Before & after



Pealkirja järgi muidugi arvasite, et before and after corona, jah? Mkmm, kullakesed. Koroonast ei tule poole sõnagagi juttu, küll aga meie TRUCK CAMPERI INTERJÖÖRIST. Nimelt andsin mõned kuud tagasi kaks uue aasta lubadust. Esimene oli, et pildistan üles oma garderoobi vanima eseme, nii umbes mitukümmend aastat vana, piduliku, pika slepiga kamoflaazh-kleidi. Ning teine, et jagan camperituunimise before and after pilte. Alustan camperist, kuna seda on tükk maad lihtsam eksponeerida kui iseennast kamokleidis.

Camperi ostmise postituse leiab siit. Natukene NUMBRITEST kah. Maksime ta eest 7000 dollarit, ning suures plaanis sama summa investeerisime kaks kuud kestnud noorenduskuuri. Esialgu plaanisin täpset arvet pidada, kuid kui summa muudkui kasvas (te ei kujuta ette, mis ainuüksi kruvid maksid!), hakkas õudne, lõin käega, loobusin iga kulutet sendi kirjapanekust. Igaks juhuks lisan, et tegemist pole lihtlabase alumiinimkastiga, kuhu kehva matkailma eest hädapärast varjule minna. Kuigi põrandapinnalt tilluke, on camper sõna otseses mõttes kõigi mugavustega maja – küte, soe vesi, WC, dušš, külmutuskapp, gaasipliit, tuled ja viled. Iga viimase kui täienduse tegime omaenda pea ja kätega, alates uute valgustite paigaldamisest (Paul) lõpetades sadulsepatöödega (mina).

"ENNE" interjöör on eelmise omaniku poolt müügikuulutuse tarvis üles võetud, mistap akendest paistvat paluks meiega mitte siduda. Lisaks, fotod pole sugugi mõeldud halvustama, et oi, küll enne oli kole. Inimeste sisekujunduslikud nõudmised on teadagi erinevad. Pealegi, camper oli äärmiselt heaperemehelikult hoitud ja hooldatud, arvestades asjaolu, et seda kasutas perekond kahe eelteismelise pojaga, ning et tegemist Adventurer'i vana, 2007. aasta mudeliga. Apetiitse pakkumise leidsime Craigslistist.
OK, sissejuhatus tehtud, hakkame siis pihta.


 ENNE,
ehk camper sellisena, nagu me ta ostsime:


NÜÜD,
ehk camper peale ümbertöötlemist:

Esimene liigutus, kui camper koju toodud, oli jubedate krousis KARDINATE eemaldamine, ning veelgi jubedamate tekstiilpolsterduste ärakiskumine kardinate kohalt. Paljastus viletsavõitu väljanägemisega vineer, mille katsime õhukeste tammelaudadega. Kõigil camperi akendel, välja arvatud köök, kus on ribakardin (tuleohutus!), on hästi praktiline RULOOSÜSTEEM - saad valida, kas tõmbad alla õhukese ruloo, mis privaatsust pakub, või paksema, mis nö. pimendab.

Teine liigutus oli vastikust plastikust ELUTOALAUD põrandast välja juurida, et seda mitte iialgi enam kasutada. Never, ever. Selle asemel pruugime igapäevaselt aknaalust klappriiulit, ja teist, mis vannitoa ukse küljes, Paul ehitas ja paigaldas mõlemad. Ta tegi meile ka uue suure söögilaua, männipuidust, kuna tamm oleks liig palju kaalunud. Laud elab peeglitaguses panipaigas ja kinnitub geniaalse nipiga aknaaluse seina külge, nii et kui on tahtmist peent õhtusööki nautida või kontoritööd teha, on pind olemas. Aga muidu olgu diivaninurk ikka otstarbekohane, st. külitamiseks, mitte laua taga istumiseks.

Iga viimase kui kapiukse siseküljele paigaldasime TASKUD, et ahtakest ruumi maksimaalselt ära kasutada. Soetasin garderoobide tarvis mõeldud „kingahoidjad“, lõikasin mõõtu, ääristasin korralikult ja kruvisin uste külge. Lihtne, kuid ülitõhus trikk. Ma ei kujuta ette, kuidas muidu igasugu reisimajapidamises vajalikke vidinaid ladustanud oleks. Panipaiku pole säherduses väikesemõõdulises majas just üleliia palju, ja me kumbki Pauliga ei kannata, kui mudru mööda elamist laiali vedeleb.

Gaasipliidi KUBUGA oli täitsa omaette lugu. Esimesel road tripi nädalal selgus, et kubu ventilaator on põhimõtteliselt vaid iluasi, samal ajal kui köögilakke monteeritud Fantastic Fan (ausalt, tal ongi sihuke nimi) võimaldab õhku nii välja kui sisse puhuda ja on pliidi ventikast mitukümmend korda võimsam, üksiti ka tükk maad vaiksem. Pealegi olin kogemata, köögitöö käigus oma otsaesist tolle kuramuse kubu vastu juba piisavalt tagunud, et temast arvamus kujundada. Niisiis, ühe varahommikuse kohvi ajal kusagil California rannikul otsustasime, et kubu peab kaduma. Kui ma Lillikesega jalutuskäigult tagasi tulin, lebas musta värvi plekikobakas camperi kõrval maas, valmis taaskasutuskeskusesse rändama. Paul oli asja tõsiselt võtnud.

