Kiiremini, kõrgemale, kaugemale



Kõik blogijad (OK, see oli väike kirjanduslik liialdus) kirjutavad rahvastepallist. Siit tuleb minu kaks senti.

Ma pole Eesti Ekspressi artiklit lugenud. Ei raatsinud maksta. Artiklis käsitletud Kanada teadlaste rahvastepalli-uurimusega viisin end kurssi välisajakirjanduse põhjal. Kiire ülevaade: maailmas, kaasa arvatud blogimaailmas, on moodustunud suures plaanis kaks võistkonda arvamust. Ühed leiavad, et rahvastepall on igavesti vahva sportmäng, ning kõik, kes kiunuvad, et palliga vastu vahtimist saada on ebameeldiv, on lumehelbekesed. Teised meenutavad rahvastepalliga sisustatud kehalise kasvatuse tunde õudusega, lisades, et see mäng edendab koolikiusamist. Minul isiklikult on rahvastepalli kui kooliprogrammi kohustusliku osa kohta väga sügavale juurdunud (loe: palliga pähe kinni taotud) arvamus, aga hakkame algusest.

Ühest küljest on mu meelest tegemist puhtakujulise esimese maailma probleemiga. Maamunal leidub küllalt paiku (kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid), kus lapsed peavad mitte palli, vaid kuulide eest kõrvale põiklema. Kuid antud juhul räägime (ja räägib ka Ekspress) ju kuulivabast kasvukeskkonnast, eks ole.
Teisalt, olles kogu kooliaja rahvastepalli kirglikult vihanud, olen valmis ära kägistama igaühe, kes soovitab, et rahvastepalli reeglite jõhkruse üle nurisejad kasvatagu endale selgroog, elu ongi üks lakkamatu palliga nätaki näkku saamine, parem siis juba varakult, kooliprogrammi raames harjutama hakata.

Ekspressi artikli viimane tasuta loetav lause kõlas enam-vähem sedaviisi: „Lapsed said palliga näkku, lähedalt, otse kümnesse, eks tundlikumad nutsid kah selle pärast“. Tundlikumad??? Ma ei teadnudki, et palliga lähedalt näkku saades ei pilguta normaalne inimene silmagi, üksnes „tundlikumad“ poetavad pisara. Ja mul polnud tõtt-öelda õrna aimugi, et õpilased rahvastepalli siiani sundkorras mängivad. Arvasin, et see piinamisviis vajus unustuse hõlma koos vene ajaga, mil mina koolis käisin. Lisan igaks juhuks, et kanadalaste uurimistöö ainest, dodgeball'i, mängitakse pehme palliga, sihukesega, mis silma siniseks ei löö. Tuleb välja, et Eestist on see uuendus mööda läinud, ja otse loomulikult polnud mingit pehmopallitamist ka minu kooliajal, mäng käis ikka jalgpalli või võrkpalliga.

Ma ei olnud üleüldse sportlik tüüp. Väikest kasvu ja kleenuke, ülehoolitsevate vanemate astmahaige laps. Ausalt öelda ei mäleta, mismoodi ma oma kehkahinded kätte sain. Arvata, et olen võikad mälestused kuulitõukest ja lõuatõmbamisest ja muust säärasest ära blokkinud. Joosta ja hüpata mulle meeldis. Suusatada oleks ilmselt kah meeldinud, kui seda va suusavarustust poleks pidanud läbi jääkülmade talvehommikute koolimaja tassima, ja pärast koju tagasi. Vähe sellest. Keskkooli lõpp ei tähendanud piinadest pääsemist. Ma nimelt käisin ülikoolis säendsel huvitaval ajal, mil semestrilõpu eksamitele pääsemine (mistahes aines) sõltus sellest, kas sul oli kehalise kasvatuse arvestus sooritatud või mitte. Minu kursuse kehalise õppejõud oli värskelt TSIKi lõpetanud ilus, ülbe noor naine, kes lõbustas end faktiga, et enamike filoloogiat tudeerivate sookaaslaste kehalised võimed jäid tema omadele kõvasti alla. Jällegi, mul on neist õudustest suhteliselt udused mälestused, jumal tänatud. Küll meenub aga selgelt üks tuisune, pime talveõhtu, kus ma mingi Kadrioru suusaraja finishis sõna otseses mõttes hinge vaakusin, selg vastu puud toetatud, veremaitse suus, sest raja läbimine käis aja peale, et kehalise arvestus kirja saada.

