Seebikivi, täiendatud

 


UPDATE: nagu Ritsik kommentaariumis osutas, olen inglisekeelse termini "soap scum" tõlkega täitsa mööda pannud. Soap scum, millega vannitubades võitlesin, ei ole seebikivi. On hoopiski katlakivi. Väga piinlik. 

Plaan A oli, et lähenen  asjale keskkonda säästvalt. Vana hea sooda ja äädikas, noh. Paraku, möödunud sajandi kuuekümnendate alguses ehitatud maja vannitubade klaasuksed ei arvanud ökosõbralikust lähenemisest midagi. Mitte et neid selle aja jooksul pestud ja puhastatud poleks, minagi tegin ju põhjaliku küürimise, kui seitse aastat tagasi majja sisse kolisime, aga nüüd vannitubades suuremat remonti alustades ning asja lähemalt vaadates sain aru, et see, mida  matistavaks klaasitöötluseks pidasin, on tegelikult iidne seebikivi.

Ma ei andnud alla. Järgmiseks sirutasin käe keskkonnasõbraliku kodukeemia järele, All Natural, Eco Friendly jne. Tulemus? Null. Mispeale vaigistasin südametunnistuse, lõin planeedi heaolule käega, tõin koju paar pritspudelit kirjadega Kaboom! ja Wawoom! ja muud sarnast. Pritsisin uksed üle ning põgenesin koos koeraga paariks tunniks alla kanjonisse, sest võikalt sidrunilõhnalised aurud (Fresh Lemon Scent!) kippusid hinge matma. Mis te arvate, milline oli keemiarünnaku tulemus? Taas null. Heitsin meelt, olin juba käega löömas, et jäägugi siis matid dushi- ja vanniuksed, võtan seda kui disainielementi, kuniks puhtjuhuslikult kargas pähe mõte kuiva klaasukse servakese peal liivapaberitükikesega katsetada ja - voilà! Tunnijagu musklitööd per uks, ja fossiilne seebikivi sai eemaldatud nigu niuhti. Oo, ma olin enda üle uhke.

Aga muidu, näe, vaatan praegu, et täpselt kuu aega olen blogipuhkust pidanud. Kaamos meil siin blogipaastus hiljuti paar nädalat täitsa vabatahtlikult, minu äraolek toimus suures plaanis sunniviisiiliselt. Nimelt vajas mu laptop arstiabi, viisin Spetsialisti kätte. Spetsialist ei kiirustanud, mina ka eriti takka ei kiirustanud, sest noh, nagu eelmisest lõigust lugeda võite, jagus mul veebivälist tegemist küll ja veel. Ega ma nüüd maailmast täitsa ära lõigatud kah polnud, meil kodus teisigi masinaid, aga laiskus ei lubanud mul neile täpitähti külge monteerima hakata, ja kuidas sa blogid ilma täpitähtedeta, eks. Vähe sellest, kuidas sa teiste blogide sabades kommenteerid. Ja teate, tänu sellele arendasin endas ühte olulist oskust. Nimelt suupidamist. Kaur ütles VVNi juures mõni aeg tagasi kuldsed sõnad (küll mitte konkreetselt mulle): “Ei pea iga asja peale kuidagi reageerima, ole sa nõus või iga ihurakuga vastu.”

