Holy smoke!

... ja mina veel eile imestasin, miks mul pea paks ja nina vesine ja kurk kare. Aga olge lahked. Astub Paul hommikul õue, vaatab alla kanjonisse. Kanjonis lendab linnuke. Lendab ja lendab, lõpuks maandub kadakapuu oksale. Puu laseb välja suitsupahvaku. Paul ei usu oma silmi. Võtab maast kivi, viskab kadaka suunas – rahu, rahu, mitte selle kadaka, mille otsas linnuke istub – ja ennäe, taas tõuseb suitsupahvak. Säherdune pisike kompaktne pilveke (foto #1), mis paari sekundi möödudes suuremad mõõtmed võtab (foto #2), ning lõpuks kanjonis laiali hajub (foto #3). Väga muinasjutuline vaatepilt. Ainuke häda on selles, et tegemist pole suitsu, vaid kadakapuu õietolmuga. Ja Pauli abikaasa on allergiline... wait for it... kadakate õietolmule. Ning ärme nüüd Pauli pihta kivi viskame, onju (pun intended), tolmu tõuseb kanjonist iga väiksemagi tuulepuhangu korral, pole linnukest ega Pauli heidet kivi tarviski. Oot kus mul see pabertaskurätikute karp oligi...

Aga muidu on kõik OK. Kui aus olla, siis Viirus pole meie elustiili siin kanjoniserval vähemalgi määral muutnud. Kui uudiseid ei loeks, tunneks end nagu ennemuiste. Tõsi, poeskäigud mõtleme paremini läbi, ja sõpradega plaanitud üritused jätame ära. Aga muidu on business as usual, asjatame kumbki oma projektidega, kolame looduses, muid inimesi peale teineteise ei kohta. Jaa, social distancing on meiesugustele lihtne.

Oi, teate, USA maksuamet lükkas tuludeklarite esitamise tähtaja 90 päeva edasi. Mitte meil Pauliga seda pikendust tarvis oleks, aga sellegipoolest  mõistlik manööver. Ja mina sain Immigratsiooniametilt kutse tulla aprilli alguses Portlandi näpujälgi andma – ma nimelt taotlen USA kodakondsust – aga issand ise teab, kuidas selleks ajaks asjaolud on. Olen arvestanud, et kogu protsess võib venida, võtan rahulikult, kiiret pole. Ei tahaks küll vinguda, aga aru ma ei saa, kui mitu korda võib ühelt inimeselt sõrmejälgi võtta. Mul on näpuotsad varsti juba siledaks kulunud, immigratsiooniga seoses olen neidsamuseid jälgi erinevatesse instantsidesse jätnud juba ei tea mitmel korral – pruudiviisat taotledes, ja residentsust, ja permanentset residentsust, ja Euroopa reisidelt tagasi tulles, ja ja ja ja.

Anyway. Vaatan oma fotoalbumist, et mul on sügistalvistest camperi-reisidest veel igavene hea pinutäis paiku ja sündmusi kajastamata. Eks ta ole. Kui emotsioonid enam nii värsked pole, on raske takkajärele postitada. Ja tegelikult tahtsin ma blogimisteemal veel selle nurga alt nuriseda, et aru ma ei saa, (mu lemmik)blogijad nüüd ju kõik puha kodused ja aega peaks lahkelt käes olema, aga miskipärast ei näe ma plahvatuslikku blogipostituste kasvu. Halloo, arvestame ikka kallite kaaskodanikega, onju, toetame üksteist raskel ajal, kirjutame tihedasti, vahet pole, millest ja kuidas, peaasi et teksti tuleks ja teistel hommikukohvi või õhtuse veini kõrvale midagi lugeda oleks. Jah?
March 21/2020
"Spring: When your nose does more running than you do" ― Unknown