Aga nüüd jah sellest rahvastepallist. See oli jäle. Tugevad, kehaosavad klassikaaslased, need, kes mängu nautisid, ei saa ilmselt iialgi teada, mis tundeid see minusugustes tekitas. Ja muidugi olid sihukesed arakesed ja õrnakesed kerge saak, polnud vaja väga sihtidagi, pall lendas pihta nagunii, sest koperdasime valel ajal vales kohas. Rahvastepalli pandi muide mängima siis, kui kehkaõpsil polnud viitsimist tundi anda. Pall kätte, saaliuks selja tagant lukku, et keegi putket ei paneks, ja pedagoogil 45 minutit vaba aega nagu maast leitud.

Ühesõnaga, selle eest, et ma tänasel päeval heas füüsilises vormis olen ja mitut sorti sportlikku tegevust harrastan/armastan, peab küll kõiki ja kõike muud tänama kui kooliajal saadud „füüsilist ettevalmistust“. Kool kui niisugune, rahvastepall kaasa arvatud, töötas minu puhul spordiarmastusele täiega vastu. Ja mis tollesse kanadalaste uurimusse puutub, siis on mu meelest on igati tervitatav, et see diskussiooni on tekitanud. Ei pruugi ju ärakeelamise-äärmusesse laskuda, aga lastele võiks siiski jääda valikuvõimalus, kas nad soovivad palliga valusasti pihtasaamise mängus osaleda või mitte.

PS. Foto tõestab, et olen kooliaegsed spordipsühholoogilised traumad edukalt minevikku matnud. Täiskasvanuna mängin vot sihukest mõõtu pallidega!
Pildistas Paul, Kauail.

PPS. Kaks artiklit, kaks erinevat seisukohta:
Dodgeball Is a Tool of "Oppression" Says New Study
Dodgeball is not oppressing our children, it is teaching them life
October 04/2019
“Once you leave out all the bullshit they teach you in school, life gets really simple.”― George Carlin, Brain Droppings

19 comments:

  1. Loen erinevaid blogisid ja mõttearendusi...imestan. Käisin koolis nõukogude ajal, pingutan halle ajurakke, ent ei suuda meenutada, et rahvastepalli mängimine oleks tekitanud minus või klassikaaslastes vastumeelsust. Küllap oli sel oma põhjus, nimelt kehalise õpetaja tegi reeglid selgeks (haiget teha ja õrnadesse kohtadesse sihtida ei tohi), õpetaja oli mängudel juures ja jälgis. Paaril korral kangestub silme ette, et ta katkestas mängu...kui keegi oli liiga "hoogu" sattunud. Seega puudub mul traumaatiline kogemus ja teisalt ei moodustanud rahvastepall ainsat harjutust kehalises, mängisime seda siis kui aega üle jäi. koduhoovides (elasin 9kordsete majade kompleksis) mängisime ka, kuid siis hoopis tugevalt, vastastikusel kokkuleppel. Küllap sõltub kogemus ikkagi sellest, milline oli ümbritsev olukord.

    Minu ainus "trauma" kehalisest on kõrgushüpe! Olin sportlik, tegin trenni väljaspool kooli ja käisin erinevatel jooksuvõistlustel kooli esindamas, ent kõrgust ei hüpanud (maksimaalne oli 60 cm - millest olin nõus vabatahtlikult üle hüppama, ent norm nägi ette 3 saamiseks 90 cm). Põhjus oli ühes ebaõnnestunud maandumises, põrutasin sabakondi nii ära, et ei saanud istuda. Klassikaaslased viskasid minu üle nalja, naersin ise ka kaasa oma saamatuse üle (6-7klass). Psühholoogiline trauma kõrgushüppest, mida enese teadmata järjest süvendasin. Kehalise õpetajaga oli pidev vaidlus, tema nõudis 90 cm, mina olin valmis proovima 60 cm (maksimum)...kui ta nõus ei olnud, teatasin, et ei esinda ka kooli võistlustel, mul trenn tähtsam. Andis alla (tagasi vaadates kõlab kui väljapressimine, ent elu ongi võitlus ;) ) PS kõrgushüpet vaatan kergejõustiku võistlustel alati suurima heameelega, naudin sooritusi, mis on 2 kõrgemad kui mul pikkust. Kas see on mingi enesepiinamise vorm?
    Heietus läks pikaks, kokkuvõtteks: inimesed on erinevad ja kui hakkame keelama erinevaid sportimise vorme, mis võivad tekitada lapses negatiivseid ja tõrjutud emotsioone, jääb see nimekiri õige lühikeseks. Eelkõige on oluline, et ükski sportmäng ei ole oma loomult vägivaldne, kõik sõltub reeglitest ja juhendajast.

