"Little smile. No teeth."



Nagu niuhti peenes linnas Portlandis käidud. Miks tuli minna, sellest kirjutasin siin. Üle Kaskaadide mäeaheliku viiv maanteelõik oli… talvine, kui jääda viisaka keelepruugi juurde. Sadas ollust, mis meie kandis kannab nime wintry mix. Eesti keelde ümberpanduna on tegemist jääseguse lörtsiga. Liiklusummik algas mägede jalamilt ja ei lõppenud enne, kui teisel pool mägesid. Et miks ummik? Sest pooled juhtidest eeldasid, et suverehvidega saab hakkama küll. Oregonis kehtib säärane liiklusseaduse pügal nagu chain law, st. sul peavad mäestikuoludes pagasnikust lumeketid võtta olema, või all talvekummid, aga ma pole veel näinud, et seadusesilm nõude täitmist kontrolliks. Mistap meiesugused, kel sõidukil four season rehvid all pluss nelivedu, peavad varuma aega ja kannatust ja muidugi ka külma närvi ning ligimesearmastust kaasliiklejate suhtes, kes aastaringses suvemeeleolus.

Anyway. Läks aega mis läks, aga Portlandi pool mägesid sai taas normaalselt kulgeda, lumest ei märkigi. Ööbisime esimest korda oma camperi-ajaloo jooksul keset suurlinna (Portlandis on 653.000 elanikku), kaubanduskeskuse hiiglaslikul parkimisplatsil. Väga mõistlik samm. Turvaline, suhteliselt vaikne, väikestel murulapikestel sai Lillit pissitada, Immigratsiooniamet käeulatuses, ei olnud muret, et jään appointmendile hiljaks või eksin ära või midagi. 

Turvakontroll USCISe teeninduspunktides sarnaneb lennujaamade omale. Kogu kraam valgustatakse läbi, ka üleriided ja jalatsid, turvavärava all ajad käed-jalad laiali… ühesõnaga, kõik kaasaegse ühiskonna paranoiadega kaasnevad kellad-viled. Mitte et ma kurdaks. Kuidas ma saaksingi. Sest olles turvariskituks tunnistatud ja sõrmejälgede/fotode osakonda eskorditud, sai mulle osaks kõige inimlikum, sõbralikum, soojem kohtlemine, mida ametiasutustes iial olen kogenud. Ja uskuge, kogenud ma olen, nii siin- kui sealpool ookeani, seoses välismaalasele mehelemineku ja võõrsile kolimisega. Aga las ma kirjeldan täpsemalt.

Minu vastuvõtuajaks oli märgitud 9:00 AM. Biomeetriaprotseduuriks (sõrmejäljed + foto) lasti kohaletulnuid sisse vaid kümnekaupa, kuigi ooteruum oli üüratu. Aga USCIS, näe, võtab terminit social distancing sõnasõnalt. Meid pandi üksteisest vaat et kilomeetri kaugusele istuma. Ametnikud püsisid raudkindlalt pleksiklaasist barjääride taga. Horisontaalsed pinnad olid desinfektandipudeleid ja tasuta näomaske tuugalt täis, ainult võta ja kasuta. Kaugemas nurgas seisis valvel sanitaartehnilise personali esindaja, kes niipea, kui immigrant oma väljakutsenumbrile vastates toolilt tõusis, sellesama tooli otsekohe desinfitseeris. Või pigem peaksin ütlema steriliseeris, kuna töö oli niivõrd põhjalik. 

