sõbralik olla? Inimloomuses pole olla kuri, vähemalt mina nii ei arva. Sõbralikkus on loomulik. Miks peaks teesklema midagi, mis on loomulik?

    ReplyDelete
  12. Jaa, ma olen vägagi nõus, et sõbralikkus on (inim)loomulik.
    Millega ma nõus ei ole, on väide, et ameeriklastel on KOHUSTUS teeselda sõbralikkust. Minu arvamist mööda ameeriklane täitsa vabatahtlikult, kohustuseta näitab oma (sõbralikku) inimloomust.

    ReplyDelete