    ReplyDelete
  2. Isver kui hea, et ma vähemalt ülikoolis nii uuel ajal käisin, et kehalise kasvatuse norme enam ei olnud...

    ReplyDelete
  3. Teema, mille peale ma alati põlema lähen :)
    Küsimus ju polegi selles, et peaks hakkama keelama erinevaid sportimise vorme, mis võivad lapses negatiivseid emotsioone tekitada, küsimus ongi peaasjalikult juhendamises või selle puudumises, mis laieneb ka kogu igikestvale poleemikale kooli kehalise kasvatuse kui sellise üle. Ükski sportimise vorm iseenesest ei ole halb ega tekita tõrjutuse tunnet, küll aga sõltub selle juhendamisest ja läbi viimisest, kas aidatakse kaasa liikumisharjumuse tekitamisele või hoopis tekitatakse selle vastu eluks ajaks tõrge.
    Mul ei olnud kooli ajal mingeid probleeme mingite normide täitmisega, olin kehalises kasvatuses üks tugevamaid, kiirus-jõualadel ilmselt tugevaimgi, aga mulle ei meeldinud pallimängud, eriti korvpall ja seda peamiselt põhjusel, et seda ei õpetatud ega juhendatud, ei selgitatud tehnikat ega reegleid, vaid moodustati võistkonnad ja anti pall kätte: mängige.
    Tegelikult kehtis sama asi ka kõigi teiste alade kohta - kas meile õpetati kaugushüppe tehnikat? Ei, lihtsalt tuli hüpata ja hinne pandi selle järgi, kui palju sa hüppasid. Minusugused said 5, aga on ju ometi absurdne samadel alustel võrrelda kergejõustikutrennis käivat sprinterit ja last, kellel sporditaust puudub. Nii et ma suudan väga hästi mõista, kuidas tekib vihkamine spordi suhtes, kui inimesed pannakse tühja koha pealt nt Cooperi testi jooksma ning need vaesekesed, kes ei olnud jooksjad (aga nad võisid vabalt olla tugevad näiteks palliviskes) esiteks surid sinna rajale ja pärast pidid veel taluma selle eest saadud hädapärast kolm miinust. Niisuguste kogemustega ei panda küll kedagi liikumist armastama.
    Kogu selle kliki kohta (Pullerits, Pahv jt), kes kiunub teemal, kuidas kõik on tänapäeval pehmod ja lumehelbekesed ja vaat kus ikka meie omal ajal..., tahaks ma üldse halvasti öelda, aga no heakene küll, jätan siiski ütlemata. Kooli kehalise kasvatuse ülesanne ei ole (tipp)sportlaste kasvatamine, vaid justnimelt liikumisharjumuse tekitamine.

    ReplyDelete
  4. See on nii lahe, et Cooperi test on kõikide inimeste üldine trauma :D

    Ma olin kooli ajal üks neist, kes oli mistahes sportlikus tegevuses totaalne null, täiesti mõttetu element. Kõikvõimalik jooksmine, hüppamine, viskamine - ma ei suutnud ühtegi normi täita. Minu olukorda raskendas omakorda veel see, mu samas koolis käinud vanem õde oli omal ajal kõva kergejõustiklane, mis tähendas, et ma pidin lisaks kõigele muule kuulma veel ka seda, et kuidas sa ometi ei jõua, su õde küll jõudis. Ma ei saa öelda, et see mind kuidagi edasi aidanud oleks.

