Küsin nõu



Küsimus.
Kas siin minu pool külas käijate hulgas leidub blogijaid, kes on oma blogi kõige täiega Bloggerist WordPressi ümber tõstnud?
Kui jah, siis kuidas see ettevõtmine sujus, ja kas olete WordPressiga rohkem rahul kui Bloggeriga?
Many thanks ahead.
Image: Internet
May 03/2020
“Communications tools don't get socially interesting until they get technologically boring.” ― Clay Shirky, Here Comes Everybody

17 comments:

  1. Terves tükis ei ole tõstnud, selle kohta ei oska midagi tarka öelda. Mina jätsin bloggeri ka alles, sest selles on maht suurem - fotosid avalikuks näitamiseks postitan enamasti bloggerisse. WP on rohkem nurgatagune jutublogi, kus fotosid (just sellesama tasuta versiooni mahupiirangu tõttu) vähem. See-eest on üksikute postituste parooli alla panemise võimalus, mis mulle väga meeldib.

    Kasutusmugavus on... harjumise asi. Kumb mugavam on, ma ei teagi enam. Mõlemal on omad eelised ja vead, kumbki pole ideaalne. Ma tasulisi variante pole proovinud ka, võibolla on neil midagi teistmoodi.

    ReplyDelete
  2. Mina ei tõstnud vana blogi ümber, lihtsalt alustasin uut. Wordpressis jah mullegi sobis, et saab parooli üksikute postituste puhul kasutada. Kasutada on mugav, bloggerit enam ei mäletagi.

    ReplyDelete
  3. Hmm. WP tasuta versioon siis ilmselt mulle ei sobi, kuna 5500 on ikka vägagi pildine blogi.
    Ritsik, kui ma õigesti mäletan, sul oli hiljuti WPs mahumure, kuidas sa selle lahendasid?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kustutasin vanadest postitustest pilte vähemaks. Muidu soovitati lisatavad uued fotod Tinypic abil väiksemaks töödelda, aga vanade kustutamine tundus lihtsam.
      Selle mahuprobleemi tekkimiseni läks ikka 7-8 aastat või ma ei tea, kaua mul WordPress olnud on. Pilte panin ju vahepeal palju, nüüd proovin piirata ennast.
      Üks mu tuttav teeb lihtsalt iga paari aasta järel uue blogi - ei kujuta ette, kuidas temal maht nii ruttu täis saab.

      Delete
  4. Mis postituste parooli alla panekusse puutub siis... OK see on pikem jutt. Lendav, Ritsik et al., kes te teinekord parooliga postitate, ärge nüüd jumalapärast järgnevat hinnanguna võtke, ma väljendan arvamust üksnes omaenda seisukohalt, see pole mingi lõplik tõde =)

    Mina parooli ei kasutaks, isegi kui mul see võimalus oleks. Esiteks (OK, olen jah paranoiline), küll see parool kuidagiviisi nendeni kah jõuaks, kelle eest ma postitust varjata tahan. Või sõnastagem pigem nii, et kui keegi väga mu parooli all olevaid postitusi lugeda tahaks, küll ta siis parooli kusagilt/kuidagi/kellegi kaudu välja ajaks. Ise muide just hiljuti nägin ühes mu blogrollis olevas blogis postitust, mis oli ilmselt unustatud parooli alla panna. Päev hiljem oli salasõna peal.
    Kui ma ühel päeval otsustaksin väiksemale seltskonnale end rohkem avada, teeksin ilmselt eraldi blogi, sissepääs ainult kutsututele, uksel küstakse IDd.

    Teiseks, avalikus blogis postituse parooli alla panek sarnaneb mu meelest olukorrale, kus hulk rahvast on toredal koosviibimisel, suhtleb lõbusalt omavahel, ja äkki mingi väike, valitud kamp läheb nurka sosistama, pead koos, igaks juhuks ringi vahtides, et äkki keegi asjassepühendamatu kuulab pealt =)

    Ma pole muide ilmaski selle peale tulnud, et äkki sobiks mõne mu blogrollis oleva blogi parooli KÜSIDA. Mu meelest ei sobi. Paar kena inimest on, tõsi küll, ise andnud. Aitäh! Küll aga olen püsilugejana tundnud end tollest eelnimetet sosistavast seltskonnast väljajäetuna. Ma ei hakka siin näpuga näitama, eks ole, aga mu blogrollis on blogi, mida olen jupp aega väga, väga nautinud, kuid viimasel ajal on seal pea iga postitus parooli all. Püsilugeja on pettunud, läheb teise nurka omaette mossitama...
    =)

    ReplyDelete
  5. Kasutanud mõlemat.
    Mingil ajal, kaua tagasi, sai tõstmist proovitud, toimis suht-koht. Aga kui sul on klaviatuur pigem tuline, suured pildid, jne, siis mingeid kalu ujub ikka sisse ja see võib kaane pealt ära visata. Otsi siis neid suuri kalu sealt väga paljudest sogastest postitustest.
    Tundus parem mõte alustada pigem sealt, kus bloggeris pooleli jäi.

