Disclaimer: postitus on blogindus-spetsiifiline.
EBA 2019
Eesti Blogiauhindade korraldaja organiseerimisoskuste osas mul kahtlused puuduvad. Neil kolmel aastal, mil mängu jälginud olen, tundub korraldus tip-top. Ruumid, söögid, joogid, auhinnad, ühesõnaga ürituse materiaalne pool. Ka idee iseenesest on tore - kõik blogijad kord aastas kokku, nii sisuturundajad kui isikliku hingemaailma avajad. Mis mul aga turjakarvad turri ajab, on korralduse sisuline külg. See, kuidas osalejatele nende veebipäeviku suunitlusest olenemata
Ma ei arva absoluutselt, et ühte sorti blogid paremad või halvemad on kui teised. Ma arvan, et kaks valdavat blogimissuunda (sisuturundus vs puhtalt enda ja lugejate rõõmuks kirjutamine) on lihtsalt liiga erinevad, et neid ühisesse hindamisskaalasse pressida õnnestuks. Palju ei päästa ka see, et kandideerimine on jaotatud kategooriatesse - EBA püsib sellegipoolest korraldaja nägu (skandaalialdis, jõhkravõitu huumoriga) ning on tugevalt turundusbloginduse poole kaldu. EBAle tuleks mu meelest kasuks vähem korraldajapoolset muretsemist ASJADE pärast (“VEELGI rikkalikumad auhinnad kui möödunud aastal, VEELGI enam lookas lauad”) ning rohkem muretsemist INIMESTE pärast ja selle üle, et lõbusus ei võrduks labasusega.
Mis puudutab olukorda, kus alaga seotud tegijad ise endale autasustamist korraldavad, siis selles osas pole mul vähimaidki vastuväited. PÖFFi näiteks veavad kinoinimesed, veiniasjatundjate võistlust Sommeljeede Assotsiatsioon jne jne. Kuid siin on üks konks: enamjaolt on ürituste taga meeskond, EBAl aga, nagu teame, on ÜKS korraldaja. Ja pole mõtet tulla „pandagu siis õlg alla“ juttu rääkima. Viljaka tiimitöö jaoks on siiski teatud eeldusi tarvis.
Lugenud EBA-teemalist intervjuud, tekkisid mul mõned mõtted.
VABATAHTLIK TÖÖ
Korraldaja: “EBA kui ürituse korraldamine on väga töömahukas – olen seda viis aastat oma vabast ajast tasuta korraldanud”.
Selle õngega mind ei püüa. “Vabast ajast tasuta tehtav töö” on mulle tuttav eluala. Muuhulgas vedasin koos käputäie hakkajate inimestega mitmeid aastaid hobiühingut, mille liikmeskond ulatus parematel päevadel viiesajani. Töö sisaldas ka suurürituste korraldamist ja sponsorite otsimist. Kirjutasin ühingu häälekandjas tookord niimoodi (täpselt samuti mõtlen ka tänasel päeval):
“Mõttetu on kurta, et vabatahtlik töö on aeganõudev ja tänamatu. Mitte kedagi ei SUNNITA seda tegema. Vabatahtlikuna töötamise põhjused on erinevad – kes täidab vaba aega, kes saab rahulduse, tundes end teistele kasulik olevat, kes naudib masside liigutamist, kes upitab omaenda ego, mis mujal piisavalt tunnustust ei leia. Puhtast rügamise rõõmust vabatahtlikku tööd ei tehta, tegija saab ka TASU (tõsi, enamjaolt mittemateriaalset). Tasu varieerub asjade nähtavast edenemisest ja pisarsilmselt tänulikest kaaskodanikest kuni selleni, et tööl ei pruugi lühemas perspektiivis üleüldse nähtavat tulemit olla. Kuid isegi viimatinimetatud juhul leidub tegija jaoks kindlapeale midagi, mis mootori käivitab ning käimas hoiab, sest niisama ei lenda vares kah. Niisiis - ära usu, kui keegi kurdab, et vabatahtlik töö on eneseOHVERDUS. Tegemist on hoopiski eneseTEOSTUSEGA.”
ZHÜRII
kaasamine on iseenesest vahva muudatus sel aastal, mu meelest. Aga. Korraldaja: “Žürii avalikustame me siis, kui selleks on õige aeg. Ehk siis, kui hakkab reaalne hääletamine, žürii koosseis on 101% kindel jne.”
Minu arvamus on, et õige aeg zhürii koosseisu väljakuulutamiseks oleks olnud siis, kui blogiauhindadele kandideerimine avati. Põhjus: tõenäoliselt on paljude blogijate jaoks oluline, kes konkreetselt on need “oma ala professionaalid”, kes erikategooriates kandideerivaid postitusi hindama hakkavad.