See selleks. Mina osutusin kümne ootaja hulgast ainukeseks nö. edasijõudnuks, kodakondsuse taotlejaks. Ülejäänud olid alles esimeses ehk elamisloa etapis, seda siis vastavalt kas taotlemas või pikendamas. Ja lisaks olin ainuke, kel inglise keel sujuvalt suus. Sellegipoolest ei jäetud Aasia ja Hispaania juuri omavaid kodanikke hätta. Vägesid juhatav ametnik, väljanägemise järgi hilistes kuuekümnendates, tugeva kondi, mürtsuva sammu ja nakatava naeruga proua kohtles eranditult kõiki ülevoolava sõbralikkusega, võiks isegi öelda, et emalikkusega. Seletas mitu korda, kui oli tarvis. Kasutas hispaania keelt, käte- ja kehakeelt, kui oli tarvis. Nimetas kõiki “dear” ja “sweetie”, kaasa arvatud meesterahvaid. Juhatas vanemapoolse, ujeda Mehhiko abielupaari istekohtadele sõnadega “Mama will go and sit next to Papa”. Juhendas pildistamiseks poosi sisse võtjaid: “Little smile. No teeth.” Soovis igaühele, kel asi aetud, head aastalõppu. Jeerum küll. Kui kõik ametnikud sedasorti või vähemasti sinnakanti oleksid, tunduks maailm kindlapeale parem paik. Samas, ega ma ei tea, võib-olla tuleb nüüd keegi lugejaist lagedale seisukohaga, et ametnik ei tohi ühtegi üleliigset sõna öelda, et see võrdub inimeste privaatruumi tungimisega vms. Erinevad ootused, erinevad standardid, eks. Mulle igatahes jättis seesinane ametkonnakülastus kustumatu mulje. Inimlikkus, kulla inimesed, inimlikkus!

Ahjaa, sõrmejälgedest. Esiteks, ma olen vilunud jäljeandja. Ametnikuproua, kes mu kätt juhtis, ei pidanud kümme korda “Relax, sweetie, do not push, let me do it” kordama, nagu teiste klientide puhul. (Kui sõrm liig tugevasti vastu ekraani vajutada, on tulemuseks sõrmeotsakujuline tume plekk, ilma äratuntavate joonteta). Teiseks, vaevalt oli aparaat mu esimesena ette võetud sõrme, parema käe nimetissõrme jälge lugeda jõudnud, kui ekraanile ilus kurjakuulutav tekst: “FBI database - confirming results”, või miskit sinnakanti. Läksin korraks natuke ähmi. Kas ma olen mustas nimekirjas?? Aga proua hüüatas rõõmsalt, laskis mu käe oma haardest lahti – “Done, sweetie!” – ja selgitas, et FBI kinnitab, et nad on mu ära tundnud. Noh, pole ka ime. Eks ole Föderaalse Juurdlusbüroo tuvastamismasinate ekraane üksjagu nühkinud juba, kogu selle papremajandusega seoses, mis Ühendriikide alaliseks elanikuks pürgimisel ette nähtud. 

Kojusõit läks libedalt. Üleval mägedes oli öö jooksul sula toimunud, lumesahad töö teinud, mistap suvekummidega naljavennad suutsid väheke kiiremini kulgeda kui viis miili tunnis. 

January 2/2021                                                                             Image: Internet

“A simple way to take measure of a country is to look at how many want in.. And how many want out.” ― Tony Blair

8 comments:

  1. Ametnike hulgas sõbralikke tegelasi kohates (mitte just tavaline) on ikka hea tunne, samas tekib paranoiline kahtlus: "Aga miks nad nii sõbralikud on, kas püüavad kuidagi sisse vedada?" :P

    Endal enamasti positiivne kogemus, senisest teravaimalt negatiivseim USA'st autoga tagasi Canadasse tulles Canada piirivalvuriga. No ma ei tea, kas tüüp oli armukesega tülli läinud või kasiinos raha kaotanud. Asja eest teist taga kottis ja provotseeris, ma ei võtnud vedu, jäin külmaks, lõpuks lasi minema.

    Nüüd siis vähemalt tead, et kuritegelikule karjäärile asudes pead kohusetundlikult kindaid kandma :D

    ReplyDelete
  2. Mina ametnikuna võin öelda, et suhe ametnikuga kulgeb tihtipeale (mitte alati, eksole) nii nagu dikteerib ametniku juurde tulija (või helistaja) suhtumine. Kui juba ette olla tige, pahane, miks ei ole juba, kuidas ta nii loll on, miks ta oma tööd ei tee, nõuda, õpetada, töökäske jagada, sildistada jne siis on raske head muljet jätta. Vastastikku siis.

