Universumi õppetunnid


 The Astoria Column is a tower in the northwest United States, overlooking the mouth of the Columbia River on Coxcomb Hill in Astoria, Oregon. Built in 1926, the concrete and steel structure is part of a 12 hectare city park. The 38 meters tall column has a 164-step spiral staircase ascending to an observation deck at the top and was added to the National Register of Historic Places on May 2, 1974.

Aru ma ei saa, miks Universumile kohale ei jõua, et põhimõtet "teekond on olulisem kui päralejõudmine" pole ei mulle ega Paulile enam tarvis selgitada. Me teame. Me saime aru. Mis pagana pärast ta seda ikka ja jälle üle korrutab?? Näide: Astorias võtsime end kokku ja sõitsime, nagu korralikele turistidele kohane, Sammast vaatama. Asub teine linna taga mäenõlval. Samba juurde jõudmiseks tuleb läbida kitsaste, järskude tänavate labürint (Astoria hellitusnimi on muide Little San Fransisco). Teekond, eks ole. Mida me, hoolimata udust ja vihmast, suutsime lausa nautida - vahvaid, vanu väikeseid puitmaju, igaüks ise värvi ja kuju, vohavalt roheliste eesaedadega. Võttis aega mis võttis, kohale me lõpuks jõudsime. Tulemus? Päikese käes kenitlevate maalingutega pilgupüüdja asemel (ülemine pilt) tervitas meid paduvihmakardina taha varjunud, ühtlaselt hallikasbeezh betoonist jurakas (alumine foto).

Ega midagi. Tühja selle sambaga, majakalaadseid ehitisi ennegi nähtud, tegelikult tulime ju panoraami  pärast, mida samba tipust näha võib. End metallist keerdtrepi jalamile kinnitatud infotahvli abiga harinud, marssisime iga sammu nautides (teekond!) 164 trepiastet ülespoole, arvatavaks tasuks hingemattev vaade võimsa Columbia jõe suudmele, mäeveeru pidi veeni laskuvale linnale, sadamale, sildadele, laevadele, ning naaberosariik Washingtonile teispool jõehiiglast. Vaade oleks meie ootuste kohaselt pidanud välja nägema selline:

Paraku! Ärksama loomuga inimesed oleksid muidugi juba samba jalamil kahtlustanud, et tol konkreetsel päeval saab vaade olema hoopiski sihuke:

Ja nagu postituse alguses mainisin, ega see Astoria juhtum pole ainuke õppetund Universumilt, teekonna ja päralejõudmise teemal. Veel näiteid? Olge lahked. Paar aastat tagasi, Kauai saarel, vedasime end kuus kilomeetrit läbi soo ja raba, sihtmärgiks kuulus Kilohana Lookout, kust kenal päeval võib näha taolist pilti:

Aga mida meie nägime, kui pärale jõudsime, olles kuut kilomeetrit rabaradasid nautinud niivõrd, kuivõrd altituud ja imekitsukesed laudteed võimaldasid? Nägime vot säärast vaadet:

Kusjuures, ärgem unustagem, teist kuus kilomeetrit tuli autoni tagasi kah kõndida, eks ole. Tollest konkreetsest Universumi õppetunnist saab lugeda siit.
Ja Sambast saab lisaks vaadata ja lugeda siit.
February 25/2020
"Be careful when you follow the masses. Sometimes M is silent."
― Jennifer Hall, Lessons from the Universe™

7 comments:

  1. Hahahaa! Jah, selline vabrikukorsten udus on mul endalgi 300 meetrit kodumajast =)
    Vinge =)

    ReplyDelete
  2. Ma ei tea, need udupanoraamid on ka väga lahedad, nagu gooti õudusjutust.

    ReplyDelete
  3. Ega mul isiklikult pole ka udu vastu midagi, ikka poolt ju.
    Aga vaadete imetlemiseks on uduga ka kergemaid võimalusi kui pikk matkamine ja trepironimine =)
    NB! Mitte et ma poleks aru saanud, et need rännakud olid toredad ja universumi sõnum ei kõmaks kõuena ka minu põues!

    ReplyDelete
  4. Ei noh, mulle kah tegelikult udu meeldib. Isegi väga. Udune ja tuuletu – superilm. Kusjuures siis tekivad igasugu huvitavad heliefektid, meil siin kanjoniserval. Aga no pardon, kui ma pungestan ninast vere välja, et mingit vaadet näha, ja see vaade on uduga varjatud, siis ma tol hetkel eelistaks küll pigem selget ilma =)

    ReplyDelete
  5. Kerge kollane plärakas all paremal on jah pissilaik, aga mitte minu.

    ReplyDelete
  6. Jaa, midagi pole öelda, sinu võit. Mt Blanc on ikka hoopis miskit muud kui meie soomatk, rääkimata sambast.
    Pissilaik? Kui ka sinu oma oleks, mina sinu asemel ei häbeneks. Vallutatud tippu tulebki märgistada.

    ReplyDelete