VÕRDUSMÄRK
Korraldaja: “Ma ei ole kunagi tahtnud, et marimell=EBA. Mina ja minu blogi on minu isiklik teema.”
Ei ole nõus. EBA 2018 kaugemal elavad külalised polnud ilmselt veel peolt kojugi jõudnud, kui korraldaja isiklikus blogis ilmus (postitaja väitel irooniavõtmes kirjutatud) postitus pealkirjaga “EBA 2018 – täielik pask". Mina irooniat ei tabanud, küll aga osalejate vastu suunatud agressiivsust, stiilis 'tulistan esimesena, enne kui keegi minu pihta tule avab'. Tekst tõendas veenvalt, et marimell=EBA. Et EBA koduleht tänaseks korraldaja isiklikust blogist eraldi seisab, on eelmiste aastatega võrreldes kena edasiminek, isegi kui see peaks osalejate ja huviliste arvu ajutiselt allapoole kiskuma.
OSAVÕTT
Korraldaja: “Esimest korda ei ole ma sel aastal EBAt kajastanud oma blogis, et ürituse kajastamisel sammuke tagasi astuda, ja kui aus olla, annab see tunda. Registreerujaid on kordades vähem.”
Julgen pakkuda, et registreerujate vähesus võib ka möödunud aastate apsakatest tingitud olla. On blogijaid, keda peol pakutavate snäkkide, jookide, auhindade jne üha suureneva küllusega ei meelita. Neil pole soovi õhtujuhi poolt retsitud saada, või hiljem korraldaja (või mõne kaasblogija) blogis välimuse põhjal arvustatud. Lubadus, et sel aastal midagi säärast ei juhtu, pole peale mitmeaastast “juhtumist” eriti veenev. EBA 2019 ilma inetute intsidentideta, ja registreerujasõbralikum keskkond tulevasteks EBAdeks ongi loodud.
SOLVUMINE
Korraldaja: “Samas (tegelikult ju arusaadavalt) olen väga paljusid üritusega seotud asju liiga isiklikult võtnud."
Kuldsed sõnad. Isiklikult võtmine ongi inimlikult arusaadav. Nimelt seetõttu on ka osalejad (ja muidu blogindushuvilised) korraldaja poolt öeldut-tehtut isiklikult võtnud, mis omakorda EBA mainet on kujundanud.
SLOGAN
Korraldaja: “Esimesest aastast peale oleme kasutanud sloganit “tunnustame parimaid”.
Kuidas saab veebipäeviku pidajaid “paremuse” järgi pingeritta seada, käib üle minu mõistuse. Lugejate arvu järgi – jaa. Aga paremuse? Mis on parem, kas blogi, kus loosimisi korraldatakse ja nänni jagatakse, või blogi, kus midagi muud ei pakuta peale lugemismõnu? Eluraskustega võitleja visadus või edu laineharjal surfaja rõõmuhõisked? Hüüdlause “Tunnustame parimaid” on loomeinimestele (sest seda kirjutavad blogijaid ju on) mõeldud ürituse puhul märgist möödapanek, mu meelest. Kõlab kuidagi väga sportlikult. Aga eks sportlikkus tuleneb "kellel rohkem klikke" filosoofiast, teisisõnu - ülalpool mainitud sisuturundus-suunitlusest. Korraldaja võiks mõelda uue slogani peale? Arutada kaasblogijatega? Sloganikonkurss? Ja kas sloganit üleüldse vaja ongi?
LAST BUT NOT LEAST - VIISAKUS
Korraldaja oma selleaastase vabatahtliku blogijast nõuandja kohta: “ (nimi) on taustajõud, kellega ma lihtsalt arutan teatud küsimusi läbi, ta kobiseb ja kraaksub ja möliseb, aga ei otsusta midagi.”
Mind paneb selline sõnakasutus kogu ettevõtmisse reservatsiooniga suhtuma. "Kobiseb, kraaksub, möliseb" ei sobi mu meelest ühegi ürituse ametliku korraldaja avaliku intervjuu sõnavarasse, liiatigi verbaalset väljendusoskust hindava EBA eestvedaja omasse.
p.s. Arusaadav, et kriitika mõjub enam-vähem igale ürituste korraldajale, kel inimlikud instinktid olemas, nagu härjale punane rätik. Kuid erinevalt härjast on areenile astumine korraldajate jaoks vabatahtlik.
March 07/2019
Image: Internet
“My blog is a collection of answers people don’t want to hear to questions they didn’t ask.” ― Sebastyne Young