    Kui kõik muu ma suutsin siiski üle elada, siis Cooperi test oli küll mu jaoks surmalähedane kogemus. Sõna otseses mõttes. Ma panin pildi tasku ja hinnet ei saanudki.

    Nüüd vanas eas ma olen saanud mingit laadi ajukahjustuse ja hakanud maratoonariks, ja ma jooksen Cooperi testi aeg-ajalt vabatahtlikult treeningplaani raames, aga ma ei saa öelda, et see kuidagi meeldivam kogemus oleks. On ikka üks äraütlemata rõve asi siia maailma välja mõeldud küll.

    Ma tahaks väga loota, et tänapäeval on koolides kehaline kasvatud paremal tasemel, kui meil omal ajal, aga ma ei tea, sest mul pole lapsi ja seega pole ka infot. Kuna minust on kõikide eelduste vastaselt mingi spordihull saanud, siis ma tean täpselt, kuidas ma tahaks, et kooli kehaline kasvatus toimuks, aga vaevalt et see nii on.

    ReplyDelete
  5. Oh, saab jälle kehalise teemadel meenutleda ja räusata!
    Mina ei olnud päris noorest pärast just kehv sportlane (jooks, eriti lühikese maa oma, aga sain ka pikaga toime, kõige keerulisem oli keskmaa, kaugushüpe olid hinde järgi väga head, suht õnnestusid ka poom, rööbaspuud, kitsehüpe ja isegi kätekõverdustega sain viimaks toime), aga ma ei osanud palli visata ja mul oli rihmadega (mitte klambritega) suusad.
    Mis tähendab, et mu suusad kadusid kogu aeg ära, lipsasid kallakust alla ja mina läbi lume jälle järele. Lõpetasin oma suusaringi umbes järgmisele tunnile eelneva vahetunni lõpus, siis veel riided vahetada - ja keegi kurat ei valvanud ka, et oi, üks laps on klassikoplektist puudu vms. Vbla oli ka määre kehv või olematu, aga mul ei olnud nende kaduvate suuskade kõrvalt muud aega märgata ja no - mina olin ju ainult oma suuskadega sõitnud, ega mina teadnud, kas tunne tegelt peaks teine olema vms.
    Ja siis sama järgmises tunnis.
    Ja järgmises.
    Ja järgmisel talvel jälle.
    Kui viimaks sain klambritega suusad, olin juba nii traumeeritud, et ikka ei meeldinud - v.a. kaks täiesti lampi korda. Siiamaani mõtlen, et miks neil kahel korral äkki suusatamine tore oli. Nii tore, et kuivõrd kehaline oli viimane tund, jäin ka peale tundi suusatama, sest NII TORE.
    Ok, aga suusatamine oli aint talvel. Ja siis oli ka vahel õnnelik aasta, mil võis suusatamise asemel uisutada ja ma uisutasin üksi ja õndsalt jääplatsil, sellel, kui teised lumes müttasid.
    Aga pall! Ma ei oska siiamaale palli visata. Rahvastepallis olin viimaste sissejääjate hulgas alati, sest ma hoidsin palli eest väga hästi kõrvale. Ka siis, kui see veeres maas mu lähedalt mööda, ma hoidsin kõrvale. Ma ei puutunud ka teda, sest ma ei suutnud palli üle väljaku visata.
    Korvpalliga sain hakkama, TÄPSUST mul palliviskes oli (kuigi põrgatamine oli raske, aga õnneks oli võimalik lihtsalt joosta, sööt saada ja peale visata), aga võrkpall ja rahvastepall, kusjuures seda viimast me mängisime kogu krdi aeg, olid minu idee taga, et ma olen ebasportlik, ma vihkan sporti, kui ma kooli lõpetan, ei tee seda enam kunagi-kunagi-KUNAGI.
    Ja kui ma siis pool aastat pärast kooli lõppu armusin spordifanatti, hakkasin jooksma ja trennis käima, muutis see mu elu. Sport ei tähendagi olemuslikult, et peab palli oskama visata ja rahvastepalli mängima?! OI!!!!! NII LAHE!!!!!