    WP haldussüsteem on parem, statistika, lingid, viitamised, möllu. Bloggeris oli mul eraldi statistikamootor, sest nende tol korral pakutu oli lahjavõitu.
    Mahuga on nii, et puhtalt tähemärkidega on seda väga raske, kuid mitte võimatu täis klõbistada.
    Pildid on need, mis söövad. Tuleb vähendada mahtu! St et otse aparaadist enam sisse võtta pole mõistlik. Ma ei tea muidugi, kas sa teed seda, ma ise kunagi algusaastatel tegin sellist viga. Arvestades tehnika hüppelist arengut, peaks olema iga pilt telefonis salvestatav "for web" või kui pole, siis tuleb ikkagi minna mingisse töötlusesse 300dpi asemel 72, väikseim küljepikkus 640 jne. Mul oli Irfanview omal ajal, olin rahul.
    Kui vaatajal-lugejal just seinasuurune televiisorkuvar ei ole, siis on selline miinimummahus pildiasi vaadatav küll ja lükkab edasi aega kui personaalne internet täis saab.
    Töömahukas ja kohati mõtetu, seda absoluutselt muidugi.
    AGA
    mingil hetkel avastasin piltide mujalt linkimise. Töötab edukalt ja palju rohkemat mahtu ikka paljudes pildikohtades pakutakse. Eeldas kunagi väikest koodi, nüüd on WPs vastav njupp - lisa pilt urlina. Hoiad aga kuskil pilve peal väikest foldrikest blogis kasutada mõeldud piltidega ja ..
    Mina, kes ma viimasel ajal nagunii vähe panen blogisse isetehtud pilte ja nagunii pildistan võimalusel raws, käin ka nagunii eraldi programmis pilte töötlemas. Asi see siis mõni nupp blogi mahu säästmiseks rohkem klikkida on. Ja mul ei ole veel mahu osas midagi punaseks läinud.

    See salasõna nupp.
    Aastaid tagasi kui ma oma blogikirjutamistega blog.tr.ee loetavuse tipus olin, pidasin seda fiitserit väga vajalikuks, kuid just see "kuskilt ikka saab" tegi "seleebritina" isiklike asjade salasõna all kirjutamise mõtetuks. Parem juba kinnine blogi. Mis muidugi ei garanteeri, et justkui heale tuttavale/sõbrale antud sisenemisloaga maailmast mõni asi siiski avalikku ruumi ei imbu. Eriti kui su isiksus laiemas üldsuses ebatervet uudishimu tekitab.

    ReplyDelete
  6. Aitäh AlexRobin, põhjalikkuse eest! Ning ei, loomulikult ei võta ma blogipilte otse aparaadist. Mis puudutab statistikat, siis see võib veider tunduda, aga mind statistika eriti ei huvitagi, nii et blogger täidab ses osas mu vajadused.

    Ning jumal tänatud, ma ikka väga kaugel blogimaailmas celebrity olemisest =) Ma ei vaja parooli alla panemise võimalust lihtviisiiliselt seetõttu, et mõte millegi väga isikliku veebi riputamisest, kasvõi väiksema ringi jaoks, on mulle võõras. Nii et ses mõttes oleks isegi kinnine blogi vaid semi-isiklik. Päriselus ma ju kah ei kutsu kampa inimesi kokku, et kuulge, ma nüüd avan ennast teile. Kui soovi midagi jagada, teen seda ühe-kahe-kolmekaupa, mõni lähedane saab teatud nurga alt mu sisse vaadata, teine saab teise nurga alt. Olen isiklikes asjades kinnisevõitu olnud eluaeg.

    ReplyDelete
  7. Sinu celebrity mitte-olemises ma sinuga sama kindel ei oleks :)

    Tol korral avastasin ma oma blogis röögatu liikluse täiesti juhuslikult kui ma veebiloomise õppimise eesmärgil statistikamootorit katsetama hakkasin. Olin kindel, et mu blogi peaegu ei loeta ja mingit suvalise mõtetu pisiblogija personaalküsimust kuskil ei arutata.
    Statistika kaudu võib kusjuures juhtuda isegi täiesti imelistesse kohtadesse, mis sinule lingivad :) Näiteks teite chilli võib küll loetavuse tipus olla :P

    ReplyDelete
  8. Noh, blogger liiklust (st. päevaste külastuste arvu) ikkagi näitab ju, ja minu standardite järgi see celebrity mõõtu küll välja ei anna =)
    Aga selles on sul õigus, et statistika vastu peaksin väheke rohkem huvi üles näitama küll, kasvõi omaenda turvalisuse huvides.