Tõsi ta on. Viimasel ajal langesin sellesamuse kommenteerimise lõksu. Kellelgi uus postitus ilmus, mul oli kohe tarvis, suu püsti, arvamust avaldama minna. Nagu muidu ei olekski... ma ei tea… ei olekski pildil või nii. Ärge nüüd arvake, et täpitähetus mu kommenteerimiskihku kohemaid vähendas. Mkmm. Oleks tahtnud öelda ühe ja teise ja kolmanda mulle olulise asja kohta. Kuid tõsiseltvõetavat arvamusavaldust on ilma täpitähtedeta väga raske kirja panna, uskuge mind. Kusjuures kõige rohkem oleks tahtnud minna ja õiendada säärasel suuremas plaanis väheolulisel teemal nagu retuusid (Eveliisi postitust pean silmas). Ning ei, mitte retuuside kui niisuguste kallal, nende osas mul kinnistunud vaatenurk puudub – kes leiab, et tal on piisavalt atraktiivne ahter, jumala eest, kandku, kus ja millal tahes – õiendada oleks tahtnud hoopiski tolle postituse kommentaarides kõlanud seisukoha kallal, et kleit ja tossud kokku ei sobi. Et kleidiga peab kandma kontskingi, äärmisel juhul espadrille või baleriinasid. Mul, teate, tõuseb ainuüksi terminit “baleriinad” kuuldes kananahk ihule. Selles universumis, kus mina elan, kantakse kleidiga Doc Martenseid või Converse ketse. Nii et noh, jumal tänatud, et mul täpitähti käepärast polnud. Olgu muuga kuidas on, aga kleidiga-peab-kandma-baleriinasid maailmavaate vastu olen valmis vaat et täpitähtedetagi barrikaadidele viskuma. Õnneks sain tol korral sõnasabast kinni. 

Nii et jah. Nagu näete, on mul tänaseks jälle ä'd ja ö'd ja muud kenasti olemas. Saab näha, kaua see kuu ajaga tekkinud suupidamise harjumus vastu peab.
   
Pilt Internetist.

October 27/2020 

"It is better to keep your mouth closed and let people think you are a fool than to open it and remove all doubt." – Mark Twain

17 comments:

  1. Tore, et Sa tagasi oled! :)
    Liivapaber klaasil kõlab jõhkralt, tundub, et peaks kriimud peale jääma. Ei jäänud, nagu aru võib saada?

    ReplyDelete
  2. Jaa, tavalisele aknaklaasile ilmselt jätaks kriimud. Aga nimetet uksed on turvaklaasiga, mingi spets töötlus, peenest metallniidist võrgustik sees jne. Ei jäänud mingeid kriime. Kasutasin üsna peent liivapaberit kah muidugi. Samas, garantiid ma sellele meetodile ei saa anda, mistahes teist sorti klaas võib teisiti käituda. Olete hoiatatud! :)

    ReplyDelete
  3. Oo, nii tore, Epp on tagasi!
    Innovatsioon kodupuhastuses😁 Väga ajakohane, ma hakkasin täna jõule ootama, alustasin vannitoast.
    Olin veel sammukese julgem: valgete kahhelplaatide puhastamiseks (meil on väga rauarohke vesi ja puhastan kollaseks tõmbuvaid seinu vannitoas 2x aastas) võtsin täna elektrilise nurklihvija, lõin alla 0000 traatvilla ja etteotsa köögišvammi küljest karukeele ja vrunn-vrunn...
    Vähemalt ei pea pärast mitu nädalat randmeid ravima. Ja kopse, mis on öko ja mitteöko vahendite sissehingamisest auklikud.
    Eesti naine on ikka leidlik!
    PS. Neid kardinaid eelmises postituses tahaks ka.

    ReplyDelete
  4. Jaa, nii tore, et sa tagasi!
    Aga.. seebikivi on kange leelis, naatriumhüdroksiid, pmst Torusiil. Vast ikka katlakivi ehk sul klaaside küljes? Vabandust, ei oleks minulgi vaja iga asja peale reageerida 🙂.

    ReplyDelete
  5. Issand, jah, tõlkega panin mööda. Soap scum on inglise keeles, see ajas pea sassi. Katlakivi, just nimelt. Oot... ma parandan pealkirja ära, muidu on väga eksitav.

