Blogijad kirjutavad külalistest, tahan ka kirjutada!
Kui te nüüd postituse pealkirja üle imestate, siis jaa, täpselt nii ongi – ameeriklased on minu jaoks tüütud külalised. Ei, nad ei lagasta ega laamenda, ei ilmu kohale liiga vara, ei jää viisakusetult hiljaks. In fact, nad saabuvad alati punktipealt. Kuidasmoodi see õnnestub, ei saa mina küll aru, sest enamus külalisi tuleb mitmekümne miili tagant, teinekord ka mitmesaja. Ometi laekuvad nad punktipealt kokkulepitud ajal. Mul on kahtlane tunne, et tihtipeale tehakse kusagil siin me naabruses põlluvahel autos istudes aega parajaks, sest ameeriklane armastab täpne olla.
Aga miks siis ometi tüütud? No vaadake, ameeriklased on väsitavalt abivalmis. Asi hakkab pihta juba lõuna- või õhtusöögikutset saates. „What can we bring?“ on stampküsimus. Ja katsu sa vastata, et suur tänu, mitte midagi pole tarvis kaasa tuua. See lõpeb tavaliselt fiaskoga – igaüks toob ikkagi, mida heaks arvab, saia või suppi või salatit, ning minu hoolikalt plaanitud menüüst ei jää muhvigi järele. Mistap kasutan juba mõnda aega stampvastust „Bring the beverages of your choice“. See tähendab, et joogipoolise eest hoolitsevad küllatulijad. Ja otse loomulikult on meil endal alati joogindust sahvrist võtta, kui kaasatoodud valik ei peaks roaga kohe üldse mitte sobima.
Aga see külakosti-teema on alles algus. Ameeriklased arvavad, et peale sööki peab KOHE laua ära koristama, ja KÕIK peavad koristustöödes osalema, nõudepesu kaasa arvatud. Kusjuures koristamis-pisikuga on nakatatud nii nais- kui meessoost ameeriklased. Minule on selline stiil täiesti vastuvõtmatu. Esiteks, ma tahan peale kõhutäit end toolil röötsakile lasta, joogikest rüübata ja vestedes mõnuleda. Teiseks, ma ei kannata, et keegi peale minu mu köögis võimust võtab. Egoism, armukadedus, nimetage kuidas tahate. Kolmandaks, kellegi kodus kambas koristamine jätab kuidagi pioneerilaagri maitse suhu, kuigi tegemist täiskasvanute piduõhtuga. Tõsi, lõkkeõhtu või grillipidu on väheke teine asi, kui vaja kusagilt kanjonikaldalt õhtul hilja kraam majja tagasi tassida. Siis küll abikätest ära ei ütle. Aga toas või majaesisel murul on koristamine minu kui võõrustaja privileeg. Õigemini meie, sest Paul aitab alati.
Aastatepikkuse treeningu tulemusena on mul siiski õnnestunud lähemad sõbrad-tuttavad-pereliikmed välja koolitada. Kõik teavad, et meie majas mingit isetegevust ei toimu. OK, nõud võib kraanikaussi kuhjata, aga alles peale seda, kui olen selleks märku andnud (loe: peale seda, kui olen täis kõhuga end piisavalt kaua toolil röötsakile lasknud, veinikest rüübanud ja vesteldes mõnulenud).
Siiski, abistamis-erandi teen pikemalt viibivatele külalistele. Neid käib meil hea mitu satsi aasta jooksul, sest Ameerikamaa ju suur ja lai, kaugemalt ei hakata üheks õhtuks külla sõitmagi. Noil puhkudel annan köögi käest, nii on lihtsam, sest kes viitsiks mitu korda päevas mitmele inimesele vaaritada ja koristada. Õigemini, üldjuhul lepime sedasi kokku, et üks toidukord päevas on minu hooleks, ülejäänu külaliste mureks. Kuid ka siin on erandeid. Iseäranis teisest riigist tulnutele kokkan hea meelega mitu korda päevas, niimoodi saavad tulnukad ümbruskaudseid vaatamisväärsusi nautida, näljasena „koju“ saabudes on söök kenasti ootamas.
Paraku tundub, et mullegi on kohalikud tüütud kombed külge hakanud. Eestis sain mõned nädalad tagasi healt sõbrannalt täiega ärateenitud märkuse, kui tema kodus külas olles pidulauda koristama kargasin. Mul oli väga piinlik.
August 07/2019
Foto: Paul. LaMuu must jäätis, Tallinn, Telliskivi Loomelinnak
"One might well say that mankind is divisible into two great classes: hosts and guests."― Max Beerbohm