On teil kah niimoodi, et mingi lihtsa tõe äratundmine tuleb teinekord kõige veidramal hetkel? Minuga eile just sedaviisi juhtuski.
Plaanisin õhtusöögiks kapsast hakklihaga. (Üks mu lemmiktoite muide, ja Pauli oma ka, ja olen vist juba kirjutanud, et ta oskab seda lausa eesti keeles küsida.) Novot. Maheveise hakkliha – või peaksin ütlema mahe veise hakkliha? Ja mida see maheveis üleüldse tähendab? Mina pean siin silmas rohu peal kasvanud veist, naabrite oma, aga – issake, ma kaldun teemast kõrvale. Ühesõnaga. Hakkliha kodus oli, kuid kapsast mitte. Mis muud kui poodi, joonelt juurviljaosakonda. Pood on meil sihuke keskmise Rimi mõõtu, mitte väga suur, aga valik alati rohkem kui piisav. Vaatan kapsariiulit, ja oh imet ning ehmatust - seal valitseb nukker tühjus, kaks viimast pead kössitab nukralt riiulinurgas. Üks neist õnneks siiski sobiva suurusega, tolle hiivasin ostukärusse, haarasin käigu pealt veel mõned asjad, ja koju kokkama.
Kapsale noa turja löönud, tabaski mind see eespool mainitud valgustatus. Et kuivõrd harjunud meie, eduka lääne ühiskonna enam või vähem edukad liikmed, oleme tõsiasjaga, et saadaval on praktiliselt kõike ja kogu aeg. Nii sööki kui muud kraami. Lähen poodi kindla teadmisega, et tulen sealt soovitud juurviljaga tagasi. Imestan, kui kapsahunnik poe laeni ei ulatu. Issake, ainult kaks kapsapead järel? Ja mul ei olegi suuremat valikut?? Mõte, et poes kapsast üldse ei ole, ei tule kodunt Safeway suunas startides pähegi. Ning ometi olen ma eelmises elus sokitalonge lambipirnitalongide vastu vahetanud, sest sokke hetkel jagus, aga pirne mitte, ja suhkrusabas seisnud, ja pulmaviinad perekonnaseisuameti poolt väljastatud tõendiga hankinud…
Jaa, elu on pikk olnud. Aga mälu, näe, lühike.
September 11/2019
Image: Internet
"Cabbage: a familiar kitchen-garden vegetable about as large and wise as a man's head." ― Ambrose Bierce
Kahtlustan, et meie ühiskonna vähemedukates nurkades on inimesed päris harjunud sellega, et poes on, mida on, ja valik pole just suur. Külapoed on õige tillukesed. Tõsi, maal on lootus, et naabri käest saab üht-teist osta, kui endal ei kasva.
ReplyDeleteHmm, jaa, Notsu, sul on arvatavasti õigus. Eks need USA külapoedki ole sama tillukesed kui Eestis.
ReplyDeleteMa kirjutasin omaenda seisukohalt, meil siin on sihuke väikelinna-värk, aga kapsavirnad ikkagi laeni. Kapsast saab lausa kulleriga koju tellida, kui poodi minna ei viitsi/ei jõua. Vaatan, et Eestis on see teenus viimasel ajal vägagi populaarne. Teisisõnu - kapsas on kogu aeg kättesaadav.(Kapsast kui niisugust kasutan siinkohal muidugi vaid näitena, onju.)
mul on tekkinud mingi teistmoodi teema, et ei saa omale harjunud asju, ei saa ka harjunud väljanägemisega kapsapead. poes ei pruugi olla normaalset kurki (õnneks avati Coop, mille kurgid enam-vähem õige maitsega) ja kindlasti pole pisikest kurki, mida hapendada saaks. Pole kohupiima, küll on ricottat jms... pole õiget musta leiba, see-eest on midagi tallinna peenleiva taolist jne. aga seda küll, et tühjade kätega poest tagasi tulema ei pea, valik on tegelikult lai aga minule harjumuspärast kraami on paraku vähe. osa kraami tarbeks tuleb sõita 40km vene poodi või tuua eestist või siis kohaneda, mida ma enamjaolt olengi teinud.
ReplyDeleteja olen pidanud harjuma, et pühapäeval ei ole vbolla 3,5% piima enam letis, on vaid seda lahjat piimamoodi lurri - aga tegelikult on need pseudoprobleemid.
A’le: mul on muide sama teema. Õigemini praegu juba natuke vähem, sest nagu sinagi, olen kohanenud tõsiasjaga, et uue kodumaa poodide valik on teistsugune kui Eesti oma. Aga kui suvel Tallinnas käisin, sõin end „harjunud“ kraamist küll vaat et lõhki. Must leib, Tere kohukesed, Salvesti borsh ja nii edasi. Samas, jah, nagu postituski ütles – pseudoprobleemid. Poes kapsast on? Kurki on? Piima on? Jaa? No siis ei maksa vinguda =)
ReplyDeletePS. Mul on hea meel, et üha rohkem inimesi on „lahjat piimamoodi lurri“ põlgama on hakanud!
No me siin ootame "rôômuga" mis peale Brexitit juhtuma hakkab. Kapsast peab vôib olla ise kasvatama hakkama
ReplyDelete