KÖÖK sai uue köögipaberirulli hoidja (vana oli plas-ti-kust!) ja maitseaine riiulid ja kokkamisriistade totsikud, kõik bambusest, lisaks konksud pottide jaoks ja pajalappide kastikese. Teeloleku puhul on veekeedukannu, presskohvikannu ja muu lahtise kraami ankurdamiseks bungee cords (pardon, ma ei tea eestikeelset terminit) - kummid, mille otstes on konksud, mis omakorda kinnituvad seina küljes olevate konksude külge. Niimoodi püsivad asjad ka kehvemate sõiduolude korral viisakalt paigal. Ja kui te köögikapi sisemusse piilute, siis näiteks kuivainetopsid on kah kummipaela taga kinni.

TEHNILISE poole pealt niipalju, et camperit kütab ning pliiti ja külmkappi hoiab töös propaan. Elektrisüsteem töötab nii pistikuvoolust kui ka camperit vedava sõiduki aku pealt. Lähitulevikus paigaldame katusele päikesepaneeli, siis oleme isegi in the middle of nowhere  pikemat aega paigal olles elektriga varustatud. Camperil on kolm veepaaki – puhas vesi, kasutatud majapidamisvesi ja WC oma. Tühjendusjaamu leiab üle terve riigi tuhandeid ja tuhandeid. Lisaks vannitoas olevale dušile on camperi küljes ka välidušš, soojas kliimas tükk maad mõistlikum kasutada, ei pritsi kogu väikest vannituba märjaks.

Tavalised lambipirnid vahetasine ökonoomsete LED PIRNIDE vastu, magamistuppa ja elutuppa paigaldasime metallkõridega LED lugemislambid, timmitava valgustugevusega, parim ost! Pliidi kohale, sinna, kus enne kubu rippus, sai pandud veel üks köögilamp lisaks. Vahetasime uute vastu välja ka gaasi- ja suitsuandurid, lisaks kruvisime seina sellised lõbusad vidinad nagu baromeeter ja altimeeter, et ikka teaks, mis ilm tuleb ja kui kõrgel parasjagu oleme.

Camperi KÜLMIK osutus suureks ja mahukaks, pole mingi niru hotelliversioon. Nagu before-pildilt näha võib, oli külmutuskapi uks üsna rikutud olekus, sealt oli midagi karmikäeliselt lahti rebitud. Lahendasime asja odavalt ning elegantselt, tellisime XIX sajandi Põhja-Ameerika KAARDI, paigaldasime raamituna külmkapile. Reisiteemaline kujunduselement missugune.

Iga endast lugupidav blogija kiidab iseenesest mõista ka oma suurepärast MADRATSIT. Uue küljealuse plaanisime nagunii osta, sest kes siis teiste vanal tahab magada. Camperimadratsit nö. tavaliset poest ei saa, ta on sutsuke erandlike mõõtudega, tulenevalt vootipeatsis oleva seina kaldest. Kuna me oleme oma koduse luksmadratsiga ära hellitatud, ei tulnud kõne allagi, et matkatingimustes latti alla laseksime. Valik sai tehtud Wildernessmattressi kasuks, pole sekunditki kahetsenud. Nagu piltidelt näete, on uus madrats pea poole kõrgem kui vana. Seetõttu kaotasime küll pisut voodi kohal olevat õhuruumi, istudes on pea üsna lae lähedal, aga palju sa seal voodis istud, onju, ikka enamjaolt lamavas asendis. Kui Paul hommikuti köögi ja voodi vahelise kardina ette tõmbas ning kohvi keetis, vabatahtlikult igal issanda road tripi hommikul kusjuures, võtsin mina madratsist mõnuga viimast, diagonaalis üle voodi, päikesetõus akna taga. Ahjaa, ja nagu näete, õmblesin madratsi jalutsile kattegi, samast kangast, millega elutoa istumisnurk uuendatud sai.

SADULSEPATÖÖ oli kurnav ja keeruline, seda ma ütlen. Sõrmeotstele ning käelihastele tõeline katsumus. Ma olen paras perfektsionist kah, kui asi käsitöösse puutub. Istme- ja lebotamispatjade katted on tõmblukkudega, et puhastada saaks. No ja siis kõik need väiksemad detailid, mis uue riidega kaetud said, välisukse kohal ja panipaiga kaas voodi kõrval ja... Jep, juba ainuüksi padja- ja polstritööd võtsid mul paar nädalat. KANGAS, mis kogu camperi sisustuses figureerib, on minu valik, meenutab Muhu tekke. Paul oli esiti skeptiline, et äkki on liiga hulljulge? Aga ei läinud kaua, kui temagi vaimustus. Reeglina kasutatakse camperites lollikindlalt tagasihoidlikke, beezhikad-pruunikaid-hallikaid tekstiile. Mulle säärane lähenemine ei sobi, antagu ikka volüümi ja isikupära, ühes rahustava teadmisega, et kui satubki tilk punast veini või tibake chili con carnet diivanile, ei jää plekk näha.