    ReplyDelete
  9. Eks see blogistamine on pidevalt üks balansseerimine selle ümber, et kirjutada ja üle neti suhelda ju tahaks, aga kuhumaani ja kui palju? Parool ei ole mingi imevahend, seega ei ole mõtet selle taha ka väga tundlikke teemasid peita. Samas teen ma ikkagi vahet, kas postitus võiks olla põhimõtteliselt suvalisele läbirändajale vabaks lugemiseks või tahaksin seda jagada natuke väiksema ja valituma ringiga, keda ma kas reaalelus või vähemalt läbi blogide natuke rohkem tean. Parooli olen jaganud üsna väiksele ringile, kuid ikkagi on ka seal juba kohati see küsimus, et päris iga teemat ma kõigi teadaolevate parooliomanikega ka jagada ei taha. Järelikult jääbki kirjutamata.
    Mul praegu maal elades on muu suhtlemine üsnagi ahtaks jäänud, blogimaailm on hetkel kõige olulisem suhtluskanal.

    ReplyDelete
  10. Lendav, just: "Parool ei ole mingi imevahend, seega ei ole mõtet selle taha ka väga tundlikke teemasid peita."
    Ning natuke järele mõelnud, saan parooli vajalikkusest sinu selgituse valguses aru. Kas ise kasutama hakkan, on iseasi.
    Mulle tegelikult hakkab üha enam meeldima mõte "blogi kutsutud külalistele", 5500 kõrvalt siis. Sest ma olen läbi veebi, blogimaailmas, tutvunud kena hulga toredate inimestega, nendega võiks palju rohkemat ja teistmoodi jagada kui 5500s. Elame, näeme. =)

    ReplyDelete
  11. Issand, mina olen küll paarilt ise parooli küsinud :(( Aga on mõni, kellelt pole julgenudki. Lendav tõi sisse selle punkti, mis mulle endalegi muret teeks. Et kui panedki parooli alla postitusi ja küsibki mõni selline, kellele tegelikult anda ei tahaks, kas siis ütleks, et ee...sinule ma ei anna? Ühe people pleaseri jaoks on selline äraütlemine raske. Siis lõpuks jagadki parooli ja oled ikka samas seisus nagu enne ja tõesti, salapostid jäävadki kirjutamata.

    ReplyDelete
  12. Mariliis, selleks puhuks tuleb vist teha kinnine blogi, mida ei reklaami kuskil ja kutseid jagad ise.

    ReplyDelete
  13. Mina kolisin kunagi viis miljonit aastat tagasi Bloggerist Wordpressi just selle mõttega, et saaks üksikuid postitusi parooli alla panna, muidugi ma pole iialgi ühtegi parooliga postitust kirjutanudki. Nii et selles suhtes polnud väga mõtet kolidagi, aga nagu öeldud, viis miljonit aastat tagasi. Ma olen internetis avalikult ja vähemavalikult bloginud alates aastast 2001 (ÕUDNE), ma enamvähem saan juba aru, mida tasub kirjutada ja mida mitte :D

    Kusjuures ma pole kunagi julgenud kellegi käest ühtki parooli küsida. Mu loogika on see, et kui on luku taga, järelikult mul pole vaja seda näha (mitte nagu minul isiklikult, vaid minul kui suvalisel lugejal).

    ReplyDelete
  14. "kas siis ütleks, et ee...sinule ma ei anna?"

    minu arust vabalt öeldav, nii et ei solva. nt ma olen ise vastuseks saanud, et oli mingi pereringi teema ja ongi selle pereringi lugemiseks, ja minu jaoks oli see piisav seletus - ma ei pea tundma ennast väljajäetuna, kui miski ongi grupile, mille liige ma pole olnud ega kavatsegi olla.

    Ma olen parooli küsinud blogides, kus enne on mainitud, et püsilugejad küsigu julgesti. täpselt ei mäleta, aga mõne parooli olen vbla saanud isegi blogija enda algatusel meili peale. Mõni blogija on parooli pannud näiteks mõne konkreetse spämm- või sõimukommentaatori vältimiseks (ja nood on nähtavasti inimesed, kellel pole selliseid suhteid, mille kaudu parooli kaude hankida saaks).

    ReplyDelete
  15. sõimu- ja spämmikommide vältimiseks valib mõni teine muidugi kõigi kommentaaride modereerimise tee, aga ma saan täiesti aru, miks see kõigile ei sobi - lihtsam on modereerida oma foorumit kommentaatorite, mitte kommentaaride kaupa.

    ReplyDelete
  16. Parooli küsimise teemal olen Notsuga täiesti nõus - võib ja saab vabalt küsijale ära öelda nii, et ei solva. Ja no kui keegi viisaka äraütlemise peale solvub, on see küsija mure mu meelest, mitte äraütleja =)

    Klari, sa oled bloginud aastast 2001?? Sa pole nii vanagi ju!

    ReplyDelete