    Umbes nii nagu loos, kus esimene linnaäärse kõrtsi külastaja, kes küsib milline see linn on ja millised on inimesed, saades vastu küsimuse aga kuidas oli seal kust tuled, räägib, et kõik oli halb, paha, vastik. Ja kõrtsmik ütleb, et siin kõik samamoodi. Teine räägib, et kõik oli ilus hea ja lahke ning saab kõrtsmikult sama vastuse, et siin on kõik samamoodi.

    See on üldistus eksole. Loomulikult on igasuguseid inimesi igas eluvaldkonnas.

    ReplyDelete
  3. Age, jaa, ses osas olen sinuga nõus, et suhtlus on alati kahepoolne.
    Aga konkreetsel juhul (Immigratsiooniamet) võin ma pea anda, et sinu kirjeldet kliente ei esine. Sest Immigratsiooniametisse säärase suhtumisega (tige, nõudlik, sildistav jne) asja pole. Üritajad lendavad otsekohe ukse taha ja saadetakse tagasi sinna, kust nad tulnud. Küll aga esineb USCISEs tigedaid, üleoleva suhtumisega ametnikke, seetõttu oligi too Portlandi kogemus nii rõõmustav ja tore.

    ReplyDelete
  4. Ametnikest.
    Mul on Soome piirivalvega seotud üks päris vastik mälestus ja hiljutisel Põhja-Tallinna (nimetagem seda nii) retkel mõjutas see läbi seljaaju mind sel moel, et kui piirivalvur minult küsis reisi eesmärki, siis läks mul sirgelt kogu soome keele oskus - ja see on mul üle keskmise kindlasti - peldikust alla ja kogu vestlus toimus inglise keeles. Ok, ja see pole mul hirmus halb, ent siiski nõme, kuidas ma avastasin, et olen programmeeritud ametnikke umbusaldama...

    Samas oma uue id-kaardi kättesaamisel oli hullult naljakas passilaua nooriku kohkunud reaktsioon, kui ta võrdles minu füsiognoomiat id-kaardil nähtavaga (kolm korda nägupidi vastu seina jooksnud buldog). Neelatus..."hmm..äratuntav...".


    And last, nor least: mul on su pärast hea meel, Epp!

    ReplyDelete
  5. Oregonis kõik rahulik? - vaatasin uudiseid Washingtonist (D.C.)... (ja siis kontrollisin igaksjuhuks vikipeediast, et Oregon on sinine osariik.)
    igaühele oma, ja armastus maksab muidugi ka midagi, aga kui mul oleks praegu usa kodakondsuse taotlemine käsil, siis ma vist tibakese mõtleks veelkorra... ;) enda nimel rääkides, teistel on teised valikud ja andku aga minna. :)

    ReplyDelete
  6. Miks ma peaksin kodakondsuse taotlemise D.C.s toimuva pärest pooleli jätma? Mul on ilmselgelt sinu omast erinev mõtteviis ses osas, Birgitta. Peale selle, jamade eest pole ükski riik kaitstud.
    Oregonis on rahulik selles piirkonnas, kus meie elame. Pealinnas toimus umbes sama mis D.C.s, ainult et palju väiksemas mastaabis. Saame hakkama.

    ReplyDelete
  7. USA ametnikega on mul paar positiivset kogemust, nt piiril. Tuleb korpulentsepoolne tumedanahaline vormis (nais)ametiisik ja küsib, et miks teil on kolmel dokumendil (pass, viisa ja lennupilet) kõigil erineval moel perenimi? Eks ma siis seletan, et süüdi on "German U", millel peal sihukesed täpikesed vmt (ü muidugi, ristjaviletsus), mida siis mõned lihtsalt u tähega asendavad, teised mingi imepeene frantsuse reegli alusel ue kirjutavad ja kolmandad hoopis y panevad. Kuulas ära ja ühmas "oh silly people".

    ReplyDelete