Pulk



Meil oli siin paar päeva tagasi õnneliku lõpuga õnnetus. Lilli jooksis pulgamängu mängides endale orgi suulakke, tagajärjeks pikk, sügav, veritsev kriimustus. Ega me haava muidu poleks avastanudki, aga Lillikene käitus peale intsidenti kahtlaselt. Kõrvad hoidis ludus, pea ripakil, söömast–joomast keeldus. Tegime küll koduse ülevaatuse, kuid omal käel midagi ei tuvastanud. Ei hakanud pikalt venitama, selge pilt, et asi pole õige. Kohalikku väikesesse loomakliinikusse saime vastuvõtule samal päeval. Kolmveerand tundi ja sada kakskümmed dollarit hiljem olime kodus tagasi, põletikuvastased rohud taskus, pilt Lillikese haavatud suulaest silme ees. Pole ime, et me kodus vigastust ei tuvastanud, see on kurgulae kõige tagumises otsas, vaat et otsapidi neelus. No mis sa teed. Paganama instinktihull ja kiire tööliini saksa lambakoer,  jõuab visatud pulgale järele, kui see veel korralikult maandunudki pole, ja ahmib suhu, ükskõik kas põiki või pikuti. Tänaseks on haav juba kenasti paranenud, Lilli taas pulgapüüdmiseks entusiastlikult valmis, kuid meie Pauliga siiski veel mitte. Piirduks esialgu tennispalliga, palun.

Aga arsti juures käitus Lillikene musterpatsiendina. Tohtrionu kangutas lõuad laiali, vet-õde, marurahulik, tugev ja vägev proua suunas valgusvihu Lilli kurku, Paul ja mina kummardusime kah lähemale, et näha, samal ajal kui Lilli istus kenasti paigal, suu ammuli, rabelemata, häält tegemata. Tal on arsti juurde minekuga muidugi omad huvid mängus. Me käime samas kliinikus ka vaktsineerimas, ja korra oli vaja rohuseemet sisekõrvast välja urgitseda. Nii et ta tunneb arsti ja abilist ja retseptsionisti ning teab, et nendega saab musitada. Pauli ja minu jaoks on koera musitamine, st. koeraga miilustamine viisil, et loom su nägu lakub, big no-no. Lilli juba ammu enam ei üritagi, peale seda, kui talle kutsikaeas reeglid üheselt selgeks tegime. Mina, tõsi küll, võtan vahel Lillil põskedest kinni ja panen oma ninaotsa õrnalt tema ninaotsa vastu, aga Pauli jaoks on ka ninahõõrumine liiast, kuigi ta Lillikest muidu igatpidi hellitab. Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda – kliinikukülastus on Lilli võimalus inimesi näost lakkuda. Mine tea, äkki jooksis endale meelega pulga kurku? Teinekord võiks midagi vähem verist ja vähem maksvat välja mõelda, kirbud või midagi.
Foto: Paul. Ei, see ei ole see pulk.
June 09/2020
Good veterinarians talk to animals. Great veterinarians hear them talk back.

4 comments:

  1. Hea, et niigi läks. Paid Lillikesele.
    Fotojaht: terav nüüd pmst tehtud, jah 🙂?

    ReplyDelete
  2. Toreda lõpuga lugu :)

    ReplyDelete
  3. Appikene, tõesti, see foto sobiks jutuga täiendatult "terav"-teema alla!
    Aga noh, mul on teravaga tegelikult teised plaanid juba tehtud =)

    ReplyDelete
  4. Täiesti äge lugu ! Lugeda, ma mõtlen. Tagantjärgi.

    ReplyDelete