Oodatud katarsist ei järgnenud, kui 1994. aasta oktoobrikuus Jumalaema kirikus küünla süütasin. Ei oska tänaseni täpselt öelda, miks. Katedraal ei tundunud sedavõrd hingematvalt hiiglaslik, kui selle arvasin olevat? Esmeralda ja Quasimodo ei jalutanud mulle käsikäes kiriku-uksel vastu? Pakun, et asi oli siiski selles, et minu puhul on tegemist väga kehva turistiga. Kohustuslike vaatamisväärsuste väisamisest enam sobib mulle off the beaten path uitamine. Suurlinnade kõrvaltänavad, kohalike poolt rahvastatud restoranid, katedraalide asemel väikesed nurgatagused kirikud, ja nii edasi. Aga kastikeses nimega Notre-Dame on linnuke igatahes kirjas, ning loomulikult ei taha ma öelda, et ehitis ning selle aura võimsad, ilusad polnud. Olid küll. Vägagi.
Kui põlengu-uudised eile tulema hakkasid, jäid mu emotsioonid kusagile skaala keskmesse, sotsiaalmeediasse äranutetud näoga selfide postitamise ja „mingi kirik põleb? keda huvitab? ikka juhtub“ vahepeale. Mul on pariislastest, prantslastest südamest kahju. Kuid kummalisel kombel olin eile kurb ning rõõmus ühtaegu. Kurb, sest Notre-Dame puhul on vaieldamatult tegemist palju enama kui pühakojaga. Jumalaema kirik kõrgub ülalpool inimeste poolt mahamärgitud religioosseid jõujooni, ta on sümbol, maamärk, arhitektuuripärl. No ja kuidas saab sellise hindamatu kultuuri- ja ajalooväärtuse hävingut nähes rõõmus olla, küsite? Palun väga, niimoodi: poliitiliselt ja ökoloogiliselt tuleohtlikul ajajärgul (no pun intended), mil isegi lähestikku elavate inimeste maailmavaated tunduvad põrkuvat, näitas Notre-Dame põleng kujukalt, et ollakse võimelised ka ühes taktis hingama. Et inimkond siiski teadvustab, et on olemas midagi suuremat, olulisemat, püsivamat kui igapäevased poliitilised nääklused või omaenda tuulekoja remont.
Otsustasime Pauliga, et juhul kui prantslased katedraali taastamiseks rahvusvahelise korjanduse algatavad, annetame meiegi, sümboolse summa. Otsusele järgnes pikk, põhjalik arutelu teemal, kas annetaksime ka siis, kui tegemist oleks mõnele teisele, mitteläänelikule kultuuriruumile olulise ehitisega. No näiteks Taj Mahal või Egiptuse püramiidid, kui paar väga lapsikut näidet tuua. Mitte et kumbki neist väga kergelt tuld võtaks, püramiidid iseäranis, aga saate aru küll, mida silmas pean. Vastus oli, et jah, annetaksime. Sest meie jaoks pole küsimus kultuuriruumis, veel vähem religioonis. Küsimus on tundes, et oleme osa millestki kestvamast, olgu meiepoolne osa kasvõi liivatera suurune.
Pariisi reis oli muide mu esimene välisreis üldse, ma polnud enne Soomeski käinud. Laevaga Travemündesse, sealt bussiga Pariisi. Meie laev väljus Tallinna sadamast kuus tundi peale Estonia põhjaminekut. Öö läbi märatsenud torm ei näidanud vaibumise märkigi, uudistesaated kerisid hukkunute arvu halastamatult ülespoole. Mälu on sellest laevasõidust enamjao ära blokkinud, üks asi siiski selgelt meeles. Paar esimest tundi tundsin sõna otseses mõttes surmahirmu, aga ühel hetkel enam ei jaksanud karta. Täiesti ükskõik hakkas, kõigest. Laev viskles, numbrid suurenesid, aga mingeid emotsioone ei kaasnenud. Pariisis olles tundus Estonia laevahukk halva unenäona. Shokk saabus Tallinnasse naastes.
Hmm. Kusagil peaksid olema ka fotod, millel poseerin Notre-Dame ees ja sees. Otsisin, ei leidnud. Arvata, et on Eestisse maha jäänud kallisasjade kastis, selles, mis siiani toredate inimeste juures hoiul. Suvel, kui külla tulen, tegelen. Aga ülalolev pilt sobib samuti postitust illustreerima, võetud sellesama reisi ajal, kusagil Pariisi kõrvaltänaval. Fotolt on näha, et Universum saatis mulle juba 1994. aastal selge märgi, et 18 aastat hiljem abiellun ameeriklasega ja kolin USAsse. Vaadake ise - mul on kauboisaapad jalas. Olgu öeldud, et tänasel päeval ei saaks mind relva ähvarduselgi cowboy bootse kandma, aga toona ilmselt leidsin need trendika väljanägemise lahutamatu koostisosa olevat, kombineerituna umbes viis kilo kaalunud nahktagiga. Olid ajad.
April 18/2019
"The fear of death is why we build cathedrals, have children, declare war, and watch cat videos online at three a.m." ― Caitlin Doughty, Smoke Gets in Your Eyes: And Other Lessons from the Crematory