Sest ajast kui Ühendriikidesse kolisin, on mul suvega segased lood. New Mexicos elades kestis suvi vähemasti kuus kuud. Oregoni oma on lühem, samas jällegi Eesti suvedest oluliselt pikem ning sellele võib kindel olla – tulemata ta ei jää. No ja siis need Kauail käigud, suur suvi seal ju aastaringi. Kauaist rääkides - Pauli ülemused pole teda juba jupp aega palmisaarele komandeerinud, mistap Pauli abikaasa pole juba jupp aega palmi alla saanud. Väga ülekohtune ja mõtlematu neist. Aga noh, lootust on, et tuleval aastal.
Anyway. Kuna mul suvevärk sedasi sassis on, ja suvepilte miljoneid, alates ookeanist ja palmipuudest lõpetades põuast pragunenud maapinnaga, olin võimetu valikut tegema. Läksin hoopis ja pildistasin eileõhtust läänetaevast me maja taga. Tume pilv on suits. Loodustulekahjud ning suvine kesk-Oregon kuuluvad kokku nagu särk ja püksid. Põleb muide täpselt seal, kus me juunikuus oma laagri püsti lõime.
Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.
August 30/2020
“And so with the sunshine and the great bursts of leaves growing on the trees, just as things grow in fast movies, I had that familiar conviction that life was beginning over again with the summer.”
― F. Scott Fitzgerald, The Great Gatsby
Oo kui huvitav. Ma pole päikest sellisena näinudki.
ReplyDeleteProportsioonid on ka väga tabavad. Taevas suur, maa väike.
Päike on veidi pahur: vaatab altkulmu.
ReplyDeleteJa pisarad on valgumas silmanurka - sellepärast tundubki nagu oleks hõõguv jook pokaali valatud, Pilvevana aitab kummutada.
Päikeseloojang suitsus. Kaks lõõmamist kokku saanud.
ReplyDeleteTean ja tunnen seda kirbet metsapõlemislõhna. Vähemasti seda, mis Eestis nende põlengutega kaasneb. See mõjub alati hirmutavalt.
Sarnane on meie kui eestlaste tunne neil "pika suvega" maadel. Hea meel uskumatult pikast soojast ajast (ja vahel harva käib mul nimetu igatsus peale, kus on ilusad hetked põhjamaisest sügisest, talvest ja kevadest saanud kuldse sära).
ReplyDelete