    ReplyDelete
  6. Rõõm-rõõm - oled tagasi. Tundsin mõnusalt tugevat toksatust parema käe väikese sõrme all, kui õ-tähte toksisin. Täpitähed ;)
    Kodupuhastusvahendid...igal aastal katsetan miskit uut, MuruEmanda nippi ei ole veel proovinud, mul sama lugu, et rauarohke vesi ...ainult, et nurklihvija puudub :(

    ReplyDelete
  7. Iidset katlakivi cõtab lahti (peale liivapaberi muidugi) ainult väga kange hape. Mul on olemas igaks sajaks juhuks otse koristusvahendite poest proffidele mõeldud vedelik. Kusjuures - töötab ainult see, mida ise samas ruumis olles välja ei kannata - määrid aine ülehelikiirusel klaasile või kahlile ning põgened köhides. Ootad. Siis tuulutad ja pesed KÜLMA veega lahtitulnud jama maha. Sooja vett ei lubata kasutada, sest siis jällegi hape lendub ja on kopsudele kahjulik. Nii et su liivapaberi-lahendus on täiesti geniaalne ja jätab kopsud alles. Kahju, et seda karastamata klaasil ei saa kasutada - liiv kriimustab klaasi kindlasti.

    ReplyDelete
  8. Jaa, ma ise mõtlesin tegelikult kah happe peale, olen aastaid tagasi näinud, kuidas proff sellega majapidamises imesid korda saadab. Aga tundus jah liiga riskantne. Nii et see liivapaberitrikk oli tõesti kuldaväärt ideevälgatus.

    Ahjaa, aknaklaasidest veel, neist tavalistest - kui me siia kolisime, olid aknad väljastpoolt väga... ei, mitte määrdunud, aga tavalise pesemise teel mitte-eemalduva kihiga kaetud. Aastaid vihmaveepritsmeid jne. Ma tegin siis googles põhjalikku uurimistööd ja katsetusi väikese pinna peal - ja teate, mis töötas? Praeahju puhastusvahend.

    ReplyDelete
  9. See on huvitav idee. Mul on ka siin akendel selliseid ähmaseid laike ja triipe, mis tavalisele aknapesuvahendile kuidagi ei reageeri. Aasta(kümne?)te jooksul sadestunud vihmaveepritsmed eelkõige. Ma päris happega ei ole tahtnud sinna ligi minna, asukoht on keeruline ka ning hape võib tilkuda sinna, kuhu pole üldse vaja. Tuleb proovida!

    ReplyDelete
  10. Kuulan aeg-ajal kodumaist raadiot ja ühel päeval jäi kõrvu vestlus teemal: dressipükstega ei kõlba poodi minna. Mul läksid silmad suureks ja teritasin kõrvu, et kas ma kuulsin ikka õigesti?! Keda peaks huvitama, mis püksid mul toidupoes jalas on? Ja mis dressipükstel viga on? Käin nendega mujalgi, kui poes :D

    Mina elan ka samas universumis, kus tennistega saab rõõmsal meelel kleite kanda ja isegi ei huvita, mida keegi sellest arvab :)

    Eestis elades läksid mulle need asjad vägagi korda. Teises kultuuriruumis elamine on selle "appi, mida teised küll arvavad" mentaliteedi korralikult maha raputanud ja kui aus olla, siis see on väga vabastav.

    ReplyDelete
  11. Jalanõude osas - mul käis ema Kanadas külas ja avaldas siirast imestust, et varbavaheplätudega käiakse tänaval. Tänaval!!! Kujutate ette?! Mina sattusin esimese hooga segadusse, ei saanud aru, mida ta silmas peab? Mis nende plätudega on? Siis tuli meelde, et tõsi küll, Eestis elades riietusin ma isegi palju jäigemate normide järgi. Kusjuures varbavaheplätusid ma ise ei armasta, ebamugavad kuidagi, aga siinsed inimesed suvel suurt muud ei kannagi.