    ReplyDelete
  6. Mul sama, mis VVN-l. Ei ole kunagi osanud palli visata ja minu meelest õpetaja üritas isegi õpetada, aga see ei aidanud. Ei õpetatud korvpalli ega jalka ega muude mängude mängimist strateegilisest punktist meilegi absoluutselt. Pall kätte ja mängige. Õnneks kedagi nimelt küll ei vigastatud.

    Samas ei pea ma ka õigeks mingite mängude ära keelamist. Siis peaks üldse palju asju siin maailmas ära keelama, sest alati on võimalik leida mõni viis, kuidas ühe või teise tegevuse/asja abil kellelegi mingeid negatiivseid kogemusi põhjustada. Umbes et joonlauaga on võimalik teisele inimesele vastu näppe lüüa ja see on valus - keelame joonlauad! Absurd ju.

    Mulle ei meeldi üldse palliga pihta saada, mitte üheski mängus. Aga peangi seda pigem oma isiklikuks traagikaks. Pehmemast pallist oleks kindlasti abi. Kuid siis võetaks ilmselt järgmisena ette korvpall. Ka seal saab täie jõuga teisele palliga virutada ja pärast süütukest teeselda, et misasja...see oli sööt. Aga pehme palliga kossu vist ei saa mängida.

    ReplyDelete
  7. Oi mis mõnusad pikad kommentaarid hommikukohvi kõrvale!

    Palliviske õppisin mina alles pealt kolmekümnesena selgeks, siis, kui esimese koera võtsin =)

    Kooliprogrammis olevate sportmängude ärakeelamisest – jaa, minagi ei pea seda õigeks. Aga mingi muutus peaks siiski toimuma, kasvõi valikuvõimaluse suurendamise näol, sest nagu viimase paari päeva jooksul välja on tulnud, on näiteks toosama rahvastepall teatud osale kodanikkonnast ikka vääääga traumeeriv olnud. Ning kooliskäimisel võiks siiski teistsugune tulem olla kui traumeeritud saada?

    Mis puudutab teemat Pullerits & Co, siis ma ühes kommentaariumis juba mainisin, kuivõrd mind häirib suhtumine „oh teid lumehelbekesi, vot minu koolitee oli viiskümmend versta pikk, mõlemas suunas ülesmäge, kooli käisin nii suvel kui talvel paljajalu, sest saapaid polnud“. Kui täitsa aus olla, siis mul tegelikult teinekord endalgi tuleb mõte “vaat kus meie omal ajal”, aga ma üritan seda maha suruda ja suu kinni hoida. Sest miks ei võiks inimkonna (antud juhul koolilaste) elu kergemaks ja meeldivamaks minna? Miks peaks väärtustama ainult seda, mis hambad ristis ja veremaitse suus saavutatud?

    Ahjaa, ja nii teadmatu olin, et Cooperi testi pidin googeldama.

    ReplyDelete
  8. Kuigi mina ei olnud kehalises nõrk aga rahvastepallis ka mitte kõige tugevam (traumat siiski ei oma), siis olen Epuga väga nõus, et peaks saama valida. Kõigil ei saagi kõik võrdselt välja tulla, ei elus üldiselt ega ka kehalises tegevuses. Mina maratoonarilihastega (siis ma seda muidugi ei teadnud) ei osanud ka sööta, kiireid palle püüda jms aga ma õppisin samuti hästi palli vältima. Kuigi mitte lausa nii, et alati igas olukorras, kui tundus et saaksin hakkama siis püüdsin. Alati välja ei tulnud aga enamasti.
    Kehalises mul üldiselt probleeme polnud. Ainus asi, mis absaluutselt välistatud, oli ise mingi aeroobikakava koostamine ja ettkandmine. Õnneks oli tolleaegne õpetaja mööndustega mõistev, lubas selle eksperimendi alati ujumisvõistluste vastu vahetada aga see oli puhas nauding (võita on ju alati tore :D).
    Ainuke trauma kehalisest on mul sellest, kuidas algklassides õpetaja kohtles neid, kes nõrgemad ja vähem osavad...

    ReplyDelete
  9. Ma kartsin rahvastepalli paaniliselt, aga oletan samuti, et häda oli selles, et meid jäeti liiga omapead. Või olen ma lihtsalt imelik, sest tegelikult kartsin ma veel enam laptuud: seal kiiresti lendava pisikese tennisepalliga (millega ei üritatudki kellegi pihta visata) oli palju valusam pihta saada ja püüda ma seda pärast paari esimest korda ei proovinudki, sest käed said nii haiget.