Tükk pusimist oli VANNITOAGA, mis tundus karjuvalt ebapraktiline oma tühjade seinte ja nurgariiuliga, kus sõidu ajal ükski purk ega pudel püsti ei püsinud. Nagu näete, on peale ümbertöötlust lugu sootuks teine. Ja nagu näete, jagub meil ka kempsupaberit. Vannitoal on muide väga käepärane laeaken/ventilaator. Kõige viimane foto on võetud läbi peegli – uskumatu, kui palju see suhteliselt kitsas peegeldusriba interjöörile juurde annab, ruumi avaramaks ja õhulisemaks teeb. Hmm... mul on kindapeale mõned põnevad üksikasjad ja kavalad täiendused märkimata jäänud, eks  kommentaarides saan asja parandada, kui tarvis.
March 24/2020
"Details are not details; they make the product.” ― Charles Eames

8 comments:

  1. Vau, tubli töö! See Muhu lilleline annab veel erilise isikupära juurde.

    ReplyDelete
  2. Ilus, väga ilus, kõige ilusam - noogutan Ritsikule kaasa ja tunnustan julget kanga valikut!!! Sinu käsitööoskus on imetlust väärt!!!

    Valgustid on leidlikud, kujutan ette nende mahedat valgust middle-in-no-where ... õhtusel ajal.

    Jään endiselt kamo-kleiti ootama ;)

    ReplyDelete
  3. Ma alguses mõtsin, et pole minu teema, vaatan natu pilta ja ei ütle midagi, sest no kui värv ei pudise, miks on üldse oluline ...?
    Aga tegelt on küll. Seal on nüanss, et ma suudan end keskkonnast, mürast või haisust või jalade ja pihu all torkivast rämpsust lihtsalt välja lülitada. Mitte näha plastikut või mittemidagiütlevaid ebamääraseid värve - aga kui seda ei pea tegema, kui võib mõnuga vaadata või tunda seda, mis on, on ikka tore küll.
    Vabastab mingi osa aju, hinge ja enesetunnet.
    Sest värvid ja ehtsad materjalid on toredad =)

    ReplyDelete
  4. Appikene!
    Väga Sinu värvivalik, tuli kohe natuke Kreegi tänavat meelde (A)
    Võrratu tulemus.
    Oot, kus Lillikese kuut on?

    Ja nüüd ma pole enam üldse kindel, et ma pole kämperi-inimene...

    ReplyDelete
  5. Et sinna WC ja, ärasamärgi, isegi dušš ära mahtus, oli paras üllatus (ma olin veendunud, et ainult välidušš tulebki kõne alla...) aga jah, kuhu veel Lilli ära mahub ja kus need kolm veepaaki on? Nagu lennukis seina vahel (tiibu pole, siis jääb seinavahe)?

    ReplyDelete
  6. Oi kui armas, et te Lilli pärast muretsete! Ütlen talle edasi.
    Lugu järgmine, et Lillikesel camperisse asja pole. Tema apartement on hiiglama suur puur trucki tagaistmel. Ta on paar korda camperis sees küll käinud, aga nii väikese pinna peale saksa lambakoeral asja pole. Me Pauliga nimelt oleme spartalikku kasvatust pooldavad koeraomanikud =)

    Kolm veepaaki? Üks on vannitoa põranda all, kaks elutoa diivani all.

    ReplyDelete
  7. VVN, jaa, värvid ja ehtsad materjalid on toredad. Kusjuures mind näiteks pudisev värv tingimata ei häirigi, olen näinud hiiglama vingeid interjööre, kus kus värv seinast koorub nii et vähe pole. Mulle on oluline teadmine, et ümbrus, kus ma veedan suure osa oma ajast, on MINU eelistuste järgi kujundatud – just nimelt, „vabastab mingi osa aju, hinge ja enesetunnet.”
    Ning siis on veel see aspekt kah, et mulle hirmsasti meeldib omaenda kätega midagi sellist teha, mille tulemus kohe ja selgelt näha on. Naudin protsessi vaat et rohkemgi kui lõpptulemust.

    AlexRobin, jaa, tõesti, kuigi värvivalik pole otseselt sama mis mu Eesti kodus oli, on campergi suhteliselt crazy =)

    ReplyDelete
  8. Oma suurest reisilembusest hoolimata olen ikka mõelnud, et vot camperiga ma küll reisida ei viitsiks - liiga tilluke pind, liiga kitsas, pealegi, hotellid on mõnusad jne jne. Nüüd aga (võib vabalt olla, et koroona tõttu), mõtlen, et päris lahe oleks lihtsalt sõita ja ööbida, kus tahad. Kitsikusetundest sai hoopis vabadusetunne... Lahe!

    ReplyDelete