    Puhastusvahendite osas olen sama tee läbi käinud. Igapäevaselt kasutan ökosid, sest siinne tavakraam kipub nii räigelt "lõhnama", et ma lihtsalt ei suuda. Aga mul on dušinurgas valged plaadid ja nende vuugivahed olid aastate jooksul kerge jume saavutanud, mis vaatamata kõvale nühkimisele, leotamisele ja teab millele kriipsugi heledamaks ei läinud. Mõtlesin juba, et tuleb hakata remonti tegema, aga siis küsis Matti isa, et miks sa klooriga ei proovi? Korraks vist ikka pööritasin sisemiselt silmi, et kuidas inimesed üldse tulevad selle peale, et nii räiget keemiat omale koju osta, aga... ostsin, pihustasin seinad üle, jätsin mõneks tunniks toimima... ja KÕIK läks säravvalgeks! Plaadid, vuugivahed, absoluutselt kõik! Ja ma isegi ei küürinud seda, lihtsalt loputasin veega maha. Arrrrrmastan kloori nüüd! Ükspäev pesin valgeid kardinaid ja viskasin törtsu kloori masinasse, jällegi ideaalne tulemus!

    ReplyDelete
  12. Anu, kas kloor on see "bleach", millega ameeriklased kõiki maailma asju puhastavad? Ma alati mõtlen selle peale, Eestis meil sihukseid asju pole. Vist. Ma ei tea, ma olen puhastusvahendite osas väga tume, ma puhastan kõiki asju äädikaga :D

    Aga see riietumise teema... ma lähen iga kord jumala tigedaks, kui keegi hakkab arvama, et mingi riietusese ei sobi sinna või tänna või tollega kokku või mida iganes. Minge sinnasamusessegi :D Kui keegi hakkaks mulle ütlema, et dressipükstega ei tohi kuhugi minna, siis ma sulaselgest soome-ugri trotsist ainult dressipükstega igal pool käikski. Ma ei ole selles suhtes küll põrmugi edasi arenenud sellest ajast, kus ma üle ääre ajavast mässumeelsusest lõhkiste teksaste ja viie kilo haaknõeltega teatris käisin.

    ReplyDelete
  13. Vastan Klarile Anu eest - jaa, kloor on "bleach". Sellega saab tõesti igasugu imeasju korda saata, ise kasutan küll väga harva.

    Anu, mul muide oli meeles see sinu äia klooritrikk vuugivahede puhastamiseks. Aga tead, mul see ei toiminud. Arvatavasti erinev vuugitäide, ja noh, minu vannitoad on ju iidsed kah.

    ReplyDelete
  14. Klari, see on bleach, jah. Siin müüakse sellises pudelis, kust saab lihtsalt valada (pesumasinasse näiteks) ja pihustiga pudelites ka. Vannituba puhastasin ma selle pihustiga, ikka kõva pool pudelitäit lasin seintele ja vähemalt kolm tundi seisis see seal niimoodi. Matt'i isa õpetas, et kui on selline plekk, mis ei taha välja tulla, võib millegagi katta, et kloor ära ei kuivaks ja toimida jõuaks. Seina peal hästi ei saa, aga põrandaplaatidel toimiks hästi.

    Epp, jama küll, et sul ei toiminud. Mul oli ehtne maagia, nii plaadid kui vuugivahed täiesti valged nagu oleks äsja remonditud.

    ReplyDelete
  15. Elan ka väga raua- ja kaltsiumirohke veega kohas Eestis. Puhastan vannituba kohvimasinatele mõeldud vahendiga. Äädikas ja profihape ei toiminud nii hästi, eriti lahjaks jäi äädikas.

    ReplyDelete
  16. Ja täpsustan, et see Entkalkeri nimeline vahend pole mitte hape, vaid tugev leelis.

    ReplyDelete
  17. Oi, kohvimasinale mõeldud vahend tundub väga hea mõte. Järgmine kord, kui vannitubade kallale asun, proovin kindlasti.

    ReplyDelete