    Kiusamist süvendasid mistahes võistkondlikud mängud, ükskõik, kas pallimängud või teatejooks: võistkondadesse valimine jättis nõrgemad ja aeglasemad piinlikku olukorda, rõhutas seda, et nemad on need, keda keegi ei taha.

    Huvitaval kombel olin ma mitmel individuaalsel kehalise alal (pikamaajooksud või kõhulihased või poom, mida sai omaette teha ja kus ei olnud survet tiimi eest head sooritust teha, minu tulemusest sõltus ainult mu enda hinne) üsna tugev, tänu nendele sain hinded kätte. Nähtavasti oli mul üsna korralik vastupidavus, jõud ja tasakaal. Aga ei olnud plahvatuslikku stardikiirust, mis on oluine teatejooksus (või ka rahvastepalli põiklemises); tõuklemine, mis on pallimängudes paratamatu, oli mulle ebameeldiv; halb valutaluvus (siiamaani kehv) ja lisaks oli mul kiiresti progresseeruv lühinägelikkus, nii et ma lihtsalt ei näinud palli, mida oli vaja püüda või mille eest tuli kõrvale põigata.

    Olen hakanud tasapisi kahtlustama endalgi autismispektri tunnuseid, sest ma talusin ka koolilärmi väga halvasti - nt vahetunnil plahvatavat müramöiret ma tõepoolest kartsin; võimalik, et taktiilne tundlikkus tegi ka tõuklemisspordid mulle raskeks, selle tulemused kehvaks (ei saa ju minna palli pärast võitlema, kui on vastik tõugelda, või palli püüda, kui see on ILGELT VALUS) ja mind ebapopulaarseks tiimiliikmeks.

    ReplyDelete
  10. Aga küllap oleks mul võimalik ka pallimänge nautida, kui tõuklemistahtmatuse pärast oma võistkonna käest sõimu ja põlgust ei saaks.

    Apropoo, see on esimene blogi, kus ma rahvastepalliteemat näen.

    ReplyDelete
  11. Notsu kommentaarist inspireerituna:
    Kõhulihastest. Jesss! Vot selles olin ma alati ja igal pool parim, nii koolis kui ülikoolis. Võisin praktiliselt lõputu arvu ülakehatõsteid teha. Hmm... nüüd pole aastaid enam proovinud. Peaks ette võtma?
    Koolilärmist. See on peamine põhjus, miks ma pedagoogilisel erialal päevagi ei ole töötanud. Ülikooli praktika-aeg (iseäranis jah need vahetunnid) oli tõeline heli-horror mu jaoks.

    ReplyDelete
  12. Notsu, rahvastepallist kirjutasid näiteks Eveliis ja Ebapärlikarp.

    ReplyDelete
  13. Muidu: ma ei olnud su lingitud artikleid enne näinud, aga millalgi varem olin lugenud seda: "Even Science Says Dodgeball is a Nightmare for the Kids", kus muuhulgas oletati, et agressiivsed mängud võivad olla üks oluline tegur, mis tüdrukuid sporditsemisest eemale tõukab ("Really, aggressive games not only alienate some students, but they may be one cause of girls dropping out at higher levels of physical education.")

    ReplyDelete
  14. Kuulitõuge mulle koolis meeldis, ainult et meil ei lastud seda harjutada, pidi kohe arvestusele ja normile ära tegema, pärast mida pakiti kuulid kiiresti kohvrisse tagasi. Üldse...
    enamik huvitavamaid riistu anti meile kätte ainult arvestuse sooritamiseks aga mitte õppimiseks.

    ReplyDelete
  15. Rahvastepall oli nii ja naa, ma ei suutnud kedagi välja visata ning seega polnud must suurt kasu, ei nautinud aga ei vihanud ka. Vihkasin rööbaspuid, olin klassi lühim ning ma täiega kartsin, sest ei ulatunud jne. Pallivise mulle ei istunud aga ega keegi ei õpetanud ju ka mingit tehnikat. Kitse kartsin paaniliselt, olin mingi aasta luumurru tõttu vabastatud ja siis äkitselt oli see loom nii kõrge, et ma ei julgenud ning õpetaja seda madalamaks ka ei pannud. Kõhulihased on mul head, mingi aja peale rippumise harjutuses olin parim ning 1000m jooksus võitsin oma jooksu probleemideta. Sportlikuks olen end alles nüüd pidama hakanud, vahel käin jooksmas ja sõidan suht tihti rattaga. Lapsena oli liikumine elementaarne aga nüüd on see sport ;)

    ReplyDelete
  16. Morgie - eilsete suursündmuste valguses tuli mulle ka praegu meelde, et me pidime ükskord üheksandas klassis odaviset tegema hinde peale. See hinde peale vise oli ka ainuke kord, kui me oda saime käes hoida :D Kuulitõuget ei mäleta, et oleks pidanud tegema. Aga muude asjadega oli täpselt sama teema - kõrgust hüppame üks kord, selles tunnis, kui kõrgushüppe hinne on vaja ära panna. Vahet pole, et mitte keegi ei oska kõrgust hüpata. Hüppame hindele ära ja selleks aastaks on kõrgushüppega kõik.

    Mitte ühegi asja ÕPPIMIST meie koolis kehalises ei toimunud. Vastupidiselt gümnaasiumile (teine kool, teises linnas), kus meil õpetati talvel isegi uisutama kõik need, kes veel uisutada ei osanud.

    ReplyDelete
  17. Hmm, mul on nüüd lõpuks süda rahul - arvasin, et mu mälu petab või käisin mingites eriliselt imelikes koolides, et kehalise tundidega seoses ÕPETAMIST ei mäleta. Tuleb välja, et see oli (on?) laialt levinud praktika.

    ReplyDelete
  18. Mingeid asju me ikka harjutasime ka, näiteks üle kitse hüppeid ja mingeid poomiga asju, mis mul välja ei tulnud, sest ma kartsin kõrgust ja üldse polnud osav, ja jooksu ja suusatamist sai ka rohkem tehtud, kui ainult hindamiseks vaja oli. Aga jah, keerulisemaid riistu lasti katsuda täpselt ainult arvestuse sooritamise ajal. Suurema osa kehalise tundidest täitsid mingid mõttetud kahe inimese vahelised palliloopimised edasi-tagasi ja... ei mäleta. Noh ja rahvastepall.
    Mulle siiamaani ei meeldi tegelikult ükski pallimäng.

    ReplyDelete
  19. aastaid ja aastaid mind tabas kehalise kasvatusega seoses emotsioonipurse, nüüd olen natuke maha rahunenud, aga mäletan siiani, kuidas ülikooli jõudes rõõmustasin: ei mingit kehalist, ei mingit matemaatikat. olin (no ja olen siiani) pehme ja jõuetu humanitaar. no sorri, ei loonud ma iseennast selliseks. kehalises oli mingi lõputu jooks Rakvere vallimäel ja koolihoovis, vahel ka kooli koridorides. see ei meeldinud mulle kuskilt otsast, aga õnneks mingit väga hullu traumat ma sellest ei mäleta, sest juba esimestes klassides leppisin oma saamatusega. alati panid õpetajad mulle haletsusest kolme ja ma ei saanud kunagi aru, kuidas ma pean täitma sama normi mida minust kaks korda pikemate jalgadega kergejõustiklased. nagu päriselt. olen siiani väga seda meelt, nagu keegi kuskil mujal (kas blogis või kommentaaris, praegu ei mäleta), et kehalised ja kunstid jne asjad peaksid olema ainult kas arvestatud või mittearvestatud. mu kuldmedalit ihkav sõbranna käis tundide viisi kitse hüppamas, kuni õpetaja halastas ja talle selle viie ära pani.

    nüüd üritan end liigutamas käia, et mitte seljavalude kätte maha surra, aga olen valinud hommikused ajad, sest õhtusel ajal on trennisaalid nii hullupööra rahvast täis ja lärmakad, et mul hakkavad kõik negatiivsed tasemed kohe tõusma. parem tõusen ise varem ja olen natuke rahulikum :)

    ReplyDelete