Let the games begin!

SISSEJUHATUS:
Tundub, et isegi minu, vilunud kodus istuja ajudele hakkab pikem ühiskonnast eraldatus mõjuma. Muutun imelikuks. Nimelt inspireerusin Notsu poolt eelmise postituse all mainitud maailmanihestuse teemast, otsustasin sellega natukene mängida. Õigemini lasen teil mängida. Võitjaile saadan auhinnad, no näiteks saksa lambakoera kutsika või koormatäie kohaliku pruulikoja õlut või mõned mu enda workshopist pärit käsitöökaardid - lõpliku otsuse teen hiljem, aga midagi võitjad igatahes saavad.

MÄNGUREEGLID:
Loe läbi allolev Lugu. Tegemist on väljamõeldisega. Loo sisse on aga pikitud mõned esmapilgul uskumatuna tunduvad, kuid täitsa tõesed olukorrad/sündmused. Nimeta kommentaariumis vähemalt üks neist. Vihjeks niipalju, et enamikust noist olen ka blogis pajatanud. Auhinnasaajad  kuulutan välja järgmises postituses, mõne päeva pärast.

LUGU:
Tollel hommikul ei suutnud Epp otsustada, kas tempida päeva esimest kohvi viskiga, nagu nädala sees kombeks, või pühapäeva puhul konjakiga. Veekann laskis juba vilet, kui selgus tõsiasi, et kohvivarud on otsas. Viimse kui oani. Heitnud kahetsusega kõrvale plaani verd korralikult käima saada, sobras naine aastaid koristamata köögikapi sahtlites, kuni leidis paki odavat puruteed. Teekott tassi, vesi peale, sorts kohvikoort juurde, ja majauks valla, et algavat päeva tervitada.

Rüübanud lonksu lahjat jooki ning heitnud pilgu ümberringi, jõudis ukselseisja poolunisesse teadvusse, et midagi on teisiti kui tavalistel hommikutel. Mitte et muutust oleks sel momendil otseselt näha või kuulda olnud. Ei, ei sugugi. Naabrite põllul paukus, nagu ikka, porgandikahur, värvilised papagoid tiirlesid kriisates kanjoni kohal, koioti väljaheited aurasid majaesisel, hädasti pügamist vajaval murul. Sellegipoolest tõstis määratlematu kõhedus Epu depileerimata säärekarvad turri, neoonkollase pidzhaamajaki all jooksis kerge külmavärin üle selja.
  
“Võta end kokku, inimene”, ütles Epp iseendale poolihääli. “Hommikukohvi asemel tee, ja kohe on maailma lõpp. Naeruväärt.” Tassiga paigal tammumiseks liig närviline, tundus postkastini jalutamine mõistliku mõttena. Esiteks avaneb sealt ookeanile ja dzhunglile kena vaade, teiseks polnud Epp lootust, et aastate tagune silmarõõm Robert Redford temaga taas kirja teel ühendust võtab, veel lõplikult maha matnud. Olles ise väga vilets sõnaseadja ning õigekirjas äärmiselt nõrk, võinuks nostalgiliste mälestuste nimel Robertile lausa erandi teha, kirjale paari sõnaga vastata, kuigi pastaka hoidmisest olid Epu sõrmed juba ammuilma võõrdunud, nutitelefoni näppimisest lihaselised pöidlad iseäranis.

Postkast oli tühi. Naine pööras pilgu Kaskaadide mäeaheliku suunas, otsides silmadega pidepunkti, mis näriva, võõristava tunde taanduma paneks. Paraku! Seal, kus selge hommikutaeva taustal oleks pidanud kõrguma Mount Hood, kolm ja pool vertikaalset kilomeetrit kaljusid, lund, liustikke – seal valitses helesinine tühjus. Mägi oli kadunud nagu tina tuhka. Paiga kohal, kus Hoodie, nagu teda hellitlevalt kutsuti, miljoneid aastaid seisnud oli, keerlesid taevas hiiglaslikud, lillakasroosad, sigaretisuitsurõnga kujulised moodustised. Kui Epp hingetuna maja petlikku turvalisusesse tagasi jõudis, oli Planeedi totaalne ümbersünd juba alanud.
 April 05/2020
“Don't wake me for the end of the world unless it has very good special effects.” ― Roger Zelazny